Poola-Leedu piiril.
Kloostrid kaljude otsas.
Vihm Raekoja platsil.
Lumesadu.
Vajalikku reisiks:
Linke:
Linke:
Siit leiad reisilugusid ja pilte Valgamaast.
Tartu Ülikool
Päevaleht, 1994
Jüri E. Saar
Jaanipäeva lähenedes kipuvad nii Eesti kui naaberriikide turistid Saaremaale. Sinna jõudmiseks on kaks võimalust: õhuteed või laevateed pidi. Lennuk jõuab kohale 50 minutiga, laevaga läheb aega kauem. Vastavalt kohaletuleku viisile saab Saaremaaga tutvumiseks valida erinevate variantide vahel. Kui on saabutud lennukiga, võib eeldada paksemat rahakotti ja seetõttu soovitaks saarega tutvumiseks üürida auto. Praamiga kohalejõudmiseks on suviti kasulik pilet broneerida, et isikliku sõiduvahendiga edukalt ja kiiresti kohale jõuda.
Linke:
Pühapäevaleht, 13. juuli 1997.
Kaido Einama
Võru lähedal Ridalis ja Rapla lennuväljal on võimalik suvist sooja ilma jälgida kolmesaja meetri kõrgusel hõljudes. Purilennukiga viib instruktor soovija pilvede alla, teeb surmasõlme, spiraali ja kaaluta oleku triki ning lubab ise ka rooli hoida.
Siit leiad lugusid Põlvamaast ja Setumaast.
Internetilinke:
Internetilinke:
Magasin, september 1996.
Kaido Einama
Nädalavahetuseti ehmatab Männiku metsades uitavaid
marjulisi mändide vahelt kostuv tulevahetus. Kas tõesti
on militaristid rahuliku äärelinna mahajäetud sõjaväebaasi
tagasi tulnud, küsivad kohalikud jalutajad. Lähemal
vaatlusel selgub, et varemete vahel uitab tõesti laigulisi,
kes üksteist taga ajavad ja värvikuulidega tulistavad.
Need on elitaarselt puhkavad paintballi mängijad.
Paadimehe aastaraamat 2001
Aastaid on Läänemaa mees Andres Luiga mootorpaadiga Haapsalu ümbruses ja mujal Väinameres ringi kolistanud ja kala püüdnud, kõige pikemad reisid on aga üksinda seilatud ja ulatunud Taani ja Saima kanalit pidi Iisalmisse, mis on ühtlasi nende merematkade kõige põhjapoolsem punkt. Harrastus sai alguse 1983. aastal, õige hoo sai sisse 1992. aastal, kui endise N Liidu piirivalve oma valvelaevade ankrud viimast korda üles tõmbas ja Peterburi poole minema tossutas.
Läänemaa mees Andres Luiga mootorpaadiga Taani väinades.
Giidid sellel lehel
Pühapäevalehe reportaazh, 13.01.1996
Kaido Einama
Turist, kes Eestisse tuleb, vajab juhendamist. Juhendajad
vajavad turiste. Mõlema huvid saavad kokku ekskursioonil,
kus giid tutvustab ning turist kuulab–vaatab.
Internetilinke:
Pühapäevaleht, 27. jaanuar 1996.
Kaido Einama
Kunstiajaloolane Ants Hein jälgib oma Vanalinna-kodu töötoa aknast
Shoti klubi tulevärke ja on mures Eesti kaduva maailma ja kultuuri -
mõisate pärast.
Heina raamat "Hüljatud mõisad", mida esitleti läinud nädalal avatud
näitusel "Eestimaa tondilossid", algab Rootsi sajandialguse
ajakirjaniku Carl Mothanderi arvamusega, et Eestis pole
vaatamisväärsed mitte kuurortid ja restaureeritud vanalinnad, vaid
kaduva maailmana siis ja ka praegu hävinev mõisaarhitektuur.
