Reisijututoale, oktoober 2000
Krista Dudarenko
Ühtäkki avastame endid niiskest ja pimedast õhtust, taamal aimumas ehtsad palmid ja kuusirp taevavõlvil kummuli… Seda siis pärast võrratut lennusõitu üle Euroopa ja kuldset päikeseloojagut Püreneede kohal ning kannatamatult kaua kestnud maandumist üle mägede Málagas. Vaevu mallanud end sisse seada Torremolinoses hotellitoas, kui juba kibeleme tagasi õue ilma ja õhustikku nuhutama. Kõik näib kuidagi pehme ja mingi sooja udu sees: kliima, hääled ja helid, isegi omaenda sammud. Mööda 126 trepiastet alla randa, kus vahused lained näivad kõrvulukustava mürinaga kaldale paiskuvat. Jahedus, mis hilisõhtu süvenedes merelt tulvab…
Linke:
- Hotelli broneerimine Costa del Solis
- Lennupiletid Costa del Soli
- valuutakonverter: ESP täna
- Costadelsol.org
Hinnad (1996):
- Bensiin Super (95E): 9-11 EEK
- Lõunasöök: 50-80 EEK
- San Miguel õlu: 6 EEK
- Jootraha: 10%
- Postmark Eestisse: 6 EEK
- Langevarjulend merel: 350 EEK
- Vesijalgrattasõit: 70-100 EEK/tund
- Autorent: 500 EEK/päev
- Flamencoshow: 260 EEK
Õhtupimeduses istume küllap tunde rõdul, raatsimata magama heita, ahmides endasse veel harjumatut sooja maa niiskuse lõhna, kuulates lainte rütmilist kaldale rullumist ning vaadates üha ja üha Málaga poole maanduvaid lennukeid. 
Hommikul jalutuskäik lähiümbruses. Esmalt ilmneb, et meie hotell asub lasua palmialleel ning ka aadress on iseloomulik- Calle Brazil ehk siis Brasiilia tänav. Ja siis - Torremolinose võrratu peatänav Calle San Miguel, kus võib kohata tõeliselt rikkalikku suveniiripoekeste, juveeliäride ja kaubalettide, baaride ja kohvikute jada ning turistide vool lakkab siin nähtavasti alles varasel hommikutunnil. Siinsamas voolitakse küünlaid, nõnda et otse silmade all valmivad kunstniku osavate näppude at tõeliselt kaunid ja kirgastes värvides küünlad, mida lausa kahju oleks põletada. Samas võid välja valida lemmikvärvi T- särgi, millele arvutiprogrammi abil tikand trükitakse mõne minutiga.
AJALUGU
Pisut vaatamisväärsustest pajatavaid raamatuid lehitsedes on põnev teada saada, kust Torremolinos oma tor(r)eda nime õieti sai. Nimelt on selle piirkonna kohta tõendeid eelajaloolisest asustusest- foiniiklaste ja roomlaste kohalolust. 14. sajandist on pärit kuulsusrikas Pimenteli vahitorn (Le Torre de Pimentel) oma ruudukujulise põhiplaaniga. 15. sajandi kroonikad räägivad peale ala taasvallutamist katoliku monarhide poolt arvukatest veskitest (molinos), mis asusid ümber torni (torre) ning just need andsidki Torremolinosele tema nime.
RETKED La Carihuela
Mööda seitse kilomeetrit pikka rannapromenaadi jalutatakse õhtust õhtusse… Ikka ühele poole Benalmadena Costa suunas ning teisele poole Málaga suunas, vahepeal ümbrust nautides, suveniirilettide ääres peatudes või äsjapressitud apelsinimahla rüübates. La Carihuela on Torremolinose üks kolmest keskusest, kuhu jäävad merehõrgutisi pakkuvad tuntud kalarestoranid ja kena jahisadam Puerto Marina.
