750-aastane Pärnu

Linke:

 

Ajakirjast Global Estonian, nr. 3/2000

 

750 aastat tagasi piiskopkonna pealinnana rajatud Pärnu oli ühenduslüli Euroopa ja Venemaa vahel. Vanimad inimese jäljed Pärnu ümbruses ning ka terves Eestis on leitud Pärnust 15 km kauguselt Pulli külast, kus elati u. 8800 aastat BC.

Uus soodus periood inimtegvuseks oli u. 6000 aastat BC, mil Pärnu jõe alamjooksule tekkis maasäärega piiratud laguun. Püügimajandusest elatuvatel inimestele oli väga mitmekülgne toidulaud. Üle 3000 aasta BC. ilmusid kalastajate, jahimeeste ja korilaste kõrvale põlluharijad. Arheoloogilised leiud näitavad kontakte Skandinaaviaga. Rikkalikud aardeleiud araabia, bütsantsi, gruusia, saksa ja anglosaksi müntidest näitavad, et 11–12. sajandil AD on Pärnus välja kujunenud kaubitsemis- ja sadamakoht.

Pärnu linna rajamine on seotud ristisõjaga. Praegune Eesti ja Läti ala kristianiseeriti aastatel 1198—1227, maa sai nime - Liivimaa - eestlaste sugulasrahva liivlaste järgi, kes end esimestena ristida lasid. Ala liideti katoliikliku Euroopaga ja jagati Liivimaa rüütliordu ja misjonipiiskoppide vahel. Paavst Gregorius IX saadik Guillelmus’e Modenast moodustas Lääne Eestis 1234. aastal uue piiskopkonna ning aitas piiskopiks määratud dominikaani mungal Henricus’el moodustada toomkapiitel ja valida toomkiriku asupaik. Selle piiskopkonna alal polnud ühtki linna. 1238. aastal asutati Pärnu jõe paremale kaldale kolonistide ja põlisasukate ehk eestlaste linn. 1251. aastal pühitseti Pärnus sisse toomkirik ja moodustati toomkapiitel. Pärnust sai Lääne Eesti esimene linn, mis 2001. aastal tähistab oma asutamise 750. aastapäeva. Juba 12 aastat hiljem röövisid ja põletasid paganausku leedulased Pärnu koos toomkirikuga. Kodanikud otsustasid linna üles ehitada teisele poole jõge. Endisest toomkirikust toodi poolpõlenud altariristist, millest sai linna reliikvia. Legendi järgi oli Jumal selle päästnud.

 

Uue linna nimeks sai Uus-Pärnu, siia elama asunutele ordumeister andis 1265. aastal linnale uue privileegi ning laiendas seda 1318. aastal. Peagi võeti Uus-Pärnu Põhja-Euroopa kaubalinnade Hansa Liitu. 1330ndatel sai Vana-Pärnu linnaõiguse.

Kõrgaeg saabus Pärnusse 14. sajandil, mil sadamat läbis oluline osa hansalinnade transiidist Venemaale. Tuluallikas oli teravilja ja lina väljavedu. Äri õitses. Lääne Euroopas oli Liivimaa vili eriti nõutud kevadeti, mil tagavarad otsas või riknenud. Pärnu kaupmehed ostsid vilja kokku ja müüsid seda kevadel suurtele turgudel.

15-16. sajandi vahetusel Pärnu kaubandus õitses. Kaks Pärnu linna konkureerisid 16. sajandi lõpuni. 16. sajandist on säilinud kirjalikke allikaid elust Pärnus, näiteks purjetamisjuhis sõiduks Pärnusse. Pärnu sadam oli sobiv väikestele laevadele, liivane jõesuue ei võimaldanud vastu võtta suuremaid laevu. Neid laaditi ja lossiti reidil, see vähendas sadama konkurentsivõimet. Reformatsioon pühkis ususõdade käigus 16-17. sajandil minema ristisõdijate riigikesed Liivimaal. Pärnust sai sakslastest elanikkonnaga Rootsi linn. Kaupmehed andsid Pärnus niivõrd suurt tooni, et siin kümmekond päeva peatunud kuningas Karl XII andis 1701. aastal korralduse - esimene bürgermeister ja kaks raehärrat peavad olema juristid. Ülejäänud viis raeliiget võisid olla kaupmehed.

Üleminek uusaega oli peamiselt sõdade tõttu laastav mõlemile linnale 1609 aastal elas Pärnus vaid 10 kodanikku.

Poola-Rootsi sõja ajal 1598. aastal tegi Poola kuninga Sigismund III Uus-Pärnust vojevoodkonna keskuse. Rootsi kindralkuberner J. Skytte kujundas Pärnu maakohtupiirkonna. Pärnusse ehitasid Rootsi võimud moodsa kindluslinna, mis oli 3 korda suurem kui keskaegne müüride vahele jäänud ala. Pärnusse toodi 1699. aastal üle Tartus kiratsema kippuv ülikool, mis tegutses siin 11 aastat.
1710. aastal lõppes 100 aastat kestnud Rootsi võim Pärnus, ülikool evakueeriti. Põhja-Aafrikast levima hakanud katk laastas Pärnut. Rootsi garnison kapituleerus Vene vägedele.

