Hawaii ajalugu

Dramaatiline sageli vägivaldne hawaii inimeste ajalugu on kajastatud paljudes raamatuköidetes, üks huvitavam kui teine. Ka selles raamatus tuleb esile uusi üksikasju tormilisest ja romantilisest minevikust.

1. Eelajalooline Hawaii enne Kr. Kuni 1778.

Alles hiljuti on leidnud enamik teadlasi ühise keele selles, et esimesed asukad Hawaiil on olnud Marqueesi saartelt ligi 750 a pärast Kr. Mõned uued leiud viitava dküll aastatele 300 või varem, võib olla isegi enne Kr. Igaljuhul arheoloogilised uuringud selles osas jätkuvad. Igal juhul see on kindel et mis inimesed iganes saartel elasid, tahhiitilased ühinesid nendega aastal 1300. Meresõitjad Tahhitilt tegid tuhande miiliseid sõite suurtes kahekordsete laevakeredega kanuudes. Esimene ekspeditsioon nendele saartele oli juhitud legendaarse nn Hawaii Loa poolt. Esimesele avastusele järgnes teisi. Tahhiitilased reisisid edasi Vaikses ookeanis. Big Islandi juurest mindi edasi põhja poole ning aja jooksul toodi saartele koduloomi, puid, kõõgivilju, lilli ning muidugi ülejäänud pereliikmedki ning asuti elama. Aegade jooksul põlvkondade hahetudes kadus käibelt suur kahekordne kanoo, ning seetõttu Hawaiilased ei teinud nii kaugele ulatuvaid merereise enam. Tuhandeid aastaid elati isoleeritult muust maailmast. Saareelanikele olid nende oma saared kogu maailm, sest ei teatud midagi muud. Külastajaid polnud. Sõnalised legendid pärit esivanematelt muutusid mitteeraldatavateks usu ja üleloomulike muinaslugude seast. Uskumused püüdsid seletada elanike elukeskkonda. Sellest ajast on leitud vaid üks päris tugev argument hispaania meresõitja Juan Gaetano viibimisest Hawaii lähistel. Neptun hoiab aga kangekaelselt Vaikse ookeani saladused endale ja siiani pole leitud ainsat tõendusmaterjali.