Sügaval Emajõe Suursoos...in the middle of nowhere...vedeles kraavipervel mingi vend...vist oli elus... Seiklustest lähemalt: www.ida-viru.ee/seiklus
Teekond Toonojale pole naljaasi...eriti kui rippsild jalge all ära laguneda ähvardab... Seiklustest saab lähemalt lugeda: www.ida-viru.ee/seiklus
Lühi-info
Korraldab: Travel Industry Association of America (see lehekülg on praegu puhtalt isiklikuks tarbeks, reisipäevik nii-öelda. Kui pakub huvi, siis aga palun -- loe)
Reisijututoale, 2002
Kersti Järve ( potsatator@hotmail.com )
Mida kujutavad endast militaristlikus stiilis matkad? Lihtsalt seljakott selga ja actionit tegema metsa? Käime teatud trassi maha ja kogu lugu?
Põhimõtteliselt ongi nii, aga kõige selle juures ilmenvad alati ootamatud asjaolud ning iga pisikestki sammu tuleb kaaluda ja asjad ettevalmistada. Rännaku keskel pole just eriti meeldiv avastada, et Su armsad vesivillid moonduvad üha rohkem veristeks kogumikeks. Loomulikult oled leukoplaastri maha unustanud!
Sulle on tulnud idee minna jalgsimatkale, võtta seljakott selga ja astuda trassile. Need asjad paraku nii lihtsalt kah ei käi...
Puhkepäev, 15. september 2000
Vilve Torn
Maailmas on kuhjaga paiku, millest tavakodanikel aimugi ei ole. Mõni võtab kätte ja läheb omal käel uusi paiku avastama, teine jääbki ootama, et juhus talle ise mõne võimaluse kätte mängib. Katrin Lumeste kasutab mõlemat võimalust.
Katrin ehk Kati on noor tumedajuukseline ning ðokolaadpruuniks päevitunud naine, kellega kohtudes tekib esmalt tunne et ta ei sobi kohe üldse Eestimaa sügisesse. Ta on äsja saabunud Ibiza saarelt ning hoolimata kliimamuutusest tingitud külmetusest õhkub tema igast liigutusest energiat ning tema ilus naeratus võtab lihtsureliku jalust nõrgaks.
Reisipäevik, 31. märts - 20. aprill 1999 Kirja pannud Valdek Udris Mingil X päeval paar aastat tagasi sündis IDEE, mille 9 meest 15 aprillil 1999 teoks tegid. Noorte Matkaklubi eestvedamisel laskusime lumelaudadel ja suuskadel alla Euroopa kõrgeima mäe, Elbruse Idatipust (5621 m). Me olime esimesed Eesti lumelaudurid, kes sellega hakkama said. Lükkasime asja käima umbes jaanuaris 1999. Sai üksjagu palju meediakära tehtud ja tagajärjeks oli, et 31.03.1999 astusid Piiteri rongi peale 7 meest koos laudade- suuskade, seljakottide ja teatud matkajate ja alpinistide ringis kuulsate 3 suure (150 liitrit) sinise tünniga, mis olid täis tuubitud toiduaineid ja varustust ning kaetud väheste sponsorite logodega.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Ostad uue eluaseme. Kolid sisse, paigutad mööbli. Ja ühel pimedal sügisõhtul avastad, et pole majas enam üksi. Majja on kolinud (või elab seal juba ammu) kummitus.
Kinnisvaramaaklerid vaimudest kuuldes surmtõsiseks ei muutu. Naabrid, kes saavad teada, et kõrvalmaja tühjades tubades käib salapärane vaimuelu, tõmbuvad tavaliselt näost kaameks ja on napisõnalised. Sellistes majades elavad inimesed aga oma müstilistest kaasüürilistest tavaliselt rääkima ei kipu. Ka mitte kinnisvaraostjale.
Internetilink:
Paadimehe Aastaraamat 2001
Lauri Vahtre
Juba üle kahekümne aasta olen oma sõpradega käinud kevadeti mõnel Eesti või Põhja-Läti jõel kummipaadimatkal. Korduvalt on selleks olnud Piusa, Võhandu, Valgejõgi, Vaidava ja Amata. Kõik head, igaüks oma nüanssidega, millest lühike ülevaade tagapool. Kuid olgu konkreetsed ilma- ja veeolud millised tahes, ikka on see olnud üks suur kevadesse minek, millega olen aja jooksul nii ära harjunud nagu hommikuse hambapesuga ja ilma on nagu imelik.
