Reklaamiga läks viltu
Colgate reklaamis Prantsusmaal oma uut hambapastat “ Cue “, paraku ilmub Prantsusmaal samanimeline pornoajakiri.
Elektroluxi tolmuimejaid reklaamiti USA-s reklaamlausega: “ Miski ei ime rohkem kui Elektrolux “.
Nüüd on olemas ka kasutaja viimane pilt otse kasutajainfo lehel ning tema 10 viimast postitust. Muudab Reisijututoa kasutajad personaalsemaks :)
Reisikiri Zambiast
Saadetud Reisijututoale 02.02.2003.
Andres Sursu
Internetilingid
Olen nyyd siis Zambias… Hirmus palav, palav, palav. Kuna istun neti kohvikus, siis teen hästi lyhidalt, hiljem kirjutan pikemalt.
Pilt Zambia Turismiameti leheküljelt.
Reisijututuba, 4. mai 2002
Kaido Einama
Selle kevade teine jalgrattamatk Jägala jõe kanti algas tunduvalt soojemalt, kui aprilli alguses. Lund ei sadanud, pilvi polnud ja õhus oli vaid öise äikese põhjustatud lämbust.
12 paiku traditsioonilises kohas - Lool asuva linnuvabriku muna all kogunedes võis seal märgata kohalikku ratturit. 40aastane vene keelt kõnelev meesterahvas putitas ratta kallal - probleemiks sadul, mis oli küll amortidega ja varustatud silikoonigeeliga, kuid ikka ajas tagumiku mõne kilomeetriga valutama.
OK jutuka listist, 28. aprill 2002 Kaits OK jutukast pani kirja Sellepeale oleks võinud kihla vedada, et huvilisi palju kohale ei ilmu, sest ka Tartus ei ilmunud "kohalikke" peale tiigrikutsu, slashi ja gety. Rahvas kus te omi rattaid peidate? Igatahes sai meid kokku 6 (loe: kuus), OK-jutukas oli esindatud kylamehe, maagi ja kaitsiga. Teised olid head tuttavad sh 2 naisterahvast.Kasulikke linke:
Reisijututuba, 14.04.2002
Trillian Reisijutukast
Viimsi poolsaare tipust on alates 2002. aasta kevadest vabalt võimalik jõuda Kakumäe poolsaarele, ilma et peaks kordagi seiklema linna autoliikluses -- Eurotasemel jalgrattatee on otsast otsani valmis. Kohendada, parandada ja puhastada muidugi on vaja alati ja äärekivid võiks ka kohati madalamad olla, aga pühapäevaturistile on 3-5 cm äärekivi OK.
Reisijututuba, 17. aprill 2002
Trillian Reisijutukast
Ümber Ülemiste tiir jalgrattaga võib pikk olla 16-20 km, olenevalt sellest, kui pikalt järve lõunaküljel metsateedel vänderdada. See on tõeline maastikurada -- jalgrattateed on ringil vaid Tartu maantee ääres, asfalti Järvevana teel ja Vana-Tartu maanteel.
Alustame aga Tartu maantee-Järvevana tee ristist ja sinna jõuame ka mõne aja pärast tagasi.
Tartu maanteel kulgemiseks sobib linnast välja mineval suunal vasak teeserv, seal on korralik jalgrattarada, mis lennujaama juures on tihedalt teedest läbi hammustatud. Äärekivisid on tihedalt, aga õnneks mitte väga kõrgeid. Ratast logistavad need aga ikka.
Kasulikke linke:
Reisijututuba, 15. juuni 2002
Trillian Reisijutukast
Tegelikult algas jalgrattatiir Lauluväljaku värava juurest ja suundus Paljassaarele, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Pigem ikka sellest, kuidas me Tabasalu poole läksime.