2. Kapten Cook ja Meresõitjate saaga

1778 kuni 1820 Jaanuaris 1778 astus James Cook, Britannia Kuningliku Mereväe kapten Kauai rannale, saades sellega esimeseks eurooplaseks, kes ületas need laiuskraadid ja nägi seda arhipelaagi. Hawaiilased võysid ta vastu kui suure pealiku või isegi Jumala kelle Päike saatnud. Cookile olid saared Polüneesias juba tuntud Tahhiiti ja Ühiskonna saarte avastamisest. See saarestik polnud kaptenile esimene aga ometi jäi viimaseks. Kapten veetis Kauail rahuliku öö pannes eelnevalt laevad ankrusse Kauai lahes. Juba järgmisel päeval reisiti edasi, sest Cookil oli kiire leidmaks läbipääs Atlandi ookeani. Sama aasta novembris pöördus kapten oma laevastikuga tagasi ja seekord peatuti Big Islandil Kealakekua lahes. Big Island oli üks Hawaii neljast kuningriigist tol perioodil.. Selle teise külastuse jooksul ilmnesid mõningad arusaamatused Cooki meremeeste ja hawaiilaste vahel. Arusaamatused kulmineerusid ja lõpuks läks asi nii kaugele et suurt meresõitjat rünnati ja tapeti 1779 aasta veebruaris, hetkel mil ta just oli lahkumas. Ta keha rüvetati. Üks kellele kogu Cooki teise külastuse võlud osaks said oli kuninga nõbu Kamehameha, hilisem suur Hawaii kuningas, kes küllap sellest ajast sai huvitatuks püssirohu kasutuselevõtust sõjas. Kui Kamehameha onu suri, püstitas tulevane valitseja Big Islandil oma seadused, mis karmimad kui seni, aga samas ka targad ja elu saartel edasiviivad. Otsustav lahing, milles kunigas kasutas Euroopa suurtükke, leidis aset 1791 aastal ja see lahing võideti, ning sellega oli Kamehameha võitnud ka oma eesmärgi. Briti navigaator George Vancouver sai suureks sõbraks Kamehamehaga. Kolme aastase külaskäigu jooksul avalikustas kuningas oma plaanid luua üks kuningriik kogu arhipelaagis. Ainus saar mis nelja aasta järel pärast mitmeid lahinguid vallutama jäi oli Kauai. Alles 1810 aastal kavala pettemanöövri järel omanads ta aga ka selle saare kohalikult kuningalt. Tol perioodil, pärast Cooki saabus üha enam ja enam laevu Hawaiile tuues kaasa selliseid „kingitusi” kui süüfilis ja ahnus. Kamehameha ja teised pealikud said üle külvatud võõrapäraste piduehetega. Samas tuli pealikel maksta lõivu kaupmeestele ja vaalapüüdjatele, kes soovisid kas noori hawaii naisi ning värskeid puuvilju. 1801 aastal toodi saareellu sisse nn „puusandaalide kaubandus”. Aina sügavamale mindi puusandaalide valmistamiseks vajaminema materjali hankimisel metsadesse, aina rohkem hävitati kohalikku kaunist loodust. Hawaiilased töötasid oma kuninga hüvanguks raskelt, sootumaks unustuses olid taropõllud ja isegi muistsed jumalad . Kuninga ike valises kõikjal. Kamehameha on teinud küll mõningad saartele kasulikud seadused, kuid enam on teda ajaloos mäletatud kui verist sõjameest, hävitatud külade ja hävitatud hawiilaste hingede järgi. Miks küll Hawaii Napoleon on tänapäeval nii kõrgelt hinnatud on mõistatuseks. Vana monarh suri aastal 1819, vanuses 60. Ta keha sai peidetud Kailua – Kona salapaika, nii et keegi ei võinud omandada maagilist jõudu ta kontidelt . Suure Kamehameha surma järel sai troonile üks ta vanematest poegadest, iseloomult nõrk Liholiho. Tegelikult valitses tol perioodil kuninga lemmiknaine - energiline ja võimukas Kaahumanu. Liholiho ja Kaahumanu töötasid läbi muistse kapu seaduse, milles oli väga rangeid keelde, vägivalda harilike hawaiilaste jaoks, ja samas ka visates rahva usu pimedusse. Nii kaugele kui liberaalne Kaahumanu oli läinud, näiteks lubades naistele mitmeid võrdseid privileege meestega, polnud siiani keegi isegi mitte unistanud. Ja isegi enam muutusi oli tulekul. Sellisesse pahupidi pööratud ühiskonda oli saabumas esimene Ameerika misjonär. Misjonäride Hawaii 1820 - 1834 Esialgu tuli vaid 17 misjonäri., juhitud kahe pühitsetud ministri ja instruktorite poolt., kõik Massachusetsist. Ja kõike selleks et pöörata paganad ära pimedast usust kristluse suunas.Katta maa põldude, majade, koolide ning kirikutega. See polnud sugugi paha. Saared vajasid kaasaegsemat kultuuri ja eluolu. Naised ses näitemängus said kõige enam muudetud, sest siiani oldi ju ringi käidud pea paljatena. Nüüd siis leiti palju moerõivaid et katta oma kehad.

Ega seda uut moodi osetud hästi kanda. Niinimetatud „ Pulloveri rõivastus” nägi kaunite looduslaste ümber kentsakas välja. Misjonärid olid jaotunud kolmeks grupiks, millest üks jäi Konasse, teised minnes üle Honolulu sättisid misjonäride teenistuse üles Kauail. Hiljem alustati veel ühte kirikut Lahainas Mauil. Tugeva tahtega Kaahumanu oli väga huvitatud uuest religioonist ja muu maailma naiste kommetest. Läbi tema võitsid misjonärid uut poolehoidu kuninga enad silmis. Samas oldi ka vastu. Puusandaalide kampaaniamüük oli sel perioodil väga edukas. Langetati metsa ja hävitati sellega tohutult kaunist ning fragiilselt õrna saarte ökoloogiat. Rikastusid aga pealikud ning alampealikud mitte lihtrahvas. Lihtrahvas langes üha suuremasse sõltuvusse. Ka epideemiad võõramaalaste sissetoodud haigused levisid tohutu kiirusega, võttes kohalikke elusid ja külvates rahulolematust. Kaahumanu ja kuninga ema alustasid muudatusi ka usundis. Misjonärid standardiseerisid kirjakeele. Liholiho ja kuninganna otsustasid reisida 1823 aastal Euroopasse, kuna Inglise kuningapaarilt tuli kutse. Pärast väga huvitavat kohtumist läänekultuuriga suri kuninglik paar kummalisel kombel. Surmavaks osutus nakatumine leetritesse, kuna looduslastena puudus kuningapaaril immuunsus selle haiguse vastu. Uueks kuningaks sai alaealine , kes nimetati Kamehameha III- ndaks. Sellele kuningale jäi valitseda 29 aastat. Alul oli elu saartel rohkem misjonäride mõjujõu all kuid kuingas õppis olema targim valitseja, keda saareelanikud eal tundnud. Misjonär Kawaiahoo kiriku ehitaja Hiram Bingham oli kuninga nõustajaks. Valitsemine toimus alati õiglaselt kuni 1840 aastani, mil ta lahkus saarelt. Ka järgmine nõustaja misjonär Gerrit P Judd osutus heaks ja õiglaseks saades kuninga paremaks käeks õige varsti pärast valimisi. Neile nimetatud juhtidele langes osaks au muuta keskfeodaalne ühiskond konstitutsioonilseks monarhiaks. Nende juhtimise all loodi saartel nii palju koole et Hawaii sai kõige enam haritud paigaks maailmas. Äri õitses eriti vaalapüügi osas.. Vaalapüük asendas puusandaalide kaubanduse ja oli väga õige saartele sobiv elatusallikas. Tsiviilvabadused rakendusid alates 1839 aastal vastuvõetud seadustest. Sel aastal võeti vastu deklaratsioon.”Hawaii Õigustest ja Vabadustest”.

