All

Aegna põhja- ja idaosa künkaid katavad endise suurtükipatarei varemed.

Enamasti suviseid turiste juhatav kaart oli abiks ka talvel. Ehkki rajad olid nüüd teised -- kui ette jäi laht, siis võis seda ka "lõigata".

Suvel purjekaga raskesti ligipääsetav, talvel aga omal jalal ületatav sadama akvatoorium. Tegelikult oli seal kai ääres kõige õhem jää -- võis lausa kalu vahtida. Kõhe tunne oli, kuid jää siiski kandis.

Olemegi saarelt lahkunud, jäält paistab sadamast paremale jääv telkimise-ala.

Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka..Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka. Kes veel tahab minna siis võtke GPS kaasa. Seal ilmaolud ka muutuvad pidevalt ja udu on kiire tulema. Vaba vee piiril ei taha vist keegi seigelda udus."

Päikeseloojang sadamasuus.

Et miinid saarel jalus poleks, koguti nad raudkoonusesse kokku.

Raudteel kihutanud veduri juhtimispult.

Võimud on saarel kohal.

Meremiine kasutatakse saarel skulptuuride ja ehitiste juures.

Kitsarööpmeline raudtee vedas mõni aasta tagasi saarel turiste ringi. Nüüd on raudtee lõhutud.

Pildike saare tagaküljel asuvast liivarannast.

Kesklinnale kuuluval saarel on nii ennesõjaaegseid kui nõukogudeaegseid villasid, enamus neist rüüstatud.

Saare põhjaküljel on endiselt püsti nõukogude piirivalvetorn, mis vaatamata pehkinud põrandale on veel ronitav.

Sadam, kuhu 2x päevas käis Piritalt laev. Purjekate randumist segavad Tallinn-Helsingi tiiburite tekitatavad murdlained.

Aegna saarel leidub kummalisi sõidukeid. Amfiibauto näiteks.

Soomaal kanuumatkal mina pilti tegemas. Kobras on natuke söögilaual läbustanud. Pilt: Raivo V. Raam.

UAZiga Aegviidu polügoonidel.

UAZiga Aegviidu polügoonidel.

See futuristlik hoone oli servast veel ehitusmeeste kopsida, asus aga otse Arabella Sheratoni hotelli kõrval. Sildid ütlesid, et majal on mingi seos Siemensiga. Turvakaameraid oli hoone esimene korrus tihedalt täis pikitud.

Baieri parlament on samuti ümbritsetud lopsakast pargist, kus võib turiste üsna tihedalt kohata. Hoonesse sisse saab vaid giidi juhatusel ja turvaväravaid läbides. Niisama seljakotiturist peab ootama gruppi või ukse taha jääma.

Parlament on kohe jõe kaldal.

Kuskil seal ülemisel rõdul istuvad keskaegsetes riietes raehärrad. "Päris" raehärrad esinevad rahvale ilmselt alumistelt rõdudelt, kuna kujudega võistlemiseks oleksid nad ülemisel rõdul liiga kõrgel ja liiga pisikesed.

Natuke Barcelona Gaudid meenutav ehitusstiil on 1972. aastal Olümpiamängudeks taastatud tornis väga muinasjutuline, rõdud on lilli täis ja kui jalutada torni alt sisehoovi, siis seal pole ühtki turisti, täielik vaikus!

Täiesti muinasjutuline ehitis keset vanalinna on turistidest sisse piiratud isegi siis, kui muud vaatamisväärsused üksinduses igavlevad. Raekoja platsil tuli lausa trügida. Ettekandjaga platsi kohvikus sai rääkida sama hästi nii vene kui inglise keeles, fotopoes aga saadi minust küll inglise keeles aru, aga vastati ikka saksa keeles. Aga muidu oldi ikka sõbralikud, ka ranged sakslased naeratavad tänaval, kuigi seal Raekoja ees tuli tõesti tihedalt külg-külje kõrval trügida, et edasi liikuda. Raehärrade kujud istuvad kogu aeg torni rõdul.

Selle palee sees on muuseume, õllekeldreid, veinisaale ja kunstinäitusi. Meeletu park ka palee ees vasakul. Pingid, purskkaevud, pügatud alleed. Vanalinna üks suurimaid ehitisi. Fassaad tundub ehtne, aga külgedele on maalitud siledale seinale kunagised ornamendid, suur osa lossist on taastatud.