Paldiski maanteelt on marsruut lihtne ja kattub Kakumäe marsruudiga seni, kuni tee järsult paremale pöörab, sealhulgas ka jalgrattatee. 90-kraadisest kurvist aga kihuta otse edasi, Rannamõisa teeni välja. Siis paremale, Tabasalu poole mööda tiheda liiklusega, kuid mõnusalt laia ja sileda jalgrattateega Rannamõisa teed. Kohe silmad paremat kätte vana miilitsaputkat, kunagist Hukkunud Miilitsa Baari. Peale äravisatud tühjade purkide pole baaris suurt midagi.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Oranzhid vestid lepavõsa vahel. Kunda Lammasmägi. Enn Vilepill paneb kõik kohaletulnud veerandsada meest nimekirja. “Nii, oleme siia kokku tulnud ühe põdra laskmiseks,” ütleb ta püssi– ja ajumeestele. “Meie oleme aga ahned. Võtame hoopis kaks looma, sest jahilubasid on kaks.”
Jahisektsioonide juhid lähevad metsa ja teevad kaks pauku. Õhtul jagatakse kahe põdra liha.
Eesti Päevaleht, Magasin, 3. veebruar 1996
Kaido Einama
Hundid on muutnud Eesti metsad ülerahvastatud ühiskorteriks. Lagedaks söödud võpsikust hiilivad talude poole ülbed võsavillemid, kes ei pea igiammust reeglit - kõik siin ilmas peab olema tasakaalus - millekski.
Põlendma metskonnas veetakse puude vahele punaste lipukestega nööre - lipuliine. Dzhiipide ja raadiosaatjatega mehed on nagu operatiivtööl: võsa vahelt tuleb jahimees buraaniga, kes on mõni kilomeeter eemal rabaservas jäljeluuret teinud. Piiramisrõngas huntide ümber hakkab kokku tõmbuma.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Aurab. Varblased siutsuvad. Algab karjalaskepäeva hommik Parasmäe suurfarmis. Õues on lund nabani, nii et seekord piimaandjad välja kepsutama ei pääse. Nad lesivad taltsalt oma lahtrites kell pool kaheksa hommikul ja ootavad. Mitte kevadet, vaid hommikueinet.
Õues juba müristabki silotraktor, mis paneb kariloomadel Pavluvi refleksid tööle. Ammumine muutub nõudlikumaks ja kui söödakoorem laudaväravast sisse vurab, on meelest pühitud nii kahtlased külalised, kes betoonpõrandal ringi uitavad ja laudaelanikega sõbraks saada üritavad kui ka lillelised unitsused kevadisest aasast.
Äripäeva online uudised 15.11.2002 14:06 [link]
Kaido Einama
Ryanairi eelmise tasuta piletite kampaania ajal lennanud Reesi (26) soovitab varuda ohtralt aega lennujaama jõudmiseks.
"Ryanairi pardal on väga lõbusad stjuuardessid, suhtlevad reisijatega ja on vastutulelikud," räägib Stockholmist Londonisse lennanud puhkusereisija Reesi (26), "teenindajad olid temperamentsed ja lõunamaised." Iiri odavlennukompanii lendudel toitlustamist hinna sees pole, kuid kõike saab pardal osta. "Odavam, kui söök Londonis," kommenteerib Ryanairiga reisinu.
Rahvusköökidest on eestlaste seas populaarseim hiina oma, mis on tavaline ka läänemaailmas.
Hiina kiirtoit tundub tervislikum kui see kiirtoit, mida ameerikalikuks peetakse. Vähem rasva, vähem kaloreid ja rohkem rohelist. Ning eksootilisem ka. Lisaks on Hiina kiirsöögikohtades juba ammusest ajast kasutusel papptopsid, kuhu toit kiiresti sisse pista ja vajadusel sööjani kähku kohale toimetada. Varem telefoni teel tellides, moodsamatel aegadel aga ka otse Internetist tellimust esitades.
Ükskõik, kas siseneda Norrasse Utsjoelt või Käsivarre Lapist, torkab kohe silma, et ilusast laiast ja siledast maanteest saab äkki kitsas ja vingerdav rada.
