Pühapäevaleht, 1995
• Pariisi ultramoodne uuslinnak — La Defense
Kaido Einama
Lääne–Pariisi ilmetu sügispäev algab keskmisest
linnakodanikust pisut rikkama kontoriametniku kodus
varajase kerge hommikusöögiga. Siis istub pere toitja
autosse, avab kaugjuhtimispuldiga garaaþiväravad ja
suundub automagistraalile. Mõne aja pärast kaob tee
maa alla ja sobivast tunnelist pöördub varane töötaja
maa–alusesse parklasse, kust viib klaaslift üles — maa
peale või pilvelõhkuja rohelise taimestikuga koridoridesse.
Algab lääne–pariislase tööpäev klaasi, betooni ja kultuurtaimestikuga
XXI sajandi elustiiliga linnakus La Defense'is.
Pilvelõhkujad on Maarjamaal suhteliselt tundmatud ehitised.
Eriti eksootiline on Eesti inimesele aga linnaosa, mis
ehitatud XXI sajandi elustiile silmas pidades, õigemini
neid aimata püüdes. Mitte taotledes mingit üliavangardset
moodi, vaid ehitades kontori– ja elumaju nii, kuidas
on kõige otstarbekam ja inimsõbralikum.
Kaitsekünka sõjakas minevik
La Defense tähendab kaitset ja on seotud Pariisi kaitsmisega
vaenuvägede vastu, kes lähenesid lääne poolt. Just sellel
künkal on peetud palju otsustavaid lahinguid vaenlasega,
kelle plaanid Pariisi vallutada jäidki sellel kohal
vaid plaanideks. La Defense'ile eelmisel sajandil püstitatud
ausammas nende lahingute auks ongi ainus, mis meenutab
künka kaugemat ajalugu.
Talupidajad tõrjuti eemale
Pariisi kasvades tõrjuti talupidajaid selle sajandi
jooksul Pariisist aina kaugemale. Peale tungisid tööstusmaastikud,
nende järel laienesid kesklinnast maa poole kontorihooned.
Ametnikke tuli aga aina juurde ja imekombel oli kõigil
midagi teha — seega tuli ehitada juurde aina uusi ja
uusi kontoreid. Neist oli pidevalt puudus, pealegi oli
pärast II Maailmasõda kehtestatud piirang, et Pariisi
ringteest sissepoole ei tohi ehitada ühtegi pilvelõhkujat
(Ainukene erand on nn. Montparnasse'i 200 meetri kõrgune
torn, mille tippu ka turistid võivad 40 frangi eest
tõusta ja kesklinna imetleda).
Pariisi läänepoolsed elanikud
Prantsuse pealinna läänepoolsetes kvartalites ja äärelinnades
elasid mitte vaesed vabrikutöölised, vaid keskmisest
pisut kõrgema elatustasemega kontoriametnikud ja välismaalased.
Nende teel kodust kesklinna jäid aga ette kolm eeslinna,
mis koosnesid peamiselt vanadest suvemajadest ja muudest
arhitektuuriliselt väärtusetutest ehitistest. Linnavalitsus
ostis ära maalahmaka, millest pidi saama metropoli tulevikulinn
— Manhattani taoline city pilvelõhkujate, sirgete
magistraalide ja uue elustiiliga. Kuid jänkidest eeskuju
ikkagi ei võetud — isepäised prantslased ehitasid ilmetu
kontorirajooni asemel hoopis midagi muud.
Esimene generatsioon: üksluine karpmajaderivi
Kuigi igal ehitataval majal uues La Defense'i linnaosas
oli eraomanik, taheti esialgu siiski kehtestada nõue,
et kõik majad oleksid ühesugused. Midagi Lasnamäe–sarnast
jäi Pariisi siiski aga ehitamata. Pärast paari maja
püstitamist sai selgeks, et see pole ikka ilus.
Teine generatsioon: maja vastavalt rahakotile ja
fantaasiale
Üksluisest karpmajaderivist loobuti ja eraomanikele
anti vabad käed — igaüks võis püstitada just sellise
kõrghoone, nagu tahtis ja kui palju raha jätkus. Taevasse
hakkasid sirutuma isesugused modernsed klaaskorpused.
Tekkis linnak, mille elu linnavalitsus püüdis siiski
teatud arhitektuuriliste linnaplaneerimise uuendustega
suunata.
