Eestlased eelistavad hiinlasi

Köökide TOP 10
1. Golden Dragon (Hiina)
2. China White (Hiina)
3. Siam (Tai)
4. New York Pizza (Itaalia)
5. Tanduur (India)
6. Ami-Ja (Jaapani)
7. Tiina Pizza (Itaalia)
8. Ai Sha Ni Ya (Hiina)
9. Avenüü (Mehhiko)
10. Raeköök (praegune Beerhouse) (Austria)
Edetabel on pärit Toit.ee restoranide tellimuste TOPist

Puhkepäev, reede, 24. jaanuar 2003 [link]

Kaido Einama

Rahvusköökidest on eestlaste seas populaarseim hiina oma, mis on tavaline ka läänemaailmas.

Hiina kiirtoit tundub tervislikum kui see kiirtoit, mida ameerikalikuks peetakse. Vähem rasva, vähem kaloreid ja rohkem rohelist. Ning eksootilisem ka. Lisaks on Hiina kiirsöögikohtades juba ammusest ajast kasutusel papptopsid, kuhu toit kiiresti sisse pista ja vajadusel sööjani kähku kohale toimetada. Varem telefoni teel tellides, moodsamatel aegadel aga ka otse Internetist tellimust esitades.

Hiina köögi kõrval aga on igal eestlasel kodus oma köök – Eesti köök. Kuigi kodust hapukapsast ja verivorsti saab ka restorani sööma minna, loputades toidu alla eksootilise kamaga -- eksootilise välismaalaste arvates.

Muudest rahvusköökidest on maailmas veel väga populaarsed itaalia pitsa, india toidud ja türgi kebab. Bagels ehk keedetud taignast saiakesed aga pole siinmail veel levinud. Isegi eestikeelset sõna pole nende kohta. Pärmita, soolased ja magusad saiakesed peaksid aga Eesti saia- ja leivakultuuriga inimestele hästi istuma. Ka kebab on Saksamaal ja mujal Euroopas saadaval praktiliselt igal tänavanurgal, Eestis tuntud kebabikohti on vähe. Pitsakultuur aga hakkab siin levima, jõudis ta aga kohale juba kooperatiivide ajal: kodumaiseid pitsatootjaid on juba üsna palju ja lisaks restoranis korralike hiigelportsjonite maitsmisele toob pitsapoiss tellijaile toidu koju kätte ka. Ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka teistes suuremates linnades. Päris õiges pitsarestoranis aga maksab piiluda kööki – kui seal askeldab itaallane, siis on lootust saada autentsemat toitu, mis rahvusköögile rohkem lähedane. Kööki maksab vaadata ka teistesse rahvusrestoranidesse minnes. Paraku pole rahvustoidu tegemine alati õpitav, midagi antakse iga toidu juurde kaasa ka sünniga.

Maailmas levinud mereandide söömise mood pole aga kilurahvani jõudnud. Kalarestorane Eestis küll on, kuid need pole eriti populaarsed. Meretoitudega seostuvad kilu ja räim, ka on Läänemeri eksootiliste meretoitude jaoks liiga vaene. Räimerulle aga restoranis söömas ei käida ning mis asi on merevähk, seda peale maailmarändurite teised siin eriti ei tea.

70ndate moesöök, prantsuse pannkoogid ehk crape´id olid ka Eestis moesöögiks mõni aasta tagasi. Vanalinna pannkoogirestoranid olid siis tihti nii inimesi täis, et ette tellimata kohti ei saanudki. Ja kui said, siis tuli lihtsa pannkoogi pärast oodata ligi tunni. Nüüd on crepe´id saadaval taas tunglemiseta ning mõned pannkoogirestoranid on oma uksed lausa sulgenud.

Idapoolsemates riikides suureneb lamba osakaal, ka Eestis on olnud aegu, kus lammas on tähtsal kohal olnud. Nõukogude aja lõpul ei saanud ühelgi korralikul suvepeol läbi ðaðlõkita, mille tõid eestlase toidulauale vennasvabariigid lõunast. Rahvuslik söök oli siis ðaðlõkk, läänest laenatud ketðup ja kurgi-tomati salat. Kui lammast polnud käepärast, aeti ðaðlõkivardasse ka siga.

Linnuliha pole eestlastele aga nii omane kui kodune siga. Talupojal polnud püssi, sellepärast ei teadnud ta, kuidas maitseb part või vutt ja ei kipu ka nüüd neid vabatahtlikult ise sööma minema. Ainsa erandina võtab ta laudast kana, eriti siis, kui hoitakse silma peal ka kaloritel, mida siga ja loom rohkem sisaldavad.

Rahvusköökide tulevik on suurtes kaubakeskustes. Nendes on suured restoranikvartalid, kus igale rahvusköögile on oma nurgake. Tervet rahvusrestorani on kallis pidada ja inimesed ei käi seal nii tihti, kaubakeskuse rahvusköökide komplektist aga saavad külastajad valida sobiva ning piisab vaid mõnest lauast, et pakkuda eksootilist sööki.