Vanalinna suursugused ehitised jätkuvad, paljud neist on peale sõda taastatud. See kaartega ehitis on aastast 1844, paremal paistab natuke ka Theatineri kirikut, kus on printsi hauakoht. Vasakul on taastatud keisriloss, aga seda näeb paremini juba järgmiselt pildilt :)

Keset vanalinna leiab sellise klassikalise väljaku, mille vasakust servast paistab Residenz muuseum ohtra portselanikollektsiooniga ja tartu Ülikooli sambaid meenutav maja paremal pool on tegelikult kohalik Rahvusteater, mis tagapool hõlmab peaaegu terve vanalinnakvartali. Platsi ääres istutakse kohvikutes enamasti või kuju jalamil. Sealt saab juba igale poole Vanalinna tähtsate vaatamisväärsuste juurde: ühele poole jääb mõnisada meetrit jalutades keisriloss ja teisele poole raekoda.

Parke on Münchenis meeletult, kõik suured, lopsakad ja varjulised. Ei mingit lagedat Versaille´d. Seegi park oli nagu muinasjutust, pügatud alleedega, varjuline, ümberringi kõrgumas suured lapilise tüvega puud. Puude all sebisid ringi kummalised linnud. Inimesi oli vähe, kuid aeg-ajalt sööstis läbi pargi mõni jalgrattur. Kõik maanteed ja pargiteed on ääristatud jalgrattaradadega, millele jalakäijate astumist kohalikud üsna pahaks panevad. Ka siis, kui sul kott seljas jääb jalgrattaraja kohale, kostab seljatagant jalgratattakella trill.

Päev Münchenis algas tegelikult hotelli ArabellaSheraton juurest, mille 20. korruselt kalavõrgu vahelt oli kogu kesklinn ilusti näha. Kalavõrk oli ilmselt rõdule tõmmatud sellepärast, et turistid linna kohal asju ega ennast alla ei pillaks.
Sel ajal, kui Eestis vaeveldi sinivetikate hirmus kuumal rannal ja merre end 30kraadise kuumuse eest jahutama minna ei juletud, kogunes Baierimaa kohale suuri tumedaid pilvi ja valitses meeldiv 20kraadine jahedus. Kaasa võtsin ma ühepäevasele tiirule Müncheni vanalinnas sellesama testkaamera, SonyEricsson T68i külge käiva Communicami, mis teeb vaid siia veebi sobivaid pilte, paberil trükk kriitikat eriti ei kannata. Seepärast on pildid ka sellised margi suurused. Ja esimesel pildil on sammas Rahu Ingel, mis nägi tõesti väga vana ja sammaldunud välja ning vaatas üle jõe vanalinna poole. Koos minuga pildistas seal müüre ja kuju üks jaapani turist. Tegin temastki pilti tema digikaameraga, ta oli õnnelik, et keegi seal ikka oli, kellelt pilti küsida. Muidu olidki turismiobjektid väherahvastatud ja tühjad, nagu ka äärelinnapoolsemad tänavad. Isegi osa poode olid keset tööpäeva lihtsalt kinni.

Tuntud turistimagnet.

Vandid.

Elu mitmekihilisus.

Siin oli kunagi sissekäik.

Pildimüüja, limusiin ja torn.

vasakul vanalinna linnamüür, paremal restaureeritud kasarmud.

Kassikujud katusel...

Vana börsihoone keset vanalinna.

Suvel sõidan rattaga...

Krista Dudarenko pilt, 2001.

Krista Dudarenko pilt, 2001.

Krista Dudarenko pilt, 2001.

Krista Dudarenko pilt, 2001.

Ingenio.

Piilume sisse salapärastesse kangialustesse.

vanapaar Krki saarel Vrbniku linnas, kes kutsus Eesti matkajad omale külla.

Krki saare varjulises nurgas laguuni kaldal on linn, millel kitsad vanalinna tänavad ja magusam vein.

Erinevaid puhkepoose.

Krk - Dalmaatsia saar mis on kaldaga ühendatud silla abil. Baska linn on saare teisel küljel mägede varjus, ilusa liivaranna ja paatidega.

