Kapitalistina Metsikus Idas

Noor vene karu püüab oheliku notsast vabaks rabeleda neeva kaldal pargis.Magasin, 1996. aasta kevad

Kaido Einama

"Palun, siin on teie dokument, ärge seda kaotage," ulatatakse Peterburi hotellis turistile paberitükk, kuhu on käsitsi kirjutatud tema perekonnanimi, hotell ja toanumber. See paber antakse hotellis passi vastu ja miilitsal on dokumente kontrollides asi klaar: turist.
Vana nostalgilise nõukogude aja järele õhates pole enam vaja lapata kollasekstõmbunud noorpõlvepilte.

Kõik on ehedal kujul siit mõnesaja kilomeetri kaugusel täiesti olemas: maidemonstratsioonid, võidupüha paraad punalippudega, Lenini kujud, stalinlik pompöösne arhitektuur ja breznevlik kitš. Imedemaal idas on kõik, absoluutselt kõik võimalik. Turismifirmale tähendab see, et kord saab näiteks Iisaku katedraali kaheksa, teinekord jälle kolme dollari eest. Nii, kuidas müüjatel tuju on.

Eestlane on harjunud olema tagasihoidlik idaeurooplane, kui maailma satub. Meid aetakse tihti segi venelastega. Peterburis õhatakse eestlasi nähes õndsalt "a vot švedõ prišli!", ja alaväärsuskompleks on tagasihoidlikul idaeurooplasel peast pühitud. Tuleb ümber kehastuda rikkaks kapitalistiks Läänest.

Venemaa vaesus on ohtlik. Kui venelasele öelda, et teil siin on ju kõik nii (kehvasti), nagu vanasti, aga näe meil on hästi, siis saavad nad pahaseks. See pole õiglane, arvatakse. Niikuinii on eestlased rikastunud Venemaa arvelt. Parem olgu juba kõik vaesed.

Teine müüt, mida Eesti kohta teatakse, on see, et Tallinnas on elu meeletult kallis. Nii kallis, et isegi Soomes on odavam. Seda müüti kontrollimata müüvad Peterburi turismifirmad rahumeeli reise Helsingisse ja Tallinnat eriti ei reklaamigi.

Mobiiltelefon kui ohtlik aparaat

Narvast üle jõe idakaldale sattudes ületatakse tegelikult kahe maailmajao piir. Ehkki ametlikult loetakse Aasia alguseks mingit tinglikku joont Uuralites, on elustiil nii järsult muutunud juba Narva jõge ületades, et võib rääkida teisele kontinendile minekust.

Hoidku selle eest, kui keegi mobiiltelefoniga Venemaal tahab poosetada! Seda eset kui keelatud aparaati üle piiri ei lasta. Loomulikult valgustatakse läbi kogu pagas ja otsitakse sõiduvahend triibuliste puusauadega sonkides läbi. Nn. rohelisse koridori, kus totaalset läbiotsimist ei tehta, ärgu eestlased trügigu.

Peale mudase, haljastuseta linna on sealpool piiri Ivangorodis ka midagi südantsoojendavat. Kuigi ametiasutused (ka piirivalve) ei tunnista hoolimata paljude eestlastest klientide läbivoorimisest ühtegi eestikeelset silti, on üksikud kommertsinimesed maantee äärde ka üht-teist ladina tähtedes riputanud. Vineertahvlile on näiteks pintsliga maalitud: "Diiselkütus-baar".

Tänavasürrealism

Tänavatel patrullivad miilitsad. Mõned stiilsete taldrikmütsidega, nagu kunagi tervel kuuendikul maakerast, kuid enamasti tunduvalt sõjakamad: paks, nõukogude päritolu kuulikindel vest, kalašnikovi automaat rinna peal risti ja roheline kiiver peas sunnivad ka kõige jultunuma kiiruseületaja taltsaks autojuhiks. Paksu vesti all on ka hea nagu muhvis käsi soendada, mis kalašnikovi hoidmisest külmaga kohmetuks muutunud. Hoiatuseks on miilitsaputkade kõrval postamendi otsa asetatud autokänkrad.

Kuigi külateed on kevadeti tõelised mudamülkad ja kergema autoga läbimatud, lookleb samas metsa vahel ühest külast teise viiv poole meetri laiune jalgtee, mis on kenasti asfalteeritud.

Mudamülgastesse uppunud majakesed lähevad Peterburi linnapiirile jõudes sujuvalt üle äärelinnaks. Lenini prospektil on 10. mail veel praazdnik: Iga laternaposti otsas lehvib neli-viis tuules laperdavat punalippu.