Sellele järgnes ka kirjalik konstitutsiooniseadus, mis püstitas Kahekojalise parlamendi. Toimusid esimesed valimised . Konfliktegi oli palju, peamiselt merehuvide pärast ja pühade nimede kasutamises. Paljud meresõitjad kes deklareerisid end läänest päritolevateks merejumalateks osutusid sarvega otsaees olevateks harilikeks surelikeks. Lõtvade kommetega püüti eriti mõjutada noori hawaii naisi. Ka misjonärid jätkasid saareelanike kirstluse usundi pealesurumist, keelatu hulatantsud ja karnikatsioonid. Probleeme oli välispoliitikaski. Prantsusmaa oli huvitatud veinide ja brandide ekspordist saartele ning põrkus seetõttu vastuollu pea protestantismi ja täiskarskuse seaduste all oleva Hawaiiga. Prantsusmaa ähvardas isegi annekteerimistega. See juhtuski 1843 aastal, mil Inglise fregati komandör sundis kuningas Kamehameha III –t vastu võtma briti reegleid, väites et varandusõiguslikkus saartel tuleks läbi viia just britannide eeskujul. See annektsioonikampaania hakkaski levima saarelt saarele ning seda liikumist kutsuti Ühendus Jackiks. Õnneks saabus 6 kuud hiljem väheke mõjuvõimsam mees admiral Richard Thomas, et vabandada ja vabastada saarerahas annektsioonist. Pidustustega, mis toimusid Thomasi nime kandval väljakul, lõpetati sedapuhku .Väljak nimetati nii tänulikkusest admirali vastu kes püstitas saartel.taasiseseisvuse. sellele episoodile järgnevalt kolis Kamehameha III pealinna Lahainast Honolulule. Sel perioodil saavutas haripunkti vaalakaubandus. Mitmed Honolulu äriettevõtted said alguse just sest perioodist. Need võivad ka tänapäeval opereerida. Põllumajandus mis sai alguse karjakasvatusest läks edasi ka üha kasvava taimekasvatuse kaudu. Aastal 1846 andis kuningas välja „Suur Mahele” seaduse mis lahutas kõik kuninga ja ta pealike kinnisvarad tavaelanike omast ja jättis isegi mõned tuhanded aakrid tavaelanikele. Paljud hawaiilased olid segaduses ega teadnud kas olla tänulik sellise helduse eest või hoopis rahulolematu. Tavaelanikel polnud olnud siiani mingit õigust varandustele. Pealikud aga ei kaotanud aega ja asusid koguma rikkuseid. Lisaks protestantismi usu levitajatele saabus nüüd ka katolike ja mormoonide ühenduste saadetud misjonäre. Kui Kamehameha suri 1854 aastal, läks temaga ka hauda kolm dekaadi väldanud protestantismi mõjujõud. Monarhia viimased päevad Uueks valitsejaks nimetati kuninga nõbu Alexander Liholiho. See Kamehameha IV, valitses saari 21 aastat.