Vette karanud eestlaste taldades on merisiilikute okkad.

Rannikuküla mahajäetud sadamahoone, kuulijälgedest räsitud, kuid viie aasta jooksul juba võssa kasvanud. Selliseid kohti soovitatakse turistidel vältida.

Eurovisiooni veebis tutvustas see rahvuspargi pildike 2001. aastal Horvaatiat.

helesiniste järvede ja tuhande kose rahvuspark, Puhhi matkaklubi grupp poseerimas kose taustal.

Kaljulõhesse peituv kanjon on alpinistide meelis-ronimiskoht.

See sild ühendab Pagi saare Horvaatia rannikuga, mida kutsutakse ka Dalmaatsiaks.

Turistide poolt vähekülastatav pagi saar koos samanimelise linna ja korraliku sooja liivarannaga kesklinnas.

Pagis lapsed kõmmutavad veel automaatidega, kuigi Horvaatias on sõjast möödas üle 5 aasta.

Mäkketõus. 35 kraadi sooja. Õhk seisab. Mõnus soe ;)

Tihe praamiliiklus ühendab Dalmaatsia saari. rattad vajavad mägistel saartel sõites putitamist.

See roheliseta sadam ühendab Horvaatia ranniku praamide abil Rabi saarega.

Horvaadid ülaltvaates.

Horvaatia rannik, Spliti rannapromenaad.

Siin ööbisime bussi kõrval kesklinna sadamas. Vaade vanalinnale.

Dalmaatsia rannikulinn Zadar.

Horvaatia pealinn tellingutes.

Zagrebi ja Spliti vahel damlaatsia rannikul.

Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.

Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.

Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.

Toomas Mikkori pilt, Norras 2001.

Näete nüüd- mägedes ja kaktuste vahel. Sõidame sageli seal, kus meile on mitmes keeles öeldud : nii suurt bussi ei ole siin varem olnud!

Turistilõksud USA piiri ääres.

Flamingod nagu pardikari: prääksuvad kõrvulukustavalt.

Lennukid maanduvad ja stardivad järjekorras kesklinna pilvelõhkujate vahelt.

Populaarne sadamarajoon. Pubid, turg, rand, sadam, meri, palmid.

USA kuulsaim vangla San Francisco nabruses saarel, avatud turistidele, vange enam vastu ei võeta.

Vaade messikeskusele ärirajoonis.

Ristimägi Palanga lähedal: mägi, kuhu hakati tooma riste, on nüüd nende alla mattunud.

Nida poolsaarel on rand kiviskulptuure täis.

Palanga lähedal ammutatakse naftat. Vähe, aga siiski.. oma naftatööstus.

Külastajad pääsevad termaalveebasseinidesse teed mööda, mis kulgeb laavakuhilate vahelt.

Üle 100 km Reykjavikist, mägedes, tohutu veemass langeb laavalõhesse.

kuum vesi purskab ca 100 km reykjavikist maa seest välja iga 10 minuti tagant.

Vaid suured maanteed on asfaldist.

Kirikutorn kõrgub üle Tartu suuruse linna ja on näha igas suunas.

Kuuvalgel Atlandi rannas.

Leifur Eiriksson olevat olnud esimene eurooplane, kelle jalg Ameerika mandrile astus.

Blue Lagoonis on aastaringselt veetemperatuur sama, mis kehal. Pilt Blue Lagooni reklaam-CDlt.

Sügisene katsesõit uute ATVdega.

Ülal kuningaloss. Madrid.

Park Madridi kesklinnas sisaldab tähtsaimal kohal kirjandustegelase kuju.

Barcelona kuulsaim vaatamisväärsus, gaudi projekteeritud Sagrada familia katedraali ehitus.

Sarnasus Peterburgiga, kuid ööd on siin (lõunamaal) mustad...

Purjekaid murdu sõna otseses mõttes.

Turistid kihutavad maa-aluseid käike pidi kuni veiniriiulid lõpetab 1952. aastal laotud pudeliriit.

Viietärnine hotell Barcelonas, seest nagu kosmoselaev.

Üks kallemaid majutuskohti barcelonas, kus olümpia ajal majutusid VIPid.

Uyuni kosmilised soolajärved. Pilt: Villu Zirnask.