Linke:
Hinnad:
- Teemaks bussiga u. 3,7 EEK/km.
- Hotell (kahe voodiga tuba) 360 EEK
- Telefonikõne hotellist Eestisse 81 EEK
Pühapäevaleht, 1997
Gunnar Press
Kümme aastat tagasi vaatas eestlane Jugoslaaviat
ohates — oleks ka Eestil nii palju vabadust. Reisile
pääsenud õnneseened rääkisid kaubaküllusest ja kiitsid
lahkeid võõrustajaid. Tänaseks on Eesti prii, Jugoslaaviast
aga järel vaid riismed.
Kuivõrd siinkirjutaja endistel aegadel Jugoslaaviasse
ei sattunud, pole võimalik nüüdset omaaegsega päris
objektiivselt võrrelda. Kõrvutada võib toonast müüti
ja tänast tegelikkust — või siis lihtsalt Jugoslaaviat
ja teisi sotsialismi rüpes vaevelnud Euroopa riike.
Eesti on Jugoslaaviast silma järgi otsustades kaugel
ees majandusnumbreid vaatamata.
Red Star võõrustas eestlasi paguluses
Viibisin Jugoslaavias augusti lõpul, kui käsipalliklubi
HC Kehra pidas Belgradi Red Stariga euroliiga mänge.
Kohtumised pidid toimuma klubi kodulinnas, kuid eelmise
hooaja lõpul olid Red Stari poolehoidjad tribüünil nii
inetult käitunud, et rahvusvaheline alaliit määras karistuse:
järgmine kodumäng tuleb pidada pealinnast vähemalt 100
km kaugusel.
Red Star valis paguluspaigaks 70 000 elanikuga Kruðevaci,
mis jääb Belgradist paarsada kilomeetrit lõunasse. Astusime
lennukilt maha Budapestis ning istusime paar päeva varem
Eestimaalt startinud bussi. Sõitsime Belgradi ja võtsime
sealt kesköötunnil peale Red Stari esindaja. Hommikuks
olime Kruðevacis, et neli päeva hiljem samasugust teed
pidi tagasi sõita.
Muu Jugoslaavia jäi päevavalges nägemata, mistõttu siinne
ei püri mingil juhul reisikirjaks. See on lihtsalt hüplik
visioon ühest kunagisest tööstuslinnast, kus silm ei
seleta täna mingeid märke ehitustegevusest, küll aga
oskusest kunagi loodut lagastada.
Bussireisilt jäid meelde kasimata söömakoht, kus nigel
menüü ja restoranihinnad isekeskis kuidagi klappida
ei tahtnud, ning maanteemüüjate ja miilitsameeste vaenulikkus
iga välismaalase vastu.
Lõunaslaavlane maksab eurosanktsioonide eest kätte
Kui Jugoslaavia korravalvur võõrapärase numbrimärgiga
sõidukit silmab, tõstab ta viivitamatult saua. Pole
mõtet küsidagi, mille eest sa trahvi maksad — niikuinii
maksad. Meid karistati olematu kiiruseületamise eest.
Pärast Red Stari esindaja pealevõtmist peatati meie
buss veel mitmel korral ja asuti sissejuhatuseta asja
kallale. Kui Zladko seletas serbohorvaadi keeles, et
tulnukatel pole halbu kavatsusi, pääsesime trahvita.
Võõrustaja tõdes hiljem, et omal käel pole meil tõesti
hõlbus Belgradi–ekskursioonile minna.
Zladko sõnul olevat toimuv otsene vastus ÜRO hiljutistele
sanktsioonidele — siis mõnitanud Euroopa Jugoslaaviat,
nüüd antavat toimunule väärikas vastus. Samal põhjusel
peavad välismaalased iga teenuse eest ka rohkem maksma.
Maanteemaks olevat kohalikele oma kuus–seitse korda
madalam, meilt kasseeriti umbes 800 km eest 370 Saksa
marka.
Hotelli hinnaplakat teatab kirillitsas, et kahe voodiga
tuba maksab 150 dinaari (umbes 360 Eesti krooni); ladina
tähtedega kirjutatult on taks mitu korda soolasem.
Valemängur arvestab võimalusega alla jääda
Tollesama Rubini–nimelise kesklinnahotelli, Kruðevaci
parimaks reklaamitu, numbrituba teeks häbi igale Euroopa
vaestemajale. Tuba algab uksest ja selle võib avada
võtmega või kerget lüket kasutades ka ilma — mõne toa
lukustamine on ülepea võimatu. Kapisein on vajunud toaseina
najale ja vedanud kiiva kogu kapi, ühel hingel tolknevat
ust loomulikult sulgeda ei saa. Pistikupesad ei mäleta
juhtmete otsas rippudes aegu, mil nad seinas olid, voodipõhjast
turritab vastu lahtikaranud vedru. Ja nii edasi.