Reisijututuba/ÄP Online, 07. mai 2001
Kaido Einama
Nädalalõpul jõudis maailma ajaloo esimeselt kosmosepuhkuselt tagasi USA miljonär Dennis Tito. Maailma esimene kosmoseturist maandus pühapäeval CNNi teatel Kasahhi steppides.
"Maandumine oli pehme," ütles Tito CNNi korrespondendile pärast planeedile tagasisaabumist vaatamata sellele, et kaks kosmonauti pidid reisilöt saabunud turisti meditsiinitelki talutama, sest ise ta jalgu alla ei võtnud. Tito soovitas kosmoseturismi ka teistele, keda on järjekorras juba mitusada.
ÄP Online, 30.04.2001
Kaido Einama
Maailma esimene kosmoseturist, USA ärimees Dennis Tito jõudis täna pärast kahepäevast lendu Venemaa kosmoselaeval Sojuz rahvusvahelisse kosmosejaama, teatab CNN.
60-aastane Tito on endine NASA insener ja oma puhkuse veedab ta 6 päeva 385 kilomeetri kõrgusel ümber maa lennates. Ringreis läheb maksma 20 miljonit dollarit.
Koos kahe Vene kosmonaudiga põkkuti edukalt rahvusvahelise uurimisjaamaga. Turist saab nädala mööda saata vaid Vene päritolu moodulis Zvezda, kus on magamisasemed ja laud toidu ettevalmistamiseks kaaluta olekus söömiseks, tualett ja pesemisvõimalus. Peale kaunite kosmosevaadete nautimise kuue päeva jooksul midagi muud erilist ei toimu. Siis järgneb kahepäevane tagasisõit.
Tallinn, 27. jaanuar 2000 a.
Marius Peterson, Eesti Vabariigi kodanik
-------------------------------------------------------
näitleja ja muusik, Stuudio THEATRUM asutajaliige ja juhatuse liige
Austatud Eesti Vabariigi President
Austatud Eesti Vabariigi Peaminister
Austatud Eesti Vabariigi Välisminister
Austatud Läti Vabariigi Suursaadik Eesti Vabariigis
Austatud Leedu Vabariigi Suursaadik Eesti Vabariigis
Päevaleht, Vojaazh, 1995
Kaido Einama
Läti piiril oli 3. jaanuar iseenesest üks üsna tavaline
päev. Nagu ikka, ületasid piiri peamiselt Leedu ja Eesti
kodanikud. Läti piirivalvurid teadsid täpselt, kuidas
kellegiga käituda. Ometi juhtus noore piirikaitsjaga
väike eksitus.
Teatavasti ei tohiks Balti riikides reisivatel inimestel
piiri ületamine Läti ja Leedu vahel mitte midagi maksma
http://www.spain.info - turismi-infot.
Hispaanias saab odavalt ja mugavalt puhata lõunarannikul, käia kataloonia ajaloolisi linnu vaatamas või külastada pealinna Madridi kuningalossi ja parki.
Eesti Päevaleht, Magasin, 13. aprill 1996
Kaido Einama
"Siin on 36 meetrit trossi," teatab Toomkiriku kellamees ja kirikuteener Tarmo Tornius laest alla rippuvat kellanööri sikutades. Ülevalt kostab kume helin. "Tund aega enne jumalateenistust pean esimest korda kella lööma. Kahekümne viie minuti pärast löön meeldetuletuseks uuesti."
"Näe, kui raske - tõmbab üles tagasi," näitab kirikuteener, kuidas tross nagu pendel üles-alla kõlgub, et kellalööja raskuse all lõpuks maa ja taeva vahel pidama jääda. Lüüa tuleb viis minutit järjest, mõõdukate vahedega. Matustel harvemini, pulmadel tihemini.
Oleviste kirik, kus tööl 40 kellameest.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Pealinnas peab kõik olema suur. Kui kuskil Lõuna–Eestis sebivad ringi pisikesed punasemütsilised, on pealinna päkapikud suuremad kui Jõuluvana ise. Viimsi Jõulumaa avati
hiigelpäkapike osavõtul.
Viimsi poolsaare kaldal tungleb rahvast. Külm laupäevahommik lume ja vihmata avab päkapikumaa Viimsis. Öösel on sadanud suured loigud.
