Tõukekelk

Tõukekelk on teatud tingimustel merel liikumiseks ideaalne vahend, kui purjed ja lohed välja arvata. Nii juhtuski 11. märtsil, täpselt viis aastat hiljem esimesest Reisijutud.com-i Hobulaiu-matkast, et tuul oli sobivast suunast, lund vähe ja sellel vähesel ka kandev koorik peal ning kiirused küündisid parimatel hetkedel 20 km/h-ni. Kokku sai matka 15,5 km, maad puudutasime Hobulaiul, Vormsil ja Pullapää otsas Nõmmel. 

Sama marsruuti võib muidugi korrata ka matkauiskudega, aga siis tuleb valida lumeta jää. Kajakiga saab korrata marsruuti jääta merel. Start on Haapsalust Rohuküla poole sõites Pullapääle ära keerates, lõpuni kuni tsaari monumendini välja, kus on väike parkla ja sealt - merele.

Tõukekelk on Raku järve suuruse veekogu jaoks just paras liikumisvahend - kümnekilomeetrise tiiru saab ära teha ka mõnetunnise valge ajaga praegusel pimedal ajal. Ja kui Raku karjäär ei kõla just eriti põneva matkasihtkohana, siis tegelikult on tehismaastik just tänu inimese käele vormitud huvitavamaks, kui nii mõnigi looduslik järv.

Tõelist avarust pole meil kindla jalgealusega kohtadest mujal kohata, kui jäätunud merel. Kuna Kurkse ja Pakri saarte vaheline meri oli jääs juba ammu, siis käisime tõukekelgumatkal enne suurt sula ära. Veebruari lõpus paukunud karm pakane oli peale talvist lühikest sula lume kõva koorikuga katnud ning vabama mere klaasjaks jäätanud. Kohe oli näha, et tõukamiseks ähvardavad tulla ideaalsed tingimused.

Kurkse pole üldse lähim koht, kust oma matka saartele alustada, aga talveoludes mugavaim. Igasuguse lumeoluga on sadamasse tee ikka lahti lükatud ja sealt, kalurimajakeste vahelt on lihtne end jääle libistada. Lisaks meile startisid jalgsimatkajad, mõned olid läinud ka autoga (heina vedama või võrke nõudma) ning peale meid tulid mõned suusatajad. Suusa jaoks oli alguses jää samuti ideaalne oma õhukese lumekirmega. Saartelt tuli tagasi mootorkelk ja jääpurilauduri lumele veetud jooni oli ka igal pool näha.