Ehe eesti köök: kört, kama ja verivorst

Välisministeeriumi vahetus naabruses eesti köögiga restorani pidav Viido Polikarpus käib turult kollaseid kartuleid ostmas ja laseb köögis need käsitsi ära koorida. „Kollane kartul on ussile vastuvõtlik, käsitsi tuleb kõik üle vaadata ja ära puhastada,“ põhjendab restoraniomanik.

Kama on asi, mida ameeriklased joovad, sakslased aga mitte. Viido Polikarpus ei tea öelda, miks sakslased kama ei taha, ameeriklased peavad seda aga tervise- ja jõujoogiks, mis ka ookeani taga levinud on. Koostis pole ehk ainult seesama, mis Eesti talupoja laual on olnud. See-eest on sakslastele tuttav Eesti verivorst. „Kui aga New York Tomes kirjutas, et Eestis pakutakse rasedatele tasuta angerjat ja verivorsti, siis läks otsetõlkes jänkidel küll süda pahaks,“ nendib Polikarpus. Et Eesti rahvuskööki ka mujal propageerida, on ta verise maiguga nimetust verivorst Bloody Sausages (veriste vorstide) asemel tõlkinud jõuluvorstideks. Siis süüakse välismaal Eesti rahvustoitu küll.

Kapsasupp on Polikarpuse arvates meil ka teistmoodi kui mujal. „Nii, et käiks viinaga hästi kokku,“ arvab restoraniomanik. Samas on ka Eestis toite valmistatud erinevalt, näiteks oli suur vaidlus süldi teemal: mõnes maakonnas tuli süldimaterjal hästi peeneks hakkida, teises maakonnas aga vastupidi, vaja oli suured tükid sisse jätta.

Välismaalasi võib ehmatada ka eesti õun. Lääneriikides ollakse harjunud suurte ja punaste või suurte ja roheliste õuntega, teatakse vaid 4-5 sorti. Eestis on igas aias peaaegu oma sort, õunad on pisikesed ja kärnased. „Mina ausalt öeldes Eestisse tulles kartsin neid esialgu süüa,“ räägib USAst pärit Polikarpus, „kuid tegelikult on nad head õunad. Teistel on õun masstoodang, siin igaühel omasugused.“

Rahvusköögid

Tai
Siiamis hakati riisi kasvatama juba 1000 aastat enne Hiinat, see toiduaine on tai köögis tähtsal kohal. Riisi pruunistatakse ja keedetakse. „Mõnedel jultunud inimestel on alati õnnestunud seadusest kõrvale hiilida - see võis panna aluse kombele lõigata kõik lihatükid väiksemateks tükikesteks,“ kirjutatakse Siami restorani kodulehel. Tai köögis segataksegi suupärase suurusega lihatükid riisiga ning lisatakse vürtsikas kaste. Tai köögis serveeritakse ka erinevaid mereande.

Hiina
Nõutuim roog, mida eestlased rahvusköökidest tellivad, on hiina köögist pärit kevadrullid. Ka hiina kiirsöök on hästi kaubaks minev: juba tuhandeid aastaid tagasi pakiti nuudlid ja liha pappkarpi ja söödi sealt. Hiina kevadrullid on pannkoogitaignasse keeratud täidis köögiviljast, kanast või krevettidest.

Itaalia
Pasta ja pitsa on tuntuimad Itaalia road. Pitsa valmistamisega saab iga keskmine toidutegija hakkama, kuid hea odav ja kiire toit on populaarne ka restoranikülastajate seas. Pasta- ehk makaroniroad on samuti hinnatundlikule Eesti sööjale mokkamööda.

India
India kööki iseloomustavad liharoad, kebabid ning India leivad. Ehtne India söök valmistatakse spetsiaalses ahjus. „India köök on väga mitmekesine nagu sealne rahvaski, luues segu erinevatest värvidest, maitsetest ja aroomidest,“ kirjutatakse restorani tanduur lehel. Kööki iseloomustavad teravamaitselised vürtsid õrnadest safronist, nelgist ja kardemonist tulise vindalooni.

Jaapani
Jaapani söömaaeg koosneb kolmest osast: sissejuhatus, põhiosa ja lõpetus. Sissejuhatus sisaldab eelrooga, suppe ja toorest kala (sashimi). Põhiosa koosneb meretoidust, lihast, kanast ja köögiviljaroast. „Et võimaldada laia valikut, kasutatakse iga toiduvalmistamise stiili põhiosa valmistamiseks ainult ühe korra,“ kirjutatakse restorani Ami-Ja kodulehel. Näiteks kui kala on praetud, siis köögiviljad on aurutatud, liha on grillitud ja muna ja hõrgutisroa segu aurutatud.

Eesti
Traditsiooniline rahvustoit on kaloririkas: sealiha, verivorstid, hapukapsas, sült. Joogiks kasutatakse kama. Kollane kartul ja rammus läätsesupp on pärit maad hariva talupoja menüüst, seetõttu ei leia rahvusköögist linnuliha ja eksootilisi mereande.

Allikas: Äripäev

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.