Soomaal Toonoja külas kinnisvara üle vaatamas...ehk siis kuidas Seiklejate Klubi ja Esimene Eesti Jaanipäeva Soomaal Toonoja külas pidasid. Lähemalt saab seiklustest lugeda ka: www.ida-viru.ee/seiklusSoomaal Toonoja külas kinnisvara üle vaatamas...ehk siis kuidas Seiklejate Klubi ja Esimene Eesti Jaanipäeva Soomaal Toonoja külas pidasid. Lähemalt seiklustest saab lugeda ka: www.ida-viru.ee/seiklus
Horvaatia jalgrattamatk 2001: mööda saari Dalmaatsia ranniku lähedal.
Kasulikke linke:
Mitmes keskkonnas töötavate suhtlustarkvarade koduleheküljed
Populaarseimad suhtlustarkvarad:
Äripäev, 22, november 2001
Pangaautomaadi ees
Dialoog hommikul kahe memme vahel pangaautomaadi ees: üks küsib, et kuule, kas sina neid panga-automaate usaldad? Teine, et jah usaldan küll. Esimene vastab, et ei mina usalda, võtsin kogu raha automaadist välja ja viisin hommikul panka!
Rassism
eelmine lehekülg : Järgmine lehekülg
Poolaka mure
Reklaamiga läks viltu
Colgate reklaamis Prantsusmaal oma uut hambapastat “ Cue “, paraku ilmub Prantsusmaal samanimeline pornoajakiri.
Elektroluxi tolmuimejaid reklaamiti USA-s reklaamlausega: “ Miski ei ime rohkem kui Elektrolux “.
Nüüd on olemas ka kasutaja viimane pilt otse kasutajainfo lehel ning tema 10 viimast postitust. Muudab Reisijututoa kasutajad personaalsemaks :)
Reisikiri Zambiast
Saadetud Reisijututoale 02.02.2003.
Andres Sursu
Internetilingid
Olen nyyd siis Zambias… Hirmus palav, palav, palav. Kuna istun neti kohvikus, siis teen hästi lyhidalt, hiljem kirjutan pikemalt.
Pilt Zambia Turismiameti leheküljelt.
Reisijututuba, 4. mai 2002
Kaido Einama
Selle kevade teine jalgrattamatk Jägala jõe kanti algas tunduvalt soojemalt, kui aprilli alguses. Lund ei sadanud, pilvi polnud ja õhus oli vaid öise äikese põhjustatud lämbust.
12 paiku traditsioonilises kohas - Lool asuva linnuvabriku muna all kogunedes võis seal märgata kohalikku ratturit. 40aastane vene keelt kõnelev meesterahvas putitas ratta kallal - probleemiks sadul, mis oli küll amortidega ja varustatud silikoonigeeliga, kuid ikka ajas tagumiku mõne kilomeetriga valutama.
OK jutuka listist, 28. aprill 2002 Kaits OK jutukast pani kirja Sellepeale oleks võinud kihla vedada, et huvilisi palju kohale ei ilmu, sest ka Tartus ei ilmunud "kohalikke" peale tiigrikutsu, slashi ja gety. Rahvas kus te omi rattaid peidate? Igatahes sai meid kokku 6 (loe: kuus), OK-jutukas oli esindatud kylamehe, maagi ja kaitsiga. Teised olid head tuttavad sh 2 naisterahvast.Kasulikke linke:
Reisijututuba, 14.04.2002
Trillian Reisijutukast
Viimsi poolsaare tipust on alates 2002. aasta kevadest vabalt võimalik jõuda Kakumäe poolsaarele, ilma et peaks kordagi seiklema linna autoliikluses -- Eurotasemel jalgrattatee on otsast otsani valmis. Kohendada, parandada ja puhastada muidugi on vaja alati ja äärekivid võiks ka kohati madalamad olla, aga pühapäevaturistile on 3-5 cm äärekivi OK.
Reisijututuba, 17. aprill 2002
Trillian Reisijutukast
Ümber Ülemiste tiir jalgrattaga võib pikk olla 16-20 km, olenevalt sellest, kui pikalt järve lõunaküljel metsateedel vänderdada. See on tõeline maastikurada -- jalgrattateed on ringil vaid Tartu maantee ääres, asfalti Järvevana teel ja Vana-Tartu maanteel.
