Postturism: reis tundmatusse

geodashingu 41. mäng - NIAJ külastuse järel põikasime korraks ka vanasse raketibaasi.ESTraveller, juuni-juuli 2005

Kaido Einama

Artiklit ajakirjas vaata siit

Olete te sattunud turistidele, kelle eesmärgiks pole Eiffeli torn, Raekoja plats või Londoni Big Ben, vaid täiesti juhuslikult valitud punkt maakeral, sest kõik olulisemad vaatamisväärsused sellel planeedil on juba läbi käidud? Kaido Einama on üks neist.

Sellised turistid on juba olemas. Nad ei pruugigi kogu maailma läbi käia, piisab vaid uudishimust kohtade vastu, mida ei reklaami turismibrošüürid ega giidide loodud legendid.

Ühel juunikuu kuumal, kuid kuival pärastlõunal kaks aastat tagasi saabus tavalise turismireisiga Gran Canaria lennuväljale ÜRO teenistuses töötav ameeriklane Bob. Oma kuuepäevase ametlikult väljateenitud puhkuse esimese päeva pühendas ta Kanaaridele, eesmärgiga külastada punkti GD12-IDOG.

Tegelikult piisas talle Aafrika ranniku lähedal asuvas saarestikus vaid kuuest tunnist, sest eesmärgiks oli külastada just seda, konkreetset, naabersaarel asuvat kohta.

Tegemist polnud sõjaväelise missiooniga strateegiliselt tähtsasse paika. Bob suundus kohta, mida tavaturistid ehk isegi kardaksid – sinna, kus pole mitte midagi erilist ja kus keegi ei teagi midagi olevat, sest tegelikult on GD12-IDOG ühe USAs asuva serveri poolt juhuslikult valitud geograafiline punkt maakeral.

Geodashinguks nimetatud mängus valitakse kord kuus täiesti juhuslikud punktid, mille võid võtta oma reisi sihtkohaks, kui tahad osaleda omapärases reisiloterii-mängus.

Ühel hämaral novembri pärastlõunal suundusid siinkirjutaja ja veel kaks kaaslast Läänemaale, eesmärgiga külastada punkti GD40-MYAF. Jällegi polnud tegu mingi tähtsa militaarobjekti või veel vähem – huvitava vaatamisväärsusega.

Tegu oli sellesama serveri poolt juhuslikult leitud punktiga maakeral (mis sattus olema Eestis), kus Maa-ameti aerofotode ja Regio kaardi andmetel pidi asuma üks tavaline Läänemaa soo.

Ja kokku tuli sellest n-ö postturismireis. Dashpoint ehk juhupunkt on see juhuslikult valitud geograafiliste koordinaatidega määratud asukoht, mis on reisi eesmärgiks.

Raketibaasi sattunud juhupunkt GPSi
aerofotol ja lõpuks reaalsuses. Niisama sellisesse kohta juba ei satu.
Maa-ameti kaardi järgi jäi petlik mulje, et jalgrada viib lausa juhupunkti GD40-MYAF ligidale, enne aga oli vaja sõita autoga võimalikult lähedale. Kaardi järgi lõppes kruusatee 1,46 km kaugusel sihtpunktist.

Pöörasimegi siis õigest kohast Tallinna-Virtsu maanteel n-ö kruusateele, kuid peagi muutus see üsna rohtunud, paarimeetriste sootaimede vahel kulgevaks rajakeseks. Kahel pool teed laiusid mahajäetud turbaväljad ja söötis põllud, pimedas silm ei seletanud enam nii hästi, mis täpselt.

Tee lõppeski 1,46 km kaugusel, nii nagu kaart lubas. GPS oli toonud koordinaatide järgi õigesse kohta. Lõpus oli väike plats, kuhu eelmised rändajad olid ettenägelikult jätnud kasetoikaid, mis osutusid edasisel rännakul kasulikeks.

Miks küll inimesed sellistes kohtades käivad? Sellele küsimusele ei osanud ka soos rännates vastust leida, sest isegi keset kõige sügavamat mädamaad kulgevad ikka veel rajakesed, millel tuleb liikuda põlvini mutta vajudes.

Juhupunkti poole suundudes leidsime end soomaastikult. Põhi küll kandis, kuid mätaste vahel oli poole kummiku jagu vett. Mingi raja moodi kraavike läks pisut meie sihtpunkti suunas. Seda mööda rühkisimegi, kuni veendusime, et rada ikka hoopis teises suunas pöördub.