Ega eestlane Venemaa–komandeeringuid veel unustanud
ole, teda kogetu ei ðokeeri. Lihtsalt huvitav on vaadata.
Pealegi on köök korralik, toateenijad lõbusad ja töökad.
Hullemaks läheb lugu siis, kui jõuab kätte aeg tasuda
telefoniarveid. Teades, et Jugoslaaviast võetavad kaugekõned
on hirmkallid — meie hotellist Eestisse helistades tuli
ametliku taksi alusel minuti eest maksta 34 dinaari
ehk siis üle 80 krooni —, olin piirdunud kahe mõnesekundilise
kõnega, teatades Tallinna oma kontaktnumbri. Nüüd aga
ulatati vestibüülis viis tðekki, igaühel pika kõne hind.
Nõudsin ingliskeelset tõlki, too oli kadunud. "Kui nii,
siis ei maksa ma üldse," teatasin julgelt vene keelt
väänates ja jäin märksa väiksema enesekindlusega ootama,
mis nüüd saab. Midagi ei saanud. "Ärge siis makske,"
lõi administraator käega. Ta oli läinud kirvega kurge
(lolli välismaalast) püüdma, aga arvestanud ka võimalusega
vahele jääda.
Kohalikke räpasus ei häiri
Kruðevaci kesklinn pole ammuilma värvipintsleid näinud.
Majad lagunevad, vajavad hoolt ja remonti. Uue sildi
panekuks ei hakata vanu maha kiskuma, neist moodustub
õige napakas pilt. Püüad aimata, milline see viimane
silt võiks olla.
Lõbusat rahvasumma ei paista veidrad vaatepildid vähimalgi
määral häirivat. Kui meil vohavad pisiärikate näotud
müügiputkad, siis Kruðevaci "kaupmees" tegutseb soojalt
ilmalt julgust saades kõnniteele asetatud klaastaarakastil
või ka näiteks endisel koolipingil. Sigaretid, laserplaadid
ja helikassetid on meie tänavail turustatavatega enam–vähem
samas hinnas, sihvakad euroopalikult riietatud neiud
eelistavadki siit osta.
Poehinnad, niipaljukest kui siinkirjutaja neist üldse
jagab, käivad Eesti omadest kõrges kaares üle. Ostjaid
on vähem, kuigi nende jaoks kehtib mingi tðekkide süsteem,
millesse jäi aja– ja huvipuudusel süvenemata.
Küll aga paelus pilku otse kesklinnas laiutav lõunamaiselt
räpane ja häälekas turg. Ühe hotelliöö hinna eest võiks
osta autotäie puuvilja või paprikat. Aga nagu meil,
nii lõhub Kruðevaciski ehtsa turutunde välismaise pudi–padi
suurmüük. Naistepesu parseldatakse mahalaotatud vanadelt
kaltsutekkidelt — ühes hunnikus kõrguvad uued, teises
kasutatud (ja pesemata) püksikesed.
Kesklinna külje all asuv elamurajoon meenutab kõigekülgselt
Lasnamäed, ainult majade ees külitavad autod ei meenuta
midagi, isegi autot mitte.
Peaväljakust vähem kui kilomeetri kauguselt leiad vaestelinnaosa.
Siinne enam kirjeldamist ei kannata, lugejal on parem
pilte vaadata. Ringiluusivad kitsed ja hobusekronud
eksivad aeg–ajalt ka siselinna, seevastu lapsed teavad
oma kerjamispiirkonna ulatust päris täpselt.
Selgusehetk maalilise järve lagastatud kaldal
Ühel päikesepaistelisel ennelõunal küsisime kursi kätte
ja sõitsime pikalt lookleva järve äärde, ujuma. Esmalt
nägime, kus elavad siitkandi rikkad. Mägede jalamil
kerkivad taeva poole uhked villad, nende ees seisab
kurbade silmadega sõidukeid.
Siis oleme mägede vahel, järv hakkab paistma. Loodus
on imekena, pilk puhkab — kuni jõuame järve kaldale.
Siin vedelevad autokummid, sajad tühjad plekkpurgid,
puruks taotud pudelid. Sinitaeva, mägede ja vee taustale
moodustunud vaatepilt iseloomustab kõike, mida tänases
Jugoslaavias nägime — looduse kaunist ja inimese asjalikku
kätetööd mitte üksnes ei osata, vaid ka ei taheta hoida.