Kaks aastat pärast troonile saamist 11 aastasena abiellus noor kuningas Emma Rooke´ga. Tseremoonia toimus Kuniglikus Haiglas mis on märkimisväärne just sellepoolest et see on ehitatud spetsialiseerimise otsatarbel välismaiste haiguste ennetamiseks ja raviks. Üks haigus mida pole võimalik ravida, saabud siia aastal 1860, samal aastal mil asetati nurgakivi samale eelpoolnimeattud haiglale. – leeprea ehk pidalitõbi, siin kutsutud Mai Rake. Saare Tervisekaitse Organisatsioon valis leeprehaigete raviks ja isoleerimiseks ühe kauni paiga Kalaupapa Molokai saarel. Leepre haiguste lood Hawaiil on kurvad ja väga pikad, täidetud mitteprofessionaalsuse ning tragöödiatega, iga üksiku sellesse haigusesse nakatumise korral . Kui noorim kuningas ajaloos suri 29 aastasena oli ta jõudnud teha üpriski palju, ning samas oli ka palju tegematajätmisi. Kaks isiklikku tragöödiat mis vapustasid kuningaperekonda: Kamehameha laskis maha ühe oma saatkonna töötaja.

Juhtus see arusaamatuse tõttu aga kummitas kuningat kogu ta elu. Siis ta 4 aastane poeg jäi väga haigeks ja suri pärast seda kui ta isa püüdis palavikku alandada hoides poega külma jooksva vee all. Kuningas ise suri järgmisel aastal iial tagasi pöördudes ühiskondlikku ellu. Ta vanem vend Lot sai nimetatud uueks valitsejaks - Kamehameha V-ks. Selleks ajaks oli Hawaii rahvastik vähenenud 70 000 elanikuni. Suureks probleemiks oli tööjõupuudus suhkruistandustes. Vaalapüük elatusallikana suri välja pärast seda kui USA hakkas kasutama Hawaii tööstuses mootoriküttena naftat. Saarte loodus on ja oli äärmiselt haavatav ja õrn. Iga vähelesekkumine asub seda hävitama.

Naftalekked ja sellele järgnev saastatus mängisid suurt osa. Viies valitseja Hawaiil oli kasulik Immigratsiooni Valitsuse loojana, samuti julgustajana tööjõu importimisel teistest riikidest. Nii sai alguse Hawaii mitmerahvuseline ajalugu. Hiinlased, jaapanlased, portugaallased alustasid saarte asustamist. Aasiast toodi tööjõudu sisse peamiselt istanduste jaoks, kuna need rahvad olid harjunud töötama palava päikese all. 1872 aastal Kamehameha V sureb ilma et jätaks järglast troonile. Ta poolvend William Lunalilole pärandati troon. See valitseja sai olla troonil vaid aasta. Uus valimine tõi troonile david Kalakaua pärast ägedat kokkupõrget Kamehameha IV-da lese Emmaga. Kuningas Kalakaua valises 1874-st kuni 1891 aastani. Ta on tuntud nimetuse järgi Abielus Monarh. See kuningas oli kodus nii kunstis, muusikas kui teaduses. Ta oli ka esimene valiseja kes külastas USA-t ja tegi ümbermaailmareisi. Kalakaua Washingtoni reis kõrvaldas barjääri nende kahe riigi vahel. Samas andes ka suhkruistandustele tohutu võimaluse tööjõu hankimiseks. Kuningas andis Pearl Harbori ameeriklaste käsutusse kui merebaasi. Ta ehitas Iolani palee mis lõplikult valmis 1882 aastal. Palee mis aasta hiljem sai äärmiselt tähtsa dokumendi – koronatsiooni väljaandmiskohaks. Aastatel 1870 kuni 1880 oli suur immigratsioonilaine Jaapanist ning Portugali saartelt Madeiralt ning Assooridelt. Kõik sisserändajad tulid selleks et töötada istandustes. Tööstuse areng, võõramaalaste poolt sissetoodud kultuur sundisid lõpuks Kalakauat järele andma oma poliitikas. Oli see kuningas ka enam mõtleja ja leiutaja, kui valiseja. Ta oli ka esimene kes tõi sisse saartele elektri ja telefoni. Temast sai Robert Luis Stevensoni sõber, mehe kes oli väga huvitatud Hawaii ajaloost. Kuningas taastas ja dokumenteeris pea unustusehõlma vajunud muistse Hawaii kultuuri ning hula. Kalakaua kirjutas tänapäevani lauldava Hawaii hümni „Hawaii Pono´i”, mis on osariigi ametliku hümnina tuntud ja lauldav tänapäevani . Poliitikas valitsevad pinged laastasid kuninga tervise. Ta sureb San Franciskos aastal 1891.