Alustame aga Tartu maantee-Järvevana tee ristist ja sinna jõuame ka mõne aja pärast tagasi.
Tartu maanteel kulgemiseks sobib linnast välja mineval suunal vasak teeserv, seal on korralik jalgrattarada, mis lennujaama juures on tihedalt teedest läbi hammustatud. Äärekivisid on tihedalt, aga õnneks mitte väga kõrgeid. Ratast logistavad need aga ikka.
Kasulikke linke:
Reisijututuba, 15. juuni 2002
Trillian Reisijutukast
Tegelikult algas jalgrattatiir Lauluväljaku värava juurest ja suundus Paljassaarele, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Pigem ikka sellest, kuidas me Tabasalu poole läksime.
Paldiski maanteelt on marsruut lihtne ja kattub Kakumäe marsruudiga seni, kuni tee järsult paremale pöörab, sealhulgas ka jalgrattatee. 90-kraadisest kurvist aga kihuta otse edasi, Rannamõisa teeni välja. Siis paremale, Tabasalu poole mööda tiheda liiklusega, kuid mõnusalt laia ja sileda jalgrattateega Rannamõisa teed. Kohe silmad paremat kätte vana miilitsaputkat, kunagist Hukkunud Miilitsa Baari. Peale äravisatud tühjade purkide pole baaris suurt midagi.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Oranzhid vestid lepavõsa vahel. Kunda Lammasmägi. Enn Vilepill paneb kõik kohaletulnud veerandsada meest nimekirja. “Nii, oleme siia kokku tulnud ühe põdra laskmiseks,” ütleb ta püssi– ja ajumeestele. “Meie oleme aga ahned. Võtame hoopis kaks looma, sest jahilubasid on kaks.”
Jahisektsioonide juhid lähevad metsa ja teevad kaks pauku. Õhtul jagatakse kahe põdra liha.
Eesti Päevaleht, Magasin, 3. veebruar 1996
Kaido Einama
Hundid on muutnud Eesti metsad ülerahvastatud ühiskorteriks. Lagedaks söödud võpsikust hiilivad talude poole ülbed võsavillemid, kes ei pea igiammust reeglit - kõik siin ilmas peab olema tasakaalus - millekski.
Põlendma metskonnas veetakse puude vahele punaste lipukestega nööre - lipuliine. Dzhiipide ja raadiosaatjatega mehed on nagu operatiivtööl: võsa vahelt tuleb jahimees buraaniga, kes on mõni kilomeeter eemal rabaservas jäljeluuret teinud. Piiramisrõngas huntide ümber hakkab kokku tõmbuma.
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Aurab. Varblased siutsuvad. Algab karjalaskepäeva hommik Parasmäe suurfarmis. Õues on lund nabani, nii et seekord piimaandjad välja kepsutama ei pääse. Nad lesivad taltsalt oma lahtrites kell pool kaheksa hommikul ja ootavad. Mitte kevadet, vaid hommikueinet.
Õues juba müristabki silotraktor, mis paneb kariloomadel Pavluvi refleksid tööle. Ammumine muutub nõudlikumaks ja kui söödakoorem laudaväravast sisse vurab, on meelest pühitud nii kahtlased külalised, kes betoonpõrandal ringi uitavad ja laudaelanikega sõbraks saada üritavad kui ka lillelised unitsused kevadisest aasast.
Äripäeva online uudised 15.11.2002 14:06 [link]
Kaido Einama
Ryanairi eelmise tasuta piletite kampaania ajal lennanud Reesi (26) soovitab varuda ohtralt aega lennujaama jõudmiseks.
"Ryanairi pardal on väga lõbusad stjuuardessid, suhtlevad reisijatega ja on vastutulelikud," räägib Stockholmist Londonisse lennanud puhkusereisija Reesi (26), "teenindajad olid temperamentsed ja lõunamaised." Iiri odavlennukompanii lendudel toitlustamist hinna sees pole, kuid kõike saab pardal osta. "Odavam, kui söök Londonis," kommenteerib Ryanairiga reisinu.
Rahvusköökidest on eestlaste seas populaarseim hiina oma, mis on tavaline ka läänemaailmas.