Õhtud Peterburis ja selle lähistel

Õhtuti meenutab kangelaslinn pommirünnaku ootel asulat: pimendatud tänavad, üksikud tuledega aknad majadel, inimtühjad kõnniteed, ristmikel vaid needsamad automaatidega militaarsed liiklusmiilitsad. Kui turist hotellist tänavale väljub, saab ta kaasa paberitüki, kuhu on trükitud hotelli nimi ja käsitsi kirjutatud turisti perekonnanimi koos toanumbriga. "See on teil passi asemel, ärge seda ära kaotage," hoiatab hotelli administraator. Passid jäävad hotelli šeifi hoiule - mine sa tea, kuhu turistid oma dokumendi muidu öösel linnas pidutsedes võivad kaotada.

Nagu vanal heal Inturisti õitseajal luusivad ümber hotelli miilitsad, kes pealetükkivaid pärismaalasi eemale peletavad. Muidu ollakse aga meeldivalt osavõtlikud: võtad restoranis kotist välja oma mahla (viina), ja juba tulebki ettekandja klaasidega, kuhu jooki saaks valada. Ülim tähelepanelikkus ümbritseb välismaalasi nii hotellis kui ka soliidsemates teenindusasutustes. Soomeugrilaste kohalemeelitamiseks on fuajees isegi soomekeelne juuksurireklaam.

Ühel korralikul turismireisil peab olema ka korralik õhtusöök. Linnasüdames me ringi vaatama ei hakka - seal on hinnad natukene liiga kallid ja täpset raha tagasi ei anta. Hotelli restoran aga pakub selle eest tõelist retro-õhtusööki: breþnevliku kitšiga dekoreeritud söögisaalis serveeritakse hakk-kotletti kartulipüreega. Esimesel õhtul on üks suurem kotlett, teisel õhtul samast materjalist kaks väiksemat. Vaagnal on veega pehmendatud saiakesi nii hommikuti kui õhtuti.

Lõbukohti miljonilinnas palju pole. Kuid olemasolevad on muljetavaldavad: lakke on riputatud paar värvilise klaasiga kaetud lampi ja ripub hõbepaberitega kaetud kera. Linoleumist tantsupõrandal tantsivad linlannad enamasti üksi. Noormehed on kogunenud diskoteegi ukse taha kampadesse ja peavad terve õhtu plaane. Hommiku saabudes aga lähevad laiali.

Turistilõksud karupoegade ja budjonnovkatega

Peterburg on turistilõksude seisukohalt nagu Pariis. Välismaalased piiratakse busside juures kaubitsejate poolt lootusetult sisse, kuid erinevalt Pariisist on need neegrite asemel täitsa valged poisid. Tuntakse vaid paari numbrit: viis ja kümme. Pakse rublapatakaid lehvitades asutakse läbirääkimistesse, pakkudes viie- või kümnedollarisi Matrjoškasid, McLenini-nimelisi T-särke ning täitorne ehk budjonnõi mütse.

Aurora juures, mis uuema ajalookäsitluse järgi ei olevatki teinud revolutsiooni ajal ajaloolist pauku, seisab sõdur tuule ja vihma eest kaitstud klaaskabiinis. Morn mees liigutab näolihaseid ainult siis, kui keegi küsib temaga koos pildilejäädvustumiseks luba. "Kümme dollarit," ütleb morn mees ja jääbki üksinda.

Vaskratsaniku juures käib samuti äri kümne- ja viiedollaristes rahatähtedes. Kuskil raudaia vahel ukerdab mingi karvane loom, keda omanik püüab meeleheitlikult endaga samale poole aeda tirida. Ketisikutajal on käsivarred verised: loom, kes lähemal vaatlusel osutub karupojaks, ei ole peremehega kaugeltki mitte sõbralikes suhetes ja teeb veidraid hääli, mis peterburglaste koeri ümbruses tõsiselt erutab. Teinegi karupoeg on meestel kaasas: see sööb rahulikult saia ja uriseb puudli peale, kes lähenemiskatseid üritab.

Hommikul: sõdurid lähevad kirikusse

Hommikune Peterburg ei ole üldsegi unine. Kuigi öösel valitses tänavatel ebamaine vaikus, on varahommikused inimesed öösel korralikult välja puhanud ja lausa haiglaselt aktiivsed. Neeva kallastel võib näha kampade viisi paljastatud ülakehaga sõdureid, kes teevad hommikujooksu, samas viivad paar soomusautot ohvitsere tööle. Kesklinnas marsib punaste lipukestega piiratud sõjaväekolonn õigeusukirikusse hommikusele jumalateenistusele.

Kalleid kaupu ja teenuseid reklaamitakse tänaval pilkupüüdvalt. Enamus neist jääb meelde oma sürrealismiga: näiteks hallis trellitatud hruštšovka keldris paiknev puhveti moodi toitumisasutus reklaamib end "unistuste kohvikuna". Riidepood üritab kliente ligi tõmmata erakordse uudisega: "Täna müügil moodne riietus".

Lihtrahvaski on ärkvel. Tänavasööklast, kus töörahvas pelmeene vohmib, kõlab reibas makimuusika: repertuaariks on Pet Shop Boysi "Go West". Igati ergutav hommikuseks ärkamiseks Peterburgis.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.