Hääletamine

Pöidlaküüdimehed, hääletajad, tasuta reisijad.


Katrini lugu: paljajalu laias maailmas

Puhkepäev, 15. september 2000

Vilve Torn

Maailmas on kuhjaga paiku, millest tavakodanikel aimugi ei ole. Mõni võtab kätte ja läheb omal käel uusi paiku avastama, teine jääbki ootama, et juhus talle ise mõne võimaluse kätte mängib. Katrin Lumeste kasutab mõlemat võimalust.

Katrin ehk Kati on noor tumedajuukseline ning ðokolaadpruuniks päevitunud naine, kellega kohtudes tekib esmalt tunne et ta ei sobi kohe üldse Eestimaa sügisesse. Ta on äsja saabunud Ibiza saarelt ning hoolimata kliimamuutusest tingitud külmetusest õhkub tema igast liigutusest energiat ning tema ilus naeratus võtab lihtsureliku jalust nõrgaks.

Hääletamine on absoluutselt ebaloogiline

Hääletamine ei ole enamasti lihtsalt hääletamine. See on elustiil, mida oskavad sageli väärtustada ainult hääletajad ise. Tavainimestele võib see tunduda mõttetu tee ääres passimisena, mis kulutab aega ja närve, rääkimata riskist. Hirmujutud hääletajate kadumisest võimenduvad sageli just tänu üliettevaatlikele tavakodanikele, kellel endal pole kogu protsessi toimumisest aimugi. Hea on istuda omas kodus või õõtsuda mugava bussiga lähtepunktist sihtpunkti, ise seejuures pöidlaküüdi ohtlikkusest seletades. Siit ka pisike nõuanne: jutte hääletamise ohtlikkusest tasub siis tõsisemalt kuulata, kui rääkijaks on keegi, kes ise selle kogemuse läbi elanud. Ise võiksin küll siinjuures lisada, et negatiivseid pooli on igal asjal, kuid kahtlemata kaaluvad positiivsed need üles, kuigi inimestele kipuvad just halvad asjad paremini meelde jääma.

Hääletaja oma lõbuks

Maarja (18) on hääletanud juba alates 8. klassist, kui ta oli 13–aastane. Esimese "häälega" sõidu tegi ta Saarmaale.
"Ma lihtsalt pidin hääletama, sest muud moodi enam edasi ei saanud," tunnistab ta. Hääletamisest kui mingist elustiilist ta siis ei mõelnudki. "Alguses hääletasin päris vähe — ainult siis, kui oli hädavajalik. Olin ausalt öeldes veel selle jaoks liiga noor ja sõitmist polnud ka kuigi palju."

Ekspress–hääletaja kevadest sügiseni

Jaan (25) enam nii palju ei hääleta, kui varem. "Elu on ohtlikuks läinud," põhjendab ta oma elustiili muutumist. Varem elas ta suviti Nipernaadi elu: kevadel läks ja sügisel tuli koju tagasi. Vahepeal elatus, millest juhtus, kuid ei varastanud kunagi, peab vajalikuks lisada. "Minu elustiil?" küsib ta imestades, "ma olen sellise stiiliga inimene, kes kuulab KUKU–raadiot, loeb "Eesti Ekspressi" ja käib nädalalõppudel autoga linnast väljas, näiteks mere ääres. Talvel kihutan aga mõneks nädalaks Otepääle suusatama. Oleks aega, siis prooviks ka hääletada, kuid minu aina karvasemaks muutuvat välimust nähes mind vist peale võtta ei taheta."