Hiina kiirtoit tundub tervislikum kui see kiirtoit, mida ameerikalikuks peetakse. Vähem rasva, vähem kaloreid ja rohkem rohelist. Ning eksootilisem ka. Lisaks on Hiina kiirsöögikohtades juba ammusest ajast kasutusel papptopsid, kuhu toit kiiresti sisse pista ja vajadusel sööjani kähku kohale toimetada. Varem telefoni teel tellides, moodsamatel aegadel aga ka otse Internetist tellimust esitades.
Ükskõik, kas siseneda Norrasse Utsjoelt või Käsivarre Lapist, torkab kohe silma, et ilusast laiast ja siledast maanteest saab äkki kitsas ja vingerdav rada.
Ka loodus on teistsugune – Lapi tundra asendub Norras mäekestega, mis tasahilju aina kõrgemaks kasvavad ja viimaks on näha selliseid, kus jaanipäevalgi veel lumeriismed peal. Turisti silmis on kahel maal veel teinegi oluline vahe – Norras on toidul ja teenustel hind, mis isegi soomlasel hääle värisema võtab.
Kõik on kümneid kordi läbi mõeldud, nimekiri vajaminevast ja pakitu kordi kontrollitud, ometi on rännaku alustaja kaaslasteks ootus ja ebalus. Tutavlik olukord, mis?.
Kahtluste leevendamiseks on mitmeid retsepte. Üheks aritmeetika.
Peale pika nägemisenijätutseremoonia tuleb kaua sõita läbi tuttavate paikade. Igav. Uudset impulssi saamata ragistab aju vana kallal. Ikka see vana laul: “Kas kõik sai kaasa!”
Andke enesele uus ülesanne, rehkendage kui palju on “juba” sõidetud. Kui kogu reisi pikkus peaks olema 6000 km, siis 60 km on üks sajandik, 100 km üks kuuekümnendik jne. Alguses on peamurdmist küllaga ent kummituslikud kõhklused maha unustatud inventarist kaovad ja sõit sujub.
Nädalavahetusel käis Reisijututuba üle jää Aegnal. Unustamatud maastikud Tallinna lahel ja Aegna põhjarannikul :) Kräsulile jõudes jälitas meid jääd mööda üks maastur, kes enne randa jääst läbi kukkus, kuid siiski omal jõul kaldale end vedas.
Mööda jääd oli ikka hea jalutada küll. Ei mingit lund, vett ka minimaalselt, selline sile jääväli silmapiirini.
Aegnal kihutas ringi miski kummaline roomiksõiduk, peal mõned "kohalikud". Aegna plaazhil pritsis laine vastu jäävalli, mis rannaribale oli moodustunud, suvel nii kõrgele laine vaevalt et kunagi rannas käib.
Aegna albumist saad vaadata ka irli tehtud pilte.
Roomik on maha jooksnud.
Arvatavasti metsaveoks mõeldud rasketehnika Kräsulil.
Mandri ja Aegna vahele jääv asustatud Kräsuli peitis endas rasketehnikat..Mandri ja Aegna vahele jääv asustatud Kräsuli peitis endas rasketehnikat: selliseid transportööre ja koppasid leidus saarel õige mitu.
Kuigi Aegna ja Kräsuli vahel laiutas korralik jääväli, tuli enne kallast üle ronida jääsupist. Allikad ja tõusuvesi on oma töö teinud, mõned päevad hiljem ei pruugi sula jätkudes siit enam üle saadagi.
Siin hiljuti veel elati. Nüüd aga on kõikjal rüüstamisjäljed.
Kui metsast ilmus välja kohaliku rahva soomus-sõiduk, olime meie lagedal väljal mobiilatraktsiooniga tutvumas.
Saun oli illustreeritud niimoodi.
Aegna ühes paljudest sõjaväekompleksidest tundus elu just äsja seisma jäänud olevat. Kõik (peale lagunenud kasarmu) oli veel kasutatav...
Kuna Aegna rand on saare põhjakaldal otse avamere suunas, siis suvine külm vesi on talvel asendunud alati jäävaba kaldaga, vaid laine on kõrgem, sest pritsib üle kalda äärde uhutud jäävallide.
Aegna põhja- ja idaosa künkaid katavad endise suurtükipatarei varemed.
