Talisuplus

Vees ilmast hoolimata.


Kevadvete mängu otsimas, veele ise tegime tee

Reisijututuba 1. aprillil nalja ei teinud. Sellist naljapäeva tunnetki polnud. Võibolla kui oleks päike taevas siranud ja muud meeleolu loonud võinuks asjad olla ka teistpidi. RJ võttis autorataste alla jätta seekord ligi  250 km, et vaadata Tallinnast idapoole jäävaid jõgesid.
Vt pilte "Joad ja jõed 1.04.2006" ja "Joad ja jõed II 8.04.2006.

Esimene jõgi oli kõigile teada tuntud – Pirita jõgi.  Jääminek oli seal küll päris kindlalt alanud. Suured jäälahmakad olid liikvel ja otsisid kitsaskohtadest läbipääsu. Kaane alt vabanenud jõgi oli kaldale meelitanud ka kalapoisi (-mehe).

Teine veekogu. Maardu järv. Tihedalt veel kalamehi täis. Võibolla ka kuskil vett jääpeal aga muidu rahu ise.

Kolmas möödutud paik. Jõelähtme. Kuidagi kuiv paistis kui mitte arvestada mõnda suuremat veeloiku külmunud põllul.

Varbajäljed lumel

Eesti Päevaleht, Magasin, talv 1996.

Kaido Einama

Talisuplejate kümblused jääaugus muutuvad pikemateks, mis on ilmselge märk kevade saabumisest. Kui veel mõni nädal tagasi pidi karastunud talvine plaaþimõnude maitsja kõmpima lumel pika maa, et jääauguni jõuda, siis nüüd võib juba rannalumelt paterdada otse lahtisesse kaldavette, et soovitud supluskuur läbi teha. Jää ja lumi ei takista: talisuplejate rannahooaeg kestab 365 päeva aastas.

Asu Talisuplus´u jälgima