Matkarajad

Matkata võb rabade ja laugaste vahel, mägedes, jõgedel ja merel. Alati muutub asukoht horisontaalselt. Seekordne nn matkarada aga horisontaalis suurt asukohta ei vaheta, tõusta tuleb tippu. Pikkus on edasi-tagasi vaid veidi üle 120 meetri, aga arvestades seda, et liikumine kulgeb enamasti vertikaalsuunas, on Oleviste torni vaateplatvormile tõus matkaraja nime väärt.

Alustada tuleb (aprillist oktoobrini) Oleviste kiriku peasissekäigust sisenedes vasakule jäävast kassast. Pilet on paar eurot.

Aegviidu põhjaosas on küll jalgrattaga hea pikemaid tiire teha, kuid aeglase matka jaoks, eriti kevadel, kui kõik tärkab, sobib ka jalgsimatk. Nii on aega iga ülast, nurmenukku, kullerkuppu, maasika- ja murakaõit passida ning vaikselt istudes ka mõnd looma märgata.

Ümber Ülemiste on Reisijutud.com teinud tiire juba peaaegu kümmekond. Mõned neist said kunagi ka dokumenteeritud: näiteks 2002. aasta matk, 2003. aasta matk Ülemiste ja Harku järvede ümber, 2010. aasta matk põikega Nõmmele jne. 

Seekord oli aga kätte jõudnud aeg marsruuti pikemaks venitada, sest Ülemiste taha on tekkinud uuselamurajoonid, mis varustatud korralike kergliiklusteedega ning ka Järvevana teel on nüüd rattatee avatud (ehkki ühes kohas põikas veel korraks ümbersõiduga majade vahele, aga see oli vaid ehituse ajal).

Praegu, kevadel, kui lumi on sulanud (tõsi, varjulisemates metsasoppides ja näiteks palgivirnade all on kelts veel alles), jää läinud ja ilmad piisavalt soojad, on parim aeg paadi- või kanuumatk ette võtta. Miks? Sest sääski veel pole, kaldaääred pole mehekõrguse rohuga kaetud ning jõelsõit ei tähenda vaid võsakoridori läbimist. Lehti pole. Lisaks on veetase veel kõrge, teed juba metsas peaaegu tahedad ja lõkkeplatsidel pole üleasustatust, nagu suvekuudel.

Kuhu aga minna? Reisijutud.com käis väikese seltskonnaga esimest korda Soodla jõel ja võib tõesti soovitada, et see on hea jõgi. Nii kummipaadi, kanuu kui kajaki jaoks. Kajaki ja kummipaadiga seda jõge proovisimegi.

Vahikülas on alati hea vahtida, kuidas Vääna jõgi kitsast paekivikraavist pahinal väikesest astangust alla voolab, aga sealt saab ka pikema matka ette võtta. Vääna jõgi sukeldub peale väikest langust kõrgete kallastega kanjonisse ja kulgeb käänuliselt madalate luhtade ja järskude nõlvade vahel. Aeg-ajalt ulatub üle jõe mõni langenud puu, millega saab teekonda lühendada.

Aasta oli siis 1995, kui Reisijutud.com esimest korda Öördi järve ääres käis. Polnud siis laudteed ega midagi, sandaal jäi vabalt turba sisse kinni ja kadus.

Nüüd on metsasiht endiselt alles, aga järve ääres on ka jupp laudteed ja ujumisplatvorm. Silt hoiatab, et vesi on madal, pea ees ei tasu sisse karata. 

Edasi-tagasi kulub kuskil 2 kilomeetrit. Tee pole pikk. Matkaraja boonuseks on ülim eraldatus, ohuks kevadine üleujutus - raja alguses olev onn satub siis vetevalda. Sellepärast on matkaonni ees olevad pingidki ketiga maa külge aheldatud.

Peterburi tee ja Loobu jõe kokkusaamiskohas on Lahemaa matkakeskus, kust praegune teekond algabki. Kui keskuses kirves visatud, viburada läbitud ja saun proovitud, võibki jõe kallast pidi edasi kulgeda.

Paunküla veehoidlat teavad kõik, kes Tallinnast Tartusse sõitnud. Peale Koset ja enne Ardut see vasakul pool ongi. Aga seda, et veehoidla uputas osaliselt Paunküla mäed ja voored, mis kulgesid pikalt nii siin-kui sealpool uut Tartu maanteed, seda arvatavasti teavad vähemad.

Piusa liivakoopaid teatakse umbes sama palju kui Taevaskoja. Mõlemad on liivast veel ka. Erinevalt Põhja-Eestist, kus domineerivad paest looduse monumendid, on kagu-Eestis enamus monumentaalseid objekte liivset päritolu.

Põlvamaa piiril on koobaste sissepääsu ette ehitatud platvormimajake, kuhu pääseb sisse vaid giidi valvsa pilgu all ja lunastatud pileti abil. Pilet 3,9 eurot, perepilet 7,70. Kaardiga maksta ei saa. Pileti saab osta sealtsamast külastuskeskusest.

Seega, kui pole sularaha kaasas, siis saab ka teha maapealse tiiru koobaste kohal. Pooleteistkilomeetrine pikkus on kontimööda kõigile, ka väikestele lastele. Ratastooliga või lapsevankriga läbimise osas sada protsenti kindel pole alguses asuvate treppide ja metsaaluse konarliku tee pärast.

Võhandu matkarada on eeskujulik rada tutvumaks Eesti metsaga. Kuid mitte ainult. Kagu-Eestisse sattunud tahavad muidugi kohe ka Taevaskojas ära käia, kuid Räpinas peatudes on eel-Taevaskoja ka sealtkandist võtta.

Nimelt Tartu poolt lähenedes üsna Toolamaa bussipeatuse lähedal näitab viit matkarajale ja kohe raja alguses see ongi - korralik liivakivipaljand otse Võhandu kaldal, puutrepp viib ilusti alla, kust saab kena vaate (pildil).