Koeraga Saaremaal rändamas
Lahkusin oma suvisest peatuspaigast Saaremaal plaaniga matkata Naistejärveni. Eelmisel aastal jõudsin pärast mõningast seiklemist samasse järvede gruppi kuuluva Koigi järve äärde, kasutades orienteerumiseks ainult Regio atlasest joonistatud skeemi. Seekord valmistasin retke põhjalikumalt ette, kuid Maa-ameti kaardi väljatrükid unustasin ikkagi maha. Seega tuli liikuda vaid mälu järgi. Vähemalt kompass oli kaasas.
Niisiis kõndisin, seljakott seljas, koos koeraga piki heinamaa-äärset kraaviserva. Võsasikust hüppas välja metskits ning jooksis üle niidu. Koer tahtis talle kohe järele tormata, kuid õnneks olin Lizzy-le veotraksid selga pannud ning veoliini pidi enda vöö külge kinnitanud, et ta mind sel moel edasi veaks ning liikumist kergendaks. Üsna varsti leidsin peakraavi ületuskoha, mille otsimisega eelmisel aastal kõvasti vaeva nägin.