Ka loodus on teistsugune – Lapi tundra asendub Norras mäekestega, mis tasahilju aina kõrgemaks kasvavad ja viimaks on näha selliseid, kus jaanipäevalgi veel lumeriismed peal. Turisti silmis on kahel maal veel teinegi oluline vahe – Norras on toidul ja teenustel hind, mis isegi soomlasel hääle värisema võtab.
Kõik on kümneid kordi läbi mõeldud, nimekiri vajaminevast ja pakitu kordi kontrollitud, ometi on rännaku alustaja kaaslasteks ootus ja ebalus. Tutavlik olukord, mis?.
Kahtluste leevendamiseks on mitmeid retsepte. Üheks aritmeetika.
Peale pika nägemisenijätutseremoonia tuleb kaua sõita läbi tuttavate paikade. Igav. Uudset impulssi saamata ragistab aju vana kallal. Ikka see vana laul: “Kas kõik sai kaasa!”
Andke enesele uus ülesanne, rehkendage kui palju on “juba” sõidetud. Kui kogu reisi pikkus peaks olema 6000 km, siis 60 km on üks sajandik, 100 km üks kuuekümnendik jne. Alguses on peamurdmist küllaga ent kummituslikud kõhklused maha unustatud inventarist kaovad ja sõit sujub.
Nädalavahetusel käis Reisijututuba üle jää Aegnal. Unustamatud maastikud Tallinna lahel ja Aegna põhjarannikul :) Kräsulile jõudes jälitas meid jääd mööda üks maastur, kes enne randa jääst läbi kukkus, kuid siiski omal jõul kaldale end vedas.
Mööda jääd oli ikka hea jalutada küll. Ei mingit lund, vett ka minimaalselt, selline sile jääväli silmapiirini.
Aegnal kihutas ringi miski kummaline roomiksõiduk, peal mõned "kohalikud". Aegna plaazhil pritsis laine vastu jäävalli, mis rannaribale oli moodustunud, suvel nii kõrgele laine vaevalt et kunagi rannas käib.
Aegna albumist saad vaadata ka irli tehtud pilte.
Roomik on maha jooksnud.
Arvatavasti metsaveoks mõeldud rasketehnika Kräsulil.
Mandri ja Aegna vahele jääv asustatud Kräsuli peitis endas rasketehnikat..Mandri ja Aegna vahele jääv asustatud Kräsuli peitis endas rasketehnikat: selliseid transportööre ja koppasid leidus saarel õige mitu.
Kuigi Aegna ja Kräsuli vahel laiutas korralik jääväli, tuli enne kallast üle ronida jääsupist. Allikad ja tõusuvesi on oma töö teinud, mõned päevad hiljem ei pruugi sula jätkudes siit enam üle saadagi.
Siin hiljuti veel elati. Nüüd aga on kõikjal rüüstamisjäljed.
Kui metsast ilmus välja kohaliku rahva soomus-sõiduk, olime meie lagedal väljal mobiilatraktsiooniga tutvumas.
Saun oli illustreeritud niimoodi.
Aegna ühes paljudest sõjaväekompleksidest tundus elu just äsja seisma jäänud olevat. Kõik (peale lagunenud kasarmu) oli veel kasutatav...
Kuna Aegna rand on saare põhjakaldal otse avamere suunas, siis suvine külm vesi on talvel asendunud alati jäävaba kaldaga, vaid laine on kõrgem, sest pritsib üle kalda äärde uhutud jäävallide.
Aegna põhja- ja idaosa künkaid katavad endise suurtükipatarei varemed.
Enamasti suviseid turiste juhatav kaart oli abiks ka talvel. Ehkki rajad olid nüüd teised -- kui ette jäi laht, siis võis seda ka "lõigata".
Suvel purjekaga raskesti ligipääsetav, talvel aga omal jalal ületatav sadama akvatoorium. Tegelikult oli seal kai ääres kõige õhem jää -- võis lausa kalu vahtida. Kõhe tunne oli, kuid jää siiski kandis.
Olemegi saarelt lahkunud, jäält paistab sadamast paremale jääv telkimise-ala.
Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka..Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka. Kes veel tahab minna siis võtke GPS kaasa. Seal ilmaolud ka muutuvad pidevalt ja udu on kiire tulema. Vaba vee piiril ei taha vist keegi seigelda udus."
Päikeseloojang sadamasuus.
Et miinid saarel jalus poleks, koguti nad raudkoonusesse kokku.
Raudteel kihutanud veduri juhtimispult.
Võimud on saarel kohal.
Meremiine kasutatakse saarel skulptuuride ja ehitiste juures.
Kitsarööpmeline raudtee vedas mõni aasta tagasi saarel turiste ringi. Nüüd on raudtee lõhutud.
Pildike saare tagaküljel asuvast liivarannast.
Kesklinnale kuuluval saarel on nii ennesõjaaegseid kui nõukogudeaegseid villasid, enamus neist rüüstatud.
Saare põhjaküljel on endiselt püsti nõukogude piirivalvetorn, mis vaatamata pehkinud põrandale on veel ronitav.
Sadam, kuhu 2x päevas käis Piritalt laev. Purjekate randumist segavad Tallinn-Helsingi tiiburite tekitatavad murdlained.
Aegna saarel leidub kummalisi sõidukeid. Amfiibauto näiteks.
Selleks, et üle Atlandi Ameerikasse lend liiga igavaks ei muutuks, maksab teha keset ookeani vahepeatus Islandil. Ka karmide sügisilmadega on sealne loodus põnev ja õues saab isegi ujuda. Stockholmist või Kopenhagenist lendab lennuk Islandile 3 tundi, sealt edasi USAsse 5-6 või Kanadasse 4 tundi.
Soomaal kanuumatkal mina pilti tegemas. Kobras on natuke söögilaual läbustanud. Pilt: Raivo V. Raam.
UAZiga Aegviidu polügoonidel.
UAZiga Aegviidu polügoonidel.
See futuristlik hoone oli servast veel ehitusmeeste kopsida, asus aga otse Arabella Sheratoni hotelli kõrval. Sildid ütlesid, et majal on mingi seos Siemensiga. Turvakaameraid oli hoone esimene korrus tihedalt täis pikitud.
Baieri parlament on samuti ümbritsetud lopsakast pargist, kus võib turiste üsna tihedalt kohata. Hoonesse sisse saab vaid giidi juhatusel ja turvaväravaid läbides. Niisama seljakotiturist peab ootama gruppi või ukse taha jääma.
Parlament on kohe jõe kaldal.
Kuskil seal ülemisel rõdul istuvad keskaegsetes riietes raehärrad. "Päris" raehärrad esinevad rahvale ilmselt alumistelt rõdudelt, kuna kujudega võistlemiseks oleksid nad ülemisel rõdul liiga kõrgel ja liiga pisikesed.
Natuke Barcelona Gaudid meenutav ehitusstiil on 1972. aastal Olümpiamängudeks taastatud tornis väga muinasjutuline, rõdud on lilli täis ja kui jalutada torni alt sisehoovi, siis seal pole ühtki turisti, täielik vaikus!
Täiesti muinasjutuline ehitis keset vanalinna on turistidest sisse piiratud isegi siis, kui muud vaatamisväärsused üksinduses igavlevad. Raekoja platsil tuli lausa trügida. Ettekandjaga platsi kohvikus sai rääkida sama hästi nii vene kui inglise keeles, fotopoes aga saadi minust küll inglise keeles aru, aga vastati ikka saksa keeles. Aga muidu oldi ikka sõbralikud, ka ranged sakslased naeratavad tänaval, kuigi seal Raekoja ees tuli tõesti tihedalt külg-külje kõrval trügida, et edasi liikuda. Raehärrade kujud istuvad kogu aeg torni rõdul.
Selle palee sees on muuseume, õllekeldreid, veinisaale ja kunstinäitusi. Meeletu park ka palee ees vasakul. Pingid, purskkaevud, pügatud alleed. Vanalinna üks suurimaid ehitisi. Fassaad tundub ehtne, aga külgedele on maalitud siledale seinale kunagised ornamendid, suur osa lossist on taastatud.