20 meetrit enne dashpointi oli väike soosaareke mõne kidura puuga, selle lähedal siis oma GPSid nulli viisimegi. Kell 22.30 olime kohal: täielik vaikus ja pimedus, taskulamp valgustas vaid kummalisi mätasmoodustisi vees ja kerge taevakuma taustal olid näha üksikud kidurad soopuud.

Käidud kohad tüütud
Reisijatel, kes kolanud erinevate mandrite tuntud turismiradadel, saab ühel hetkel tallatud radadest küllalt. Nii hakkavad nad otsima huvitavaid külakesi tuntud turismikohakeste naabruses, kuid enamuses sellistes kohtades on samasugused otsijad juba käinud ja veidi aja pärast imbub ka sinna massiturismi ühtlane ja näotu äri.

Tüüpiline ääremaa Eesti – isegi juhuslikku punkti sattudes, nagu see 59 ja 24 kraadi ristumispunkt, leiab keset ürgset metsa mõne mahajäetud talu.
Tuleb minna veel kaugemale, aga kuhu? Üks võimalus on ette võtta kaardil nähtud punktidest ja joontest üks juhuslik punkt, võtta ette turismireis ilma mingite kainete kaalutlusteta täiesti juhuslikku sihtkohta. Nimetame seda näiteks postturismiks.

Hüpe viib tundmatusse kohta, kus pole ootamas turiste ja kuhu minemine ise on elamus, millist tavaline turist kunagi ei koge. Olgu siis sihtkoha määramiseks kasutatud mõnda ülemaailmset GPS-mängu, mis pakub välja juhuslikke koordinaate või pimesi kaardile sõrm susatud.

Või võetud kompsud ja mindud mõnda rahvusvahelisse lennujaama, startides esimese ettejuhtuva “viimase hetke” lennureisiga tundmatusse sihtkohta. Edasi saab juba kasvõi pudeliga keerutatud ilmakaart valides, kuhu aga jalad (ja buss, takso, või muulakaravan) viivad. See on postturisti fantaasia küsimus, kuidas oma lõpp-punkti juhuse kindlal juhtimisel paika seada.

“Palun siia, sellest külast natuke mägede poole maanteest pisut alla,” näitas Bob sel kenal juunipäeval taksojuhile, kuhu ta tahab jõuda. Loomulikult taksojuht teadis, kuhu on vaja sõita ja teel sinna üritas meenutada ja reisijale kirjeldada kõiki vaatamisväärsusi, mis (arvatavasti kaardil sõrmega eksinud) turisti võiksid huvitada ja eemale juhatada.

Kuid ei – veider reisija soovis just kahtlasele tühermaale ja palus proovida erinevaid umbteid, mis kujutletavale punktile mäenõlval võimalikult lähemale viisid. Ühel hetkel peatas Bob takso. Hüppas välja, pildistas mäenõlva, uuris midagi oma GPS-aparaadist ja soovis veidi aja pärast linna tagasi, sest oli jõudnud sinna, kuhu tahtis.

Kehvavõitu inglise keele oskusega taksojuhile tundus selline reisija teisest dimensioonist – ehkki geodashingu mängija Bob üritas seletada. Et on selline mäng, kus iga kuu valib arvuti juhuslikud punktid maakeral, mida tuleks külastada. Ja kuu aja jooksul võistlevad mängijad võimalikult paljude selliste juhuslike punktide külastamises. Seda oli ilmselt raske mõista.

Kui aga oled üks, kaks või enam korda reisinud kohta, millest sa midagi ei tea ja mille kohta on aimatavat infot vaid täpsetelt kaartidelt ammutada, siis hakkab tasapisi tekkima kohalejõudmise põnevus.

See, kuidas tundmatu punkti ümber tuleb otsida teid, mis punktile võimalikult lähemale viiksid; kuidas kohtutakse hämmingus kohalikega, kes ei saa aru, miks kellelgi on vaja minna kohta, mis ei paista mitte millegagi silma.

Juhuslik punkt aitab kõige paremini näidata selle planeedi elu – ilustamata. Midagi ei asu seal ettekavatsetult turisti ootamas, juhuslikus sihtpunktis satub millegipärast täiesti juhuslikult olema just see kõige ehedam kohalik elu või midagi muud põnevat teel sihtkohta, mida muidu poleks kunagi leidnud.

Postturistid mängivad GPS-seadme ehk globaalse positsioneerijaga, et jõuda kohta, mida pole muudmoodi ette planeeritud kui juhust veidi mõnede reeglitega suunates.