Kuninganna Liliuokalani, Kalakaua õde ja viimane Hawaii monarh tuleb troonile majandusliku languse aastatel, ajal mil suhkruistandustel oli probleeme saamaks Ameerika turule. Äri huvid sundisid USA-t annektsioone ette võtma. Kui kuninganna deklareeris saartel 1893 aastal uut konstitutsiooni et suurendada monarhia mõju, oli see liig palju Ameerika Ühendriikidele. USA formeeris „Committee of Public Safety” ja see palus USA saadikult luba maandada sõja otstarbel väeosad Hawaii sadamates. Õnneks tulistati ses sõjas vaid üks lask ja seegi oli õnnetusjuhtum. Et vältida verevalamis lahkus kuninganna Liliuokalani troonilt vabatahtlikult. Nii sai üles seatud Ajutine valitsus . Revolutsionäärid pakkusid saari USA-le. Pärast kaalutlemist lükkas president Grover Cleveland pakkumise tagasi. Oma teates kongressile kirjutas president: „ Paistab et Hawaii oli võetud USA omandusse ilma kohaliku saarevalitsuse soovi ja soosinguta” Vabariigi lühike elu 1894 kuni 1898 Saartel vältas vabariiklik ühiskonnakord vaid neli aastat. Selle aja jooksul deklareeriti mereseadus, anti lojaalsuse vanne. Anti välja seadus kus kaotati meeste ainuõigus valida ja omada varandust.

Kuningas andis järele revolutsinääride nõuetele. Igal juhul USA valitsus ei saavutanud kunagi edu Liliuokalani juures. Troon jäi püsima. USA tegi Hawaii kuningannaga ajutise kokkuleppe. Aastal 1894 toimus kahe nädalase kontrevolutsiooni käigus vaid paar verevalamist. Kuninganna ei ilmutanud aktiivset rolli, ometi ta arreteeriti. Ta oli sunnitud alla kirjutama dokumendile, milles loovutas trooni ja vandus truudust vabariiklikule valitsusele. Valitsuse etteotsa sai Sanford B.Dole, advokaat ja plantaator. Kuninganna leiti olevat süüdi riigireetmises ja ta saadeti viieks aastaks sunnitööle. Hiljem asendati küll sunnitöö 9 kuuse vangistusega. Olles vangistuses Iolani palee teisel korrusel kuninganna kirjutas ja komponeeris muusikapalasid. Ta tegi ka sõnad laulule „Aloha Oe”. Pärast vabastamist kolis kuninganna Washingtoni. Elu lõpupäevadeni jäi ta elama Ameerikasse, olles siiski tõrges ameerika kodanik. Ta reisib palju oma elu jooksul Ameerika mandril.

Monarh sureb aastal 1916. Hawaii annektsiooni viis lõpule Hispaania – Ameerika sõda. Oma osa oli muidugi ka McKinley Vabariiklikul Administratsioonil. Vaikse ookeani strateegiline tähtsus sai ilmselgeks kõigile läbi admiral Dewey võidu Filipiinidel. Formaalne suveräänsuse väljakuulutamine toimus 1898 aastal 12 augustil. Rahvastik kes oli lipu heiskamise tunnistajateks olid ameeriklased, portugaallased, hiinlased, jaapanlased ja filipiinlased, aga mitte hawaiilased. Territoorium aastatel 1898 / 1959 Äri hakkas õitsema pea kohe pärast Ameerika poliitika sissetulekut. Võttis aega kaks aastat kuni poliitika formeerus, kuid 1900 aasta keskpaiku said saared ametliku riikliku staatuse. President McKinley andis varasemale presidendile Sanford Dole´ile kuberneri koha. Oahu keskosa põldudel alustas Dole´i nõbu ananassikasvatust müümise eesmärgil ja see äri osutus väga edukaks. Agrokultuuride kasvatuseks lepingute sõlmimine idaga sai järjest hoogu juurde. Päriselanikud osutusid hingelisteks võõramaalasteks nende omal maal. Oleks troonipärija prints Kuhio jäänud troonile oleks läinud teisiti, aga selle asemel teenis ta Washingtonis ajateenistust 1903 –st aastast kuni 1921 aastani. Kaabel telefon ja lennukid aitasid nüüd Hawaii suhete tihendamist ning saarte ühendamist mandrialadega. Turism sai aeglaselt järjest mõjuvõimsamaks majandusharuks. Näiteks ehitati Moana hotell 1901 aastal ning 1927 –ndal Kuninglik Hotell, mis mõlemad on tänapäevani alles. Äri- ja majandustegevust kontrollis mitteametlik ühendusklubi kutsutud „ Suur Viisik”. Enamus viisikusse kuuluvatest mõjukatest perekondadest said varanduse ja jõukusega koos ka mõjuvõimu juba misjonäriaegadest. Need ärid hoiavad siiani endi käes ohje, nagu näiteks: C. Brewe & Co; Theo.H.Davies & Co; Amfac (America Factors); Castle & Cooke ja Alexander Baldwin. Kompaniid on hoidnud majandust raudse käega. Ärituusad otsustasid kes võis ja kes mitte osaleda Hawaii äritegevuses. Suhkur, ananass, ja turism on olnud ajast aega Hawaii põhilisteks kaubaartikliteks. Tõsi nende artiklite madalaseis oli Suure Depressiooni ajajärgul, kuid pärast seda sai antud sellele president Rooseveldi 1934 visiidi aegu psühholoogiline taganttõuge. Saared ei ole pärast Pearl Harborit kunagi saanud tagasi endist mainet. Kuigi pinge Am. Ühendriikide ja Jaapani vahel oli kasvanud maksimaalseni, oli rünnak sellele merebaasile täielikuks shokiks. Tuhanded tsiviilelanikud ja teenistujad said surma.