Vanalinna suursugused ehitised jätkuvad, paljud neist on peale sõda taastatud. See kaartega ehitis on aastast 1844, paremal paistab natuke ka Theatineri kirikut, kus on printsi hauakoht. Vasakul on taastatud keisriloss, aga seda näeb paremini juba järgmiselt pildilt :)
Keset vanalinna leiab sellise klassikalise väljaku, mille vasakust servast paistab Residenz muuseum ohtra portselanikollektsiooniga ja tartu Ülikooli sambaid meenutav maja paremal pool on tegelikult kohalik Rahvusteater, mis tagapool hõlmab peaaegu terve vanalinnakvartali. Platsi ääres istutakse kohvikutes enamasti või kuju jalamil. Sealt saab juba igale poole Vanalinna tähtsate vaatamisväärsuste juurde: ühele poole jääb mõnisada meetrit jalutades keisriloss ja teisele poole raekoda.
Parke on Münchenis meeletult, kõik suured, lopsakad ja varjulised. Ei mingit lagedat Versaille´d. Seegi park oli nagu muinasjutust, pügatud alleedega, varjuline, ümberringi kõrgumas suured lapilise tüvega puud. Puude all sebisid ringi kummalised linnud. Inimesi oli vähe, kuid aeg-ajalt sööstis läbi pargi mõni jalgrattur. Kõik maanteed ja pargiteed on ääristatud jalgrattaradadega, millele jalakäijate astumist kohalikud üsna pahaks panevad. Ka siis, kui sul kott seljas jääb jalgrattaraja kohale, kostab seljatagant jalgratattakella trill.
Päev Münchenis algas tegelikult hotelli ArabellaSheraton juurest, mille 20. korruselt kalavõrgu vahelt oli kogu kesklinn ilusti näha. Kalavõrk oli ilmselt rõdule tõmmatud sellepärast, et turistid linna kohal asju ega ennast alla ei pillaks.
Sel ajal, kui Eestis vaeveldi sinivetikate hirmus kuumal rannal ja merre end 30kraadise kuumuse eest jahutama minna ei juletud, kogunes Baierimaa kohale suuri tumedaid pilvi ja valitses meeldiv 20kraadine jahedus. Kaasa võtsin ma ühepäevasele tiirule Müncheni vanalinnas sellesama testkaamera, SonyEricsson T68i külge käiva Communicami, mis teeb vaid siia veebi sobivaid pilte, paberil trükk kriitikat eriti ei kannata. Seepärast on pildid ka sellised margi suurused. Ja esimesel pildil on sammas Rahu Ingel, mis nägi tõesti väga vana ja sammaldunud välja ning vaatas üle jõe vanalinna poole. Koos minuga pildistas seal müüre ja kuju üks jaapani turist. Tegin temastki pilti tema digikaameraga, ta oli õnnelik, et keegi seal ikka oli, kellelt pilti küsida. Muidu olidki turismiobjektid väherahvastatud ja tühjad, nagu ka äärelinnapoolsemad tänavad. Isegi osa poode olid keset tööpäeva lihtsalt kinni.
Tuntud turistimagnet.
Vandid.
Elu mitmekihilisus.
Siin oli kunagi sissekäik.
Pildimüüja, limusiin ja torn.
vasakul vanalinna linnamüür, paremal restaureeritud kasarmud.
Kassikujud katusel...
Vana börsihoone keset vanalinna.
Suvel sõidan rattaga...
Krista Dudarenko pilt, 2001.
Krista Dudarenko pilt, 2001.
Krista Dudarenko pilt, 2001.
Krista Dudarenko pilt, 2001.
Ingenio.
Piilume sisse salapärastesse kangialustesse.
vanapaar Krki saarel Vrbniku linnas, kes kutsus Eesti matkajad omale külla.
Krki saare varjulises nurgas laguuni kaldal on linn, millel kitsad vanalinna tänavad ja magusam vein.
Erinevaid puhkepoose.
Krk - Dalmaatsia saar mis on kaldaga ühendatud silla abil. Baska linn on saare teisel küljel mägede varjus, ilusa liivaranna ja paatidega.