Mängureeglid

Viimase hetke reis
Kui oled harjunud jahtima odavamaid, kuid siiski tuntud turismikohtadesse viivaid reisipakette, siis viimase hetke reisiga juhuslikku sihtkohta reisimise alustamine on kõige lihtsam viis proovida postturismi.

Võtad oma kohvri, lendad Ülemistelt lähimasse suurde rahvusvahelisse transpordisõlme ja ootad – seni, kui tuleb soodne pakkumine. Lootes, et päevituskreem sai ikka kaasa võetud. Või hoopis suusamüts.

Kohapeal ootab korralik hotell ja puhkevõimalused, kõik mugavused heaks puhkuseks. Ainuke asi, mis eristab sind teistest kaasturistidest, on see, et sina ei valinud seda sihtkohta. Sattusid siia täiesti juhuslikult.

Teised on samasse kohta tulles kogunud ehk teist või kolmandat pensionisammast, plaaninud reisi ette juba aastaid ning nüüd naudivad seda, mida tahavad oodatud sihtkohas näha. Postturisti eristab turistist see, et turist näeb, mida on tulnud vaatama, postturist aga vaatab kohta, kuhu ta on välja jõudnud ilma igasuguste ootusteta.

Näpp kaardile
Seda mängu on paljud juba lapsepõlves mänginud: gloobus pannakse pöörlema, keegi peatab selle näpuga ja siis vaadatakse, kuhu sõrm näitab. Gloobusel on laigud rohelisest tumepruunini, mustad teejooned ja kohanimed.

Kuid mis on kõigi nende kartograafiliste märkide taga? Postturist pakib nüüd asjad ja läheb kaema. Ilma eelarvamusteta, ilma massiturismiks ilustatud ja silutud legendideta.

Koordinaadid ristuvad
Võimalusi on veel – rohkem ja vähem juhuslikke. Inimkond on kaartidel paremaks navigeerimiseks katnud maakera ühtlase ruudustikuga, mille moodustavad põhjalaiuse ja idapikkuse paralleelsed koordinaatteljed.

Degree Confluence Project ehk koordinaatide ristumispunktide projekt pakub välja võimaluse valida oma reisi sihtkohaks ühe neist koordinaattelgede ristumiskohtadest. Mõni selline punkt jääb sinust kindlasti vähemalt 79 km kaugusele.

Aadressil www.confluence.org koostatakse maakera katvast koordinaatide ristumispunktist omamoodi reaalajas andmebaasi, kus on kirjas viimase külastaja kirjeldatud olukord maailma erinevates koordinaatide ristumispunktides. Kuna neid ristumiskohti külastatakse pidevalt, muutub pidevalt ka pilt meie planeedist.

Eestis asuvast üheksast koordinaatide ristumispunktist on “ametlikult” külastatud juba seitset, registreerimata on Saaremaa ja Hiiumaa rannikuvette jäävate punktide külastused.

Koordinaatide ristumispunktides võib Eestis leida näiteks ürgse, veidi soise metsa Risti lähedal (N 59 E 24), eraomaniku valduses oleva metsa Kaiu lähistel (N 59 E 25), ristikupõllu Koerust põhja pool Järvamaal (N 59 E26).

Või üksiku talu saunataguse ääremaal asuvast Tammesaare metsakülast Ida-Virumaal (N 59 E 27). Lõuna-Eesti koordinaatide ristumispunktid kipuvad osutama metsa.

Kohalejõudmine, ja ongi kogu lõbu
Geodashing on populaarne mäng USAs, Austraalias, Eestis ja mujalgi. Iga kuu alguseks postitatakse veebi arvuti poolt valitud juhuslikud punktid, mis katavad ühtlaselt kogu maakera. Eestissegi satub igal kuul kümmekond punkti.

Kui külastad sellist punkti esimesena, antakse sulle mängus kolm punkti, teisena saad kaks ja kolmandana ühe punkti. Jõuda tuleb koordinaatidele 100 meetri lähedusse, siis läheb külastus arvesse.

Oktoobri mängus, kui esimest korda osalesid ka eestlased, püstitati maailmarekord: külastati kõiki dashpointe ehk juhuslikke punkte, mis selles mängus sattusid Eesti pinnale.

Varem olid samaga hakkama saanud vaid Luksemburgi mängijad, kes külastasid kahte nende pisiriigi territooriumile sattunud juhupunkti.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.