Enamasti suviseid turiste juhatav kaart oli abiks ka talvel. Ehkki rajad olid nüüd teised -- kui ette jäi laht, siis võis seda ka "lõigata".
Suvel purjekaga raskesti ligipääsetav, talvel aga omal jalal ületatav sadama akvatoorium. Tegelikult oli seal kai ääres kõige õhem jää -- võis lausa kalu vahtida. Kõhe tunne oli, kuid jää siiski kandis.
Olemegi saarelt lahkunud, jäält paistab sadamast paremale jääv telkimise-ala.
Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka..Tagasi üle jää mandrile - Kaitsi kommentaar: "Lausa imestama paneb kui ruttu jääolud võivad muutuda. Minek ja tagasitulek olid suht erinevates oludes ka. Kes veel tahab minna siis võtke GPS kaasa. Seal ilmaolud ka muutuvad pidevalt ja udu on kiire tulema. Vaba vee piiril ei taha vist keegi seigelda udus."
Päikeseloojang sadamasuus.
Et miinid saarel jalus poleks, koguti nad raudkoonusesse kokku.
Raudteel kihutanud veduri juhtimispult.
Võimud on saarel kohal.
Meremiine kasutatakse saarel skulptuuride ja ehitiste juures.
Kitsarööpmeline raudtee vedas mõni aasta tagasi saarel turiste ringi. Nüüd on raudtee lõhutud.
Pildike saare tagaküljel asuvast liivarannast.
Kesklinnale kuuluval saarel on nii ennesõjaaegseid kui nõukogudeaegseid villasid, enamus neist rüüstatud.
Saare põhjaküljel on endiselt püsti nõukogude piirivalvetorn, mis vaatamata pehkinud põrandale on veel ronitav.
Sadam, kuhu 2x päevas käis Piritalt laev. Purjekate randumist segavad Tallinn-Helsingi tiiburite tekitatavad murdlained.
Aegna saarel leidub kummalisi sõidukeid. Amfiibauto näiteks.
Selleks, et üle Atlandi Ameerikasse lend liiga igavaks ei muutuks, maksab teha keset ookeani vahepeatus Islandil. Ka karmide sügisilmadega on sealne loodus põnev ja õues saab isegi ujuda. Stockholmist või Kopenhagenist lendab lennuk Islandile 3 tundi, sealt edasi USAsse 5-6 või Kanadasse 4 tundi.
Soomaal kanuumatkal mina pilti tegemas. Kobras on natuke söögilaual läbustanud. Pilt: Raivo V. Raam.
UAZiga Aegviidu polügoonidel.
UAZiga Aegviidu polügoonidel.
See futuristlik hoone oli servast veel ehitusmeeste kopsida, asus aga otse Arabella Sheratoni hotelli kõrval. Sildid ütlesid, et majal on mingi seos Siemensiga. Turvakaameraid oli hoone esimene korrus tihedalt täis pikitud.
Baieri parlament on samuti ümbritsetud lopsakast pargist, kus võib turiste üsna tihedalt kohata. Hoonesse sisse saab vaid giidi juhatusel ja turvaväravaid läbides. Niisama seljakotiturist peab ootama gruppi või ukse taha jääma.
Parlament on kohe jõe kaldal.
Kuskil seal ülemisel rõdul istuvad keskaegsetes riietes raehärrad. "Päris" raehärrad esinevad rahvale ilmselt alumistelt rõdudelt, kuna kujudega võistlemiseks oleksid nad ülemisel rõdul liiga kõrgel ja liiga pisikesed.
Natuke Barcelona Gaudid meenutav ehitusstiil on 1972. aastal Olümpiamängudeks taastatud tornis väga muinasjutuline, rõdud on lilli täis ja kui jalutada torni alt sisehoovi, siis seal pole ühtki turisti, täielik vaikus!
Täiesti muinasjutuline ehitis keset vanalinna on turistidest sisse piiratud isegi siis, kui muud vaatamisväärsused üksinduses igavlevad. Raekoja platsil tuli lausa trügida. Ettekandjaga platsi kohvikus sai rääkida sama hästi nii vene kui inglise keeles, fotopoes aga saadi minust küll inglise keeles aru, aga vastati ikka saksa keeles. Aga muidu oldi ikka sõbralikud, ka ranged sakslased naeratavad tänaval, kuigi seal Raekoja ees tuli tõesti tihedalt külg-külje kõrval trügida, et edasi liikuda. Raehärrade kujud istuvad kogu aeg torni rõdul.