Vene impeeriumis säilis Baltikumi sakslaste omavalitsus. Pärnu arvati kindluslinnaks, kus suurim roll oli komandandil. Uute kaubanduslike sidemete loomiseks asutati 1730-40. aastatel saksa immigrantide poolt kaks Eesti ala suurimat kaubakompaniid: Jacob Jacke & Co. ja Hans Diedrich Schmidt. Keisrinna Katariina II külaskäigu ajal suutsid kaupmehed selgitada sadama süvendamise perspektiive. Jõesuue süvendati 18-19. sajandi vahetusel. Samal ajal avasid linnas konsulaadid Rootsi-Norra, Preisimaa, Portugal, Hannover ja Taani. 1834. aastal kustutati Pärnu kindluslinnade nimekirjast, siin avas esindused Belgia, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Pärnu kujunes järjest enam administratiivkeskuseks. Pärnu maakonna väljakujunemine lõppes 1888. aasta Vene haldusreformiga. Suurenes maavalitsuse võim elanike ja omavalitsuste üle. 1889. aasta linnavalitsemise seaduse järgi oli Pärnu linnavalitsuse kompetentsis lisaks haridusele, meditsiinile jms ka järelvalve kohaliku kaubanduse ja tööstuse üle ning hoolitsemine heakorra eest. Pärnu kaubandus oli 18. sajandi lõpus elav, edukas tänu traditsioonide ja uute tavade ühtesulamisele. Kui hansakaubanduse ajal oli Pärnu väljaveoartikliks lina ja muud põllusaadused, siis 18. sajandil lisandus puidueksport. Samal sajandil tehti Pärnu sadamas süvendustöid, püstitati rajatisi. Vene turu osas oli taastunud 14. sajandi olukord, mil importkaubandusest kasu lõigati.

18. sajandi lõpus algas Pärnus laevaehitus, mis järgmisel sajandil kandus eesti rannaküladesse. Tõeline õitseng kaubanduses saabus Pärnus 19. sajandi keskel, mil linn oli suurima käibega väljaveosadam Eestis. Raudtee tulek muutis kaubateed põhjalikult. Samal ajal lõppes viljaeksport. Nii jäid hansaaegu meenutama vaid linaeksport ja soolaimport.

1880ndate lõpul oli Pärnus majanduslik kaos. Merekaubanduse hõivasid Tallinn ja Liibav, kuhu mitmed Pärnu kaupmehed umber asusid. Pärnusse jäänud parvetasid metsa ja hakkasid tselluloosi tootma. Pärnu elanikkond kasvas, eestlasi elas siin 19. sajandi lõpus kaks kolmandikku.

1857. aastal asutati Pärnu esimene tänini ilmuv eestikeelne ajaleht, loodi uusi Eesti kultuuriseltse.
Pärnu naabermaakondade keskused Haapsalu ja Kuressaare arendasid 19. sajandi teisel poolel välja kuurorte. Uue linnaseaduse jõustumisega alustas ka Pärnu kuurordi ehitamist.

I ilmasõjas õhiti Waldhofi tselluloosivabrik, meri ning õhk said taas puhtaiks. Kõige enam olid tselluloosivabriku keskkonda hukutava mõju vastu võidelnud kalurid. Kalurid olid küll linna teenistuses ka kesk- ja uusajal, kuid sekkusid otseselt Pärnu ellu 20. sajandil. Esimene eestlasest suurkaupmees ja reeder oli Johan Linde. 1920.-30. aastatel oli kalandus Pärnu tähtsaim majandusharu.

23. veebruaril 1918 kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik.
Esimese ilmasõja tõttu katkenud rannaelu taastamise eestvedajad olid baltisakslased. Ent moodsa supellinna arendamine algas 1920ndate keskel, mil sakslased linna juhtmisest kõrvale jäid.
1927–1939. aastatel ehitati Pärnus välja moodne Eesti suvepealinn, ka Eesti presidendi suveresidents oli siin. Taheti parimat. Kui kohalik ravimuda liivaga segunema hakkas, toodi muda kaugemalt, supelinspektoriks palgati konkureeriva kuurortlinna nõunik jne.

1940. aastal natsionaliseerisid okupatsioonivõimud kinnisvarad, mõisad, metsad, kuurordirajatised jne. Nõukgude ajal ehiatati siia puhastusseadmeteta kalatööstus, saatuse iroonia tõttu samale kohale, kus enne I ilmasõda oli jõge ja lahte mürgitanud tselluloosivabrik. Pärnu sadamast sai kalasadam.
Aastatel 1946–1948 muutsid uued omanikud - Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu - suvituskompleksi aastaringselt töötavaks nelja sanatooriumiga ravikuurordiks. 28-päevaste ravituusikutega üle kogu N Liidu Pärnusse saabujaid võttis raudteejaamas vastu meditsiiniõde – kuurordi esindaja. Ehitati üha suuremaid majutus- ja ravikorpusi. 1948-st kuni 1988-ni, mil tähistati Pärnu kuurordi 150. aastapäeva, tõusis külastajate arv 6300-lt 300 000-ni. Pärast sõda linnapilt muutus. Tugevasti kannatada saanud keskaegne linnaosa koos peakirikuga lammutati 1950.–1960. aastatel. Õhku lasti 1911. aastal valminud Eesti kultuuriseltsi “Endla” teatrihoone, mille rõdult loeti esmakordselt ette Eesti Iseseisvusmanifest. Tasandatud alale ehitati üürikasarmud kommunismiehitajatele, mis plaaniti kommunismi saabumisel 25 aasta pärast lammutada. Hooned püsivad tänini. 1991. aastal taastati Eesti Vabariik, demokraatlikult valitud linnavalitsus asus taas Pärnut kuurortlinnaks kujundama.

Kolm aastat hiljem sai Pärnu jahisadam Sinise lipu sadamaks. 1995. aastal peeti Pärnus purjetamise MM-võistlused Finn-klassis.

 

 

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.