Matkarajad kaardil

Matkarajad

Reisijutud.com käib palju matkal. Matkarajad, nende kirjeldused ja träkid ehk teekonnad, matkakaardid, matkaradade pildid - kõik kogunevad siia leheküljele. Vaata kõigi matkaradade alguseid Eesti kaardilt - reisijutud.com/matkakaart. Seesama kaart on näha ka siin üleval. Kogu matkaradade nimekiri on siin. Kui soovid mõnda matkaraja träkki kuskil mujal avaldada, võta tingimuste osas ühendust.
 
1-2-3 õpetus teekonna (Androidi-)telefoni saamiseks:
  1. leia siit mobiilibrauseriga (Chrome) matkarada, kliki artiklis Google´i kaardilingil (Maps.google.com...).
  2. ava kaardilink Chrome´i brauseris, mis küsib ligipääsu asukohale. Luba see.
  3. matkarada on punase (või sinise) joonena kaardil, sinu asukoht sinise täpina samuti, asu teed kõndima mööda kaardil märgitud rada.

Jalgsi suursoos - Emajõe õpperada

Kavastust edasi Peipsi poole on üks viimaseid ligipääsetavaid kohti Emajõe Suursoo looduskeskuse looduse õpperada. Kunagine kantsikoht Emajõe kaldal, kus praegu asub looduse õppekeskus, on korda tehtud, väikese sadamaga ning muruplatsi, piknikuplatsi ja kiik-vaatetorniga.

Rada on kõvera P-tähe või õhupalli kujuline: kõigepealt mööda jõekallast Peipsi poole, siis kopratammide juurest kraavikallast pidi sisemaale, siis sookaasikusse ja ringiga Emajõe äärde tagasi. Kalameeste piknikukohtadest mööda kallast pidi tagasi algusse minnes tuleb osa rada korrata.

Kaks-ühes matk Jussi järvedelt Paukjärvele

Jussi nõmmel ja järvede ääres oleme ennegi käinud. Kuid sealt edasi Paukjärveni pole matkanud, kuna autoga tulles on alati vaja auto juurde tagasi saada. Niimoodi aga algab ja lõpeb retk erinevas kohas. Seekord sai looduse Omnibussiga aga Jussi järvede juurde maha ja buss korjas hiljem Paukjärve juurest parklast peale. Kokku tuli rännakut 12 km.

Kitsast Koersillast ATV-d üle ei saa. Jalgrattad aga küll. Pikk sirge tee viib Jussi nõmmeni. Pööra vasakule, on huvitavam kulgeda Jussi nõmme mägedes, nähes avaraid vaateid üle lagendiku, mille kunagi tekitas nõukogude sõjavägi. Siin võeti mets paha ja pommitati nii maa pealt kui õhust. Pommilehtrid on siiamaani alles, leidub ka mõni pommikest. Nõmme enam metsa kasvada ei lasta, sest selline kanarbikulagendik on väga iseloomulik Põhja-Soomele. Nüüd on meilgi tükike sellist maastikku. Regulaarselt käiakse kasvavat võsa maha võtmas.

Helsingi kesklinna saartel: jalutuskäik Suomenlinnas

Soome on meist vaid paari tunni kaugusel. Mõnikord saab Helsingisse lausa tasuta, kui laevafirmad teevad "rohelistele" Soome avastajatele sooduspakkumisi.

Kui aga sinu laev toob sind Katajanokka terminali, siis mõnesaja meetri kaugusel on Suomenlinna praamikai.

Kõigepealt osta pilet. Kassas ei pruugi inimesi olla, seega kasuta robotite abi. Piletiautomaadist saab osta pileti, millega pääseb praamile. See on mugav ja sujuvalt liikuv alus, mis viib Suomenlinna 15-20 minutiga, olenevalt ilmaoludest. Soojema ilmaga trügi tekile, jahedamal ajal saab istuda suurte akendega sisetekil.

4 tundi Aegnal: jalgsiretk saare idaosas

Aegna on küll väike, aga kohti, kuhu jõuda enne laeva tagasipöördumist palju. Looduse Omnibussiga Aegnal käies oli meil aega ligi neli tundi. Retkejuhiks oli saare püsielanik Hugo Udusaar. Lisaks temaga kaasas kulgemisele on träkil ka üks kõrvalepõige Lemmiku ninale, mis on sadamast kõige kaugem punkt, kuhu Aegnal jõuda. Sealsete vaadete (ja keda huvitab Geopeitus, siis ka aardeleiu) pärast tasub seal ära käia.

Aegna sadamast alustame teed ida suunas, kus peale väikest jalutuskäiku metsas tuleb vastu kohalik surnuaed. Surnuaiast pisut edasi paistavad juba kuulsad Aegna rändrahnud. rahnude juurest käi korra ära ka mere ääres - seal on üks kolmest Aegna liivarannast, kus suvel hea ujuda. See Aegna ja Kräsuli vaheline rand on kõige madalam.