Selle palee sees on muuseume, õllekeldreid, veinisaale ja kunstinäitusi. Meeletu park ka palee ees vasakul. Pingid, purskkaevud, pügatud alleed. Vanalinna üks suurimaid ehitisi. Fassaad tundub ehtne, aga külgedele on maalitud siledale seinale kunagised ornamendid, suur osa lossist on taastatud.
Vanalinna suursugused ehitised jätkuvad, paljud neist on peale sõda taastatud. See kaartega ehitis on aastast 1844, paremal paistab natuke ka Theatineri kirikut, kus on printsi hauakoht. Vasakul on taastatud keisriloss, aga seda näeb paremini juba järgmiselt pildilt :)
Keset vanalinna leiab sellise klassikalise väljaku, mille vasakust servast paistab Residenz muuseum ohtra portselanikollektsiooniga ja tartu Ülikooli sambaid meenutav maja paremal pool on tegelikult kohalik Rahvusteater, mis tagapool hõlmab peaaegu terve vanalinnakvartali. Platsi ääres istutakse kohvikutes enamasti või kuju jalamil. Sealt saab juba igale poole Vanalinna tähtsate vaatamisväärsuste juurde: ühele poole jääb mõnisada meetrit jalutades keisriloss ja teisele poole raekoda.
Parke on Münchenis meeletult, kõik suured, lopsakad ja varjulised. Ei mingit lagedat Versaille´d. Seegi park oli nagu muinasjutust, pügatud alleedega, varjuline, ümberringi kõrgumas suured lapilise tüvega puud. Puude all sebisid ringi kummalised linnud. Inimesi oli vähe, kuid aeg-ajalt sööstis läbi pargi mõni jalgrattur. Kõik maanteed ja pargiteed on ääristatud jalgrattaradadega, millele jalakäijate astumist kohalikud üsna pahaks panevad. Ka siis, kui sul kott seljas jääb jalgrattaraja kohale, kostab seljatagant jalgratattakella trill.
Päev Münchenis algas tegelikult hotelli ArabellaSheraton juurest, mille 20. korruselt kalavõrgu vahelt oli kogu kesklinn ilusti näha. Kalavõrk oli ilmselt rõdule tõmmatud sellepärast, et turistid linna kohal asju ega ennast alla ei pillaks.
Sel ajal, kui Eestis vaeveldi sinivetikate hirmus kuumal rannal ja merre end 30kraadise kuumuse eest jahutama minna ei juletud, kogunes Baierimaa kohale suuri tumedaid pilvi ja valitses meeldiv 20kraadine jahedus. Kaasa võtsin ma ühepäevasele tiirule Müncheni vanalinnas sellesama testkaamera, SonyEricsson T68i külge käiva Communicami, mis teeb vaid siia veebi sobivaid pilte, paberil trükk kriitikat eriti ei kannata. Seepärast on pildid ka sellised margi suurused. Ja esimesel pildil on sammas Rahu Ingel, mis nägi tõesti väga vana ja sammaldunud välja ning vaatas üle jõe vanalinna poole. Koos minuga pildistas seal müüre ja kuju üks jaapani turist. Tegin temastki pilti tema digikaameraga, ta oli õnnelik, et keegi seal ikka oli, kellelt pilti küsida. Muidu olidki turismiobjektid väherahvastatud ja tühjad, nagu ka äärelinnapoolsemad tänavad. Isegi osa poode olid keset tööpäeva lihtsalt kinni.
Tuntud turistimagnet.
Vandid.
Elu mitmekihilisus.
Siin oli kunagi sissekäik.
Pildimüüja, limusiin ja torn.
vasakul vanalinna linnamüür, paremal restaureeritud kasarmud.
Kassikujud katusel...
Vana börsihoone keset vanalinna.
Suvel sõidan rattaga...
Krista Dudarenko pilt, 2001.
Copyright 2026. All rights reserved
Designed by Zymphonies