Kolmas generatsioon: kontorimaastikud
Praegu on käsil uuslinnaosa eriti inimsõbralik planeerimine,
s.t. mõeldakse mitte ainult rahulikele ja rohelistele
tänavatele, vaid ka pilvelõhkujate klaaside taga püütakse
luua paradiislikku elamist.
Milline on klassikaline ettekujutlus paradiisist? Loomulikult
palju valgust, lopsakad taimed, avarus, ideaalne õhutemperatuur.
Uued kontorimaastikud ongi sajanditevanuse paradiisi–unelma
rakendamine tegelikku (töö–)ellu: kontorid kujutavad
endast suuri saale, kus on õhuline sisustus; töötavad
inimesed on hajutatud ja nende vahel on puud, põõsad,
veekogud. Kasutatakse võimalikult palju päevavalgust,
seinad ja võimaluse korral ka laed on klaasist. "Tehisparadiisis"
töötades ei väsi inimesed nii ruttu ära ja neil meeldib
töökohal olla.
Kihiline linn
XXI sajandil ei näe pilvelõhkuja elanik enam majade
vahelistes "kuristikes" lõpmatut autoderivi magistraalil
edasi rühkimas. Uus, kihiline linnaplaneering jätab
nn. maapealse kihi ainult puhkavatele inimestele.
Lift, mis ühendab erinevaid korruseid, võib pilvelõhkujas
töötava või elava inimese viia kas maa peale, sügavale
maa–alustesse kihtidesse või kõrghoone katusele. Maapealne
sissepääs on vaid üks ja üsna tähtsusetu võimalus majja
pääsemiseks, sest sel tasandil väljutakse hoonest vaid
linna jalakäijatele mõeldud tänavatele ja parkidesse
jalutama minnes. Kogu transport koos müra ja heitgaasidega
on surutud maa–alustesse kihtidesse.
Allmaa–elu La Defense'is
Kui vaiksetelt ja rohelusega ülekülvatud ainult jalakäijatele
mõeldud linnatänavatelt mõne lifti või eskalaatoriga
maa alla sukelduda, avaneb seal XXI sajandi linna tõeline
elu. Vahetult kõnniteeplaatide all on maapind tühjaks
uuristatud igasuguste tsivilisatsiooniga kaasnevate
tehniliste nähtuste jaoks: raudsõrestikel ripnevad juhtmed,
siniseks värvitud veetorud ja alt üles suunduvad šahtid,
mis juhivad veel sügavamal paiknevate automagristraalide
heitgaasid üles atmosfääri.
Linnaelaniku eest pole tehnoloogilist maastikku varjatud.
Pigem vastupidi — kõik on muudetud läbipaistvaks, linna
insenerivõrgud on tehtud omaette modernistlikeks skupltuurideks.
Kuid sukeldugem eskalaatori või liftiga veel sügavamale,
sest kuskilt altpoolt kostab salapärast undamist ja
madalaid hääli.
Mõned meetrid allpool algavad lõputud autoparklad. Neid
on paar, kolm, neli korrust üksteise peal. Kuna filmitööstus
on millegipärast valinud kõige kuritegelikemate stseenide
toimumise paigaks just maa–alused parklad, ei soovi
eesti turist nende korrustega eriti tutvuda.
Eskalaator aga viib veelgi sügavamale — sinna, kust
varem undamist kostis. See on metroo.
Metroosid on kaasaegses linnas kahte liiki — tavaline,
mida tuntakse juba selle sajandi algusest ja kiirmetroo,
mis sarnaneb pigem elektrirongile nii oma kiiruse kui
ka mugavuse poolest. Mõlemad on surutud sügavale linna
maa–alustesse käikudesse.
Bussi peale minekuks ei pea samuti maa peale tõusma,
sest sealsamas maa all kulgevad ka automagistraalid.
Metroost bussipeatusse saab vaid mööda maa–aluseid tunneleid
tehnomaastikul.
Kõik sai alguse 1950.–ndate lõpus
Nagu eelpool öeldud, tuli La Defense'i linnaosa ehitamise
idee puhtalt praktilisest vajadusest aina uute ja uute
kontoriruumide järele.
Esimene suurem maja, mis La Defense'il rajati, kannab
nime CNIT. Hoone sarnaneb hiiglaslikule kolmnurksele
telgile ja ei meenuta vähimalgi määral klassikalist
tikutopsikujulist kõrghoonet. Kõrgust aga on tal peaaegu
Viru hotelli jagu. Esialgu messikeskuseks ehitatud maja
aga muutus peagi tarbetuks, sest näitusi oli võimalik
Pariisis XX sajandi teisel poolel ka mujal korraldada.