Kahe tunniga Naissaare lõunarajal - träkk ja pildid

Mõnikord juhtub, et Naissaarele laevaga, purjekaga, paadiga või aurikuga saabudes on vaid mõni tund ringivaatamiseks. Kuhu minna, mida teha? Reisijutud.com annab nõu, kuidas paari tunniga saarel ära käia, ilma et hingeldama võtaks.

Ise käisime Naissaarel Looduse Omnibussiga ja aurikuga "Katharina". Aega oligi kaks tundi. Siis pidi sadamas tagasi olema.

Põhjatippu selle ajaga ei jõua. Isegi kiirelt kõndides läheb sinna ja tagasi aega kolm-neli tundi. Muidugi võib kolada ka sadama lähedal keskrajal, aga see pole nii huvitav. Taani kuninga aed ja miinilaod mahuksid selle aja sisse, aga miiniladudes pole miine ega eriti ka ladusid enam.

Üle jääb Lõunarada.

Läänesadamast Linnanmäkile: jalutuskäik Helsingis

Helsingisse minna on lihtne. Astud laevale, istud paar tundi mõnes kohvikus või Rootsi lauas ja oled kas Länsisatamas või kesklinna sadamas. Mida edasi? Stockmann, Forum, Esplanaad, raamatupood ja mõni kohvik katedraali lähedal Aleksanterinkatul?

tegelikult kõlbab helsingi väga hästi ka jalutada. See on parkide linn, mille rohelisi alasid ühendavad jalgrattateed. Võid Läänesadamast jalutada kesklinna ja sealt Finnlandiatalo tagant algavaid parke mööda ikka põhja poole. Lõbustuspargid, loomaaed, meremaailm, rannapromenaadid - kõik need saab läbi jalutada ja ola õhtuks sadamas tagasi ilma taksot või ühistransporti kasutamata.

Ja inimesed on helsingis hulga rõõmsamad. Kui oled kaua mornide nägude keskel Tallinnas olnud, on tervendav natuke aega Helsingi parkides jalutada.

Matk mägedesse ja helesinisesse laguuni - käime ära Rummus!

Eesti on lame maa ja mägesid siin eriti pole. Iseäranis sile ja madal on läänepoolne Eesti. Nii ka Lääne-Harjumaa - kuhu ka ei vaata, ikka mõni tasandik, tavaliselt ka võssa kasvanud.

Keilast Haapsallu sõites aga hakkavad Rummus silma omapärased mäed. Need on tekkinud kunagi nõukogude ajal paekivi töötlemise aheranest - paekivitolmust. Nõukogude ajal olid mäed ligipääsmatud, sest asusid vangla territooriumil. Kunagine Rummu karjäär oli ka kuiv, selle põhjas asusid hooned, okastraataiad, tänavalaternad, ekskavaatorid.

Väike õppematk Lõunalaagri rajal Setomaal wher2go 13.07.2015 21:43

Lõunalaagris Petseri külje all asusid Eesti Wabariigi aegadel 1930ndatel sõjaväe harjutusväljakud ja laagrid. Ohvitseridel olid suurejoonelised villad, sõduritel korralikud kasarmud, ratsavägi oli võimsates tallides. Harjutati täpsuslaskmist, distsipliini ja lahingupidamist.

Nüüd on sellest kõigest järel vaid mälestus. Vaid mõni vondamendijupp või rohtu kasvanud paraadtrepp annab tunnistust kunagisest sõjaväelinnakust. Üks kelder on ka veel säilinud koos laguneva puu-uksega.

Sellest hiilgusest saab siiski hea ülevaate, kui külastada Lõunalaagri õpperada. Selle looja on  RMK loodusvaht Toomas Valk.

Matk Mukri rabas

Mukri rabast polnud paljud mõni aasta tagasi midagi kuulnudki. Esialgu vaid väike teekene läbi raba vesiroosidega palistatud ujumiskohani oli teada kohalikule Eidapere ja Mukri rahvale. Hiljem pikendas RMK laudtee laugaste vahelt üle raba tagasi Eidapere-Mukri kruusatee äärde. Keset laudteed asub Mukri vaatetorn, mis praegu (2015 kevad) on suletud mädade postide tõttu. Turbasse jäävad seitsme meetri pikkused raudpostid, millel pole häda midagi, kuid mädanema on läinud maapealsed puust tugipostid, mis hoiavad ülal 14 meetri kõrgust torni. Raja lõpus, nii umbes 2,4 km pärast on katusealune piknikukohaga: lauad-toolid, kuivkäimla ja veekogu.

Asu Matkarajad´u jälgima