Vette karanud eestlaste taldades on merisiilikute okkad.
Rannikuküla mahajäetud sadamahoone, kuulijälgedest räsitud, kuid viie aasta jooksul juba võssa kasvanud. Selliseid kohti soovitatakse turistidel vältida.
Eurovisiooni veebis tutvustas see rahvuspargi pildike 2001. aastal Horvaatiat.
helesiniste järvede ja tuhande kose rahvuspark, Puhhi matkaklubi grupp poseerimas kose taustal.
Kaljulõhesse peituv kanjon on alpinistide meelis-ronimiskoht.
See sild ühendab Pagi saare Horvaatia rannikuga, mida kutsutakse ka Dalmaatsiaks.
Turistide poolt vähekülastatav pagi saar koos samanimelise linna ja korraliku sooja liivarannaga kesklinnas.
Pagis lapsed kõmmutavad veel automaatidega, kuigi Horvaatias on sõjast möödas üle 5 aasta.
Mäkketõus. 35 kraadi sooja. Õhk seisab. Mõnus soe ;)
Tihe praamiliiklus ühendab Dalmaatsia saari. rattad vajavad mägistel saartel sõites putitamist.
See roheliseta sadam ühendab Horvaatia ranniku praamide abil Rabi saarega.
Horvaadid ülaltvaates.
Horvaatia rannik, Spliti rannapromenaad.
Siin ööbisime bussi kõrval kesklinna sadamas. Vaade vanalinnale.
Dalmaatsia rannikulinn Zadar.
Horvaatia pealinn tellingutes.
Zagrebi ja Spliti vahel damlaatsia rannikul.
Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.
Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.
Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.
Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.
Juba kaheksandat aastat korraldab Saaremaa Matkaklubi matka-reise Norra Kuningriiki. 1994 aastal toimus esimene läänepoolne reis ja nimelt Kesk-Norrasse, mis kujunes katsumuseks nii grupi- kui ka bussijuhtidele.
Seal on ju tegemist tõeliste mägiteedega, mis panevad proovile nii bussijuhi närvid kui ka bussi võimsuse ja pidurite vastupidavuse. Reisi pikkuseks kujunes siis 10 päeva. Teisel aastal kestis reis juba 14 päeva ja selle ajaga tegime Kesk-Norrale ringi peale, läbides bussiga kõrgeid mägipiirkondi, trügides metsapiirist tükk maad kõrgemale igilume ja jää piirkonda. Siis läbis grupp matkajaid meie hulgast ka mägipiirkonna, sealhulgas Skandinaaviamaade kõrgeima mäetipu Galdhoppiggeni ning kohtus bussirahvaga kokkulepitud linnas õigeaegselt ja õnnelikult. Nüüd juba 7-aastasele kogemusele toetudes võtsime sel aastal plaani veeta 12 päeva (koos sinna ja tagasisõiduga) Põhja-Norra mägipiirkonnas.
Näete nüüd- mägedes ja kaktuste vahel. Sõidame sageli seal, kus meile on mitmes keeles öeldud : nii suurt bussi ei ole siin varem olnud!
Flamingod nagu pardikari: prääksuvad kõrvulukustavalt.
Lennukid maanduvad ja stardivad järjekorras kesklinna pilvelõhkujate vahelt.
Populaarne sadamarajoon. Pubid, turg, rand, sadam, meri, palmid.
USA kuulsaim vangla San Francisco nabruses saarel, avatud turistidele, vange enam vastu ei võeta.
Vaade messikeskusele ärirajoonis.
Ristimägi Palanga lähedal: mägi, kuhu hakati tooma riste, on nüüd nende alla mattunud.
Nida poolsaarel on rand kiviskulptuure täis.
Palanga lähedal ammutatakse naftat. Vähe, aga siiski.. oma naftatööstus.
Külastajad pääsevad termaalveebasseinidesse teed mööda, mis kulgeb laavakuhilate vahelt.
Copyright © 2025. All rights reserved
Designed By Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.