Nii lammutatigi maja seest tühjaks ja ehitati CNIT–i
hoopis hotell koos ärikeskuste, kaubamajade ja restoranidega.
Maja esialgsest imidþist säilis vaid elegantne väliskuju.
"Vanakeses" asub ka suur infokeskus.
La Defense'i elanikud
Pilvelõhkujate linnakut ei saa kutsuda surnud linnakuks.
Seal elavad ka inimesed. Hiiglaslikult jalakäijate esplanaadilt
suunduvad alla tänavad (samuti ainult jalakäijatele,
sest maanteed on maa all!), mille ääres on madalamaid
elumaju tuhandete korteritega. Paar pilvelõhkujat on
ainult elumajad — et välismaalased ei peaks tööle liiga
kaugelt sõitma. Rahulikel tänavatel korraldatakse vabaõhukontserte
ja muud meelelahutust ka puhkepäevadel.
Suur "triumfikaar"
Mitte just päris juhuslikult suundub La Defense'i suur
esplanaad otse magistraalile, mis on tuntud kui Pariisi
selgroog — Champs Elyseele. Linnaisad soovisid liini
Jumalaema kirik–Louvre–väike triumfikaar–suur triumfikaar–La
Defense kuidagimoodi efektselt lõpetada ja kuulutasid
välja konkursi. Pakuti välja kõike, mis arhitektidele
pähe tuli, alates hiiglaslikust inimpea kujulisest kontorihoonest
ja lõpetades uue, veel suuremat triumfikaart meenutava
pilvelõhkujaga.
Viimase kasuks otsustatigi ja taani arhitekt Otto
von Spreckelsen võis hakata oma ideed ellu viima.
Kaar rajati Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäevaks.
Spreckelsen tahtis korrata Pariisi ajaloolist rütmi
ja võttis eeskuju kahest vanemast triumfikaarest ning
nendega samale joonele jäävast Louvre'i siseaiast. Uus
kaar sai püstimõõtmeteks (laiuskõrgus) Louvre'i lossi
siseõue Cur Carree mõõtmed 110x110 meetrit.
Veel tahtis Spreckelsen kaarele telgikujulist tuuletõket
(ehitis pidi olema tuuletõkkeks hiiglaslikule esplanaadile,
mis pilvelõhkujate vahel oleks olnud kohutavalt tuuline
tänav) ja klaaslifti, mida aga linnaisad ei soovinud.
See oleks andnud kaarele teatud ebasümmeetrilisuse,
mis on iseloomulik tõelisele kunstiteosele, linnavalitsus
aga oli lummatud just ehitise sümmeetriast.
Arhitekt suri ja lõpuks täideti kaare projekteerija
soov — praegu on seal nii lift kui ka telgikujuline
tuuletõke. Linnaisade rõõmuks toob praegu lift iga päev
turiste üles–alla sõidutades sisse üsna korralikke summasid.
Turistina La Defense'is
Sõites kesklinnast metrooliiniga nr. 1 La Defense'i
tõuseb turist mööda eskalaatoreid kõigepealt avarale
rohelusega kaetud väljakule, mida kutsutakse suureks
esplanaadiks. Purskkaevud, skulptuurid ja rahulikult
ringi jalutavad inimesed ei jäta mingit muljet töökast
kontorilinnakust, kus peegelklaaside taga pilvelõhkujate
sisemuses rügavad tööd teha tuhanded inimesed.
Turist jalutab muretult karussellide, restoraniterrasside
ja klaasliftide vahel ning mõistatab, kas ta on veel
maapinnal või juba mingi maja terrassil. 40 frangi eest
võib lasta end sõidutada uue "triumfikaare" katusele
või eskalaatoritega täiesti tasuta hoopis maa–alustesse
käikudesse sukelduda. Kogu seda turistide sebimist jälgib
heameelega pealt Prantsuse Turismiministeerium, mis
asub sealsamas, uue kaare vasakus sambas. Mida rohkem
inimesi La Defense'i esplanaadil sebib, seda tulemusrikkamaks
võib lugeda pilvelõhkuja sadade turismiametnike tööd
turistide Prantsusmaale meelitamisel üle maailma.
Suur tänu käesolevas artiklis kasutatud materjalide
eest Pariisi eestlasest rahvusvahelise klassi giidile
Ilo Riedbergile