Fuengirola
Tooni annab kohalike elanike ilmne osakaal ning siit johtub terve linna ilme: kitsad tänavad, võrratult kaunid valevad majad, ornamentääristega seintel, romantilised lillekastid- potid akendel või keset tänavat, vanaaegsed tänavalaternad. Puerto Deportivo sadam, ümbritsetuna neljast valge- sinisest tornist nagu väike Disneyland. Kui turistiderohketes suvituskohtades võib inglise keelega veel kuidagi hakkama saada, siis siin enam naljalt mitte. Just Fuengirolas leiab aset keeleoskuse (ehk siis –oskamatuse) koomilisem näide: nimelt avastame San Francisco tänaval võrratu pannkoogikohviku “La Sabana Creperia Pancake de Bretagne”, mille pannkoogid jäätise ja capuccinoga on võrratud. Ühtlasi võib arvata, et jääme kogu personalile veel kauaks meelde oma püüdlik- haledate hispaaniakeelsete väljenditega, tuletatud vestmiku abil…
Marbella
Kaunist Marbella´t peetakse Hispaania lõunaranniku pärliks. Vanalinn hurmab oma ilu ja hingega- sopiliste tänavate keskel kõndides võib leida iseloomuliku andaluusia meeleolu. Vanalinna südamesse jääb apelsiniturg ning Vahemere nähtavasti kuulsaimasse, Puerto Banuse jahisadamasse on kogunenud maailma jetset´i eliit ning ringisõitvad audodki on samast suurusjärgust. Just Marbellasse on soetanud elamise nii mõnedki rikkad ja kuulsad nagu Sean Connery, Antonio Banderas ja Melanie Griffith, Mika Salo, Sylvester Stallone jt.
Màlaga
Kui Marbella´t võib pidada Costa del Sol´i luksuslikumaks linnaks, siis on Málaga provintsi pealinn, tuntud ka kui Picasso sünnipaik. Siin asub lennuväli, kuhu maanduvad arvukad suvitama saabuvad turistid. Ning imekaunis hilisgooti stiilis Katedraal, mida nimetatakse ka Väike Ühekäeline Neitsi, ehitatud 16. sajandil. Just augusti lõpul on toimumas Lõuna- Euroopa külade üks suurimad pidustusi, feria de Málaga nimeks. Tohutu melu, turistide ja hispaanlaste vool, tuhandete õhupallidega kaunistatud tänavad: siin- seal lauldakse või tantsitakse flamenkot ning kohalikud kaunitarid on riietanud end kirevavärvilistesse satsilistesse kleitidesse.
Gibraltar
Lähinaabrusega tutvunud, jõuab kätte teeleasumine Inglismaa poole- ehk siis Gibraltar ! Bussist väljudes oleme ühtäkki sisse piiratud kohalike papparazzo´de poolt ega saa esmalt arugi, miks igat meie tagasihoidliku grupi liiget jäädvustatakse. Selgus saabub eredalt mõni tund hiljem samasse tagasi jõudes: nimelt on bussi ukse juurde sisse seatud lauake, millel reas väikesed taldrikud, igal neist ilutsemas foto konkreetsest isikust saabumishetkel, all kiri “Gibraltar”. Taldriku võib mälestuseks osta 700.- hispaania peseeta (ehk umbes 70.- EEK) eest … Ettearvatult tekib rahva seas elevus ning vähe on neid, kes kavalasti seatud ahvatlusele vastu panevad, jättes omaenda pildiga mäletusasjakese ostmata ! Näib, et põhimagnetiks osutuvad meiegi grupi puhul kuulsad ahvipärdikud, keda uitab ringi 150 ringis. Keegi ei näi teadvat, mil viisil ahvid sinna on tulnud, aga nad kuuluvad nõnda kindlalt tolle Briti maavalduse juurde, et armee on võtnud nende eest hoolitsemise oma hooleks, tuues ahvidele toitu ja vett kaks korda päevas. Pärast aastasadu kestnud võitlusi, mille vältel on Gibraltar kuulunud nii hispaanlastele, araablastele kui brittidele, usutakse, et kuni kaljul veel tatsavad ringi needsamad ahvid, on maavaldus kindlalt brittide käes. Pärdikud ise tunnevad end ütlemata koduselt- ja miks ka mitte, kui turistid on fotojäädvustuse eest valmis oma kottidest kasvõi viimase maiuse välja kraamima ! Samas räägitakse, et ka nahaalsusest ei ole võrukaeltel teps mitte puudust: nõnda on näpatud kergeusklikel ja hajevil külastajatel peast nii kübaraid kui kotist toitu…
LÕPPSÕNA
Kokkuvõttes leidame, et meeleolukas kirjeldus, mida juba kevadel sõitu plaanides sai reisikataloogist loetud, vastab täiuslikult tõele: “ On lugematult puhkajaid, kes on kaotanud südame Costa del Sol´ile. Armunud tema kaunitesse liivarandadesse, Andaluusia lahkesse päikesesse või võrratutesse vaatamisväärsustesse. Tee nende südametesse on võinud kulgeda ka kõhu kaudu. Või on nad lihtsalt hullud golfi järele või saanud ehk verre mõne teise spordipisiku. Nad tulevad Päikeserannikule üha ja uuesti. Aga pole hullu ühti: Torremolinosel on suur süda- alati on ruumi uutele armujatele…”