Sõja ajal said saared sõjavarade ja treeningute otstarbeliseks. Rahvastik kasvas sõjapersonali arvel oma 400 000-ni. Sõjale järgnes pikk ja ülepaisutatud ühenduslaine periood. See oli ajendatud soovist likvideerida ebavõrdsus tööpoliitikas. Toimusid mitmed streigid suhkru-ja ananassiistandustes. Majandus hakkas järsult langema. McCarhyismi mõjujõu tõus juhtis paljud hawaiilased kommunismi samastamis ideeni. Maksud ja süüdistused langesid kahele ühingule kanda: Rahvusvaheline Longshoremeni ja Warehousemeni peale.

Pärast seda kui need ühendused olid organiseerinud suhkru- ananassi- ja sadamatööliste streigiühendusi et kontrollidaks töötajaid tööstuse kolmes lõigus. Korea sõda tagajärjel hakkasid tõusma maksud. Suurimateks majandusharudeks jäid ikkagi suhkru- ananassi ja väiskaubandus ning turism. 1950 –ndatel saavutas tööerakond tohutu suure mõjuvõimu saarte majanduspoliitikas.

Kuid suur viisik ei hoidnud enam saari täieliku kontrolli all. Niinimetatud nisshid kasutasid nüüd oma legaalset staatust taotlemaks uut tekkinud olukorda ära oma huvides. Suurim etniline grupp Hawaiil oli tol ajal jaapanlased. Neist ja ameeriklastest said peamised tegutsejad. Burns valiti Kongressi poolt esindama kauakestvat ja räiget kampaaniat võitmaks Hawaiile osariiklust. Mitte sugugi kõik saareelanikud ei tahtnud ühinemist. Pärismaalaste poolt kes tõenäoliselt ikka veel monarhiat pooldasid oli tugev vastasseis. Ka kongressi liikmetest olid paljud vastu, tuues põhjenduseks suure eraldatuse mandrialadest ning rassismi. Burns töötas Hawaii deklaratsiooni välja samal ajavahemikul mil valmis Alaska deklaratsioongi. Deklaratsioon taotles maksustamist alates 1958 aastast. Eks Hawaii tegelikult „sõitiski Alaska järeltuules”. President Eisenhower kirjutas deklaratsioonile alla 9 märtsil 1959 aastal.

Vastuolijad- arvustajad tõid vastutöötamise põhjusena välja tööühingute „punast” värvi ning jaapani ülekaalu populatsioonis. Nimetatud pidid nende arvates üle võtma ühiskondlikku arvamust osariigis. Aloha osariik 1959 aastast kuni tänaseni Esimesed valimised lõppesid vabariiklaste võiduga demokraatide ees. Osariiklus ja Boeing 707 maandusid neil saartel samal aastal. Koos rahvuslikkuse kadumisega, viiekümnenda osariigina USA peres ja 4,5 tunnise ajavahega Lääne Ameerikast oli sel osariigil palju õppida.

Turistid alustasid saarte vallutamist juba esimesel vabariigiaastal ja iga aastaga järjest suurenevas tempos.

Asukoht

20.731713, -156.747437

20.731713 -156.747437

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.