Siit leiad Reisijutud.com-i jalgsimatkade lood. Mõnedel on juures ka kaardid, videod ja Street View´ vaated.
Kaido Einama
Vaata ka pildialbumeid: esimene ja teine
Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.
Reisijututuba võttis laupäeval ette arvatavasti selle talve viimase jäämatka, sihuks oli kolme kilomeetri kaugusel rannikust asuv Hobulaid.
Lisama peab vist, et läksime jala, mitte autoga, sest autoliiklus oli laupäeval Väinameres veel päris tihe hoolimata 30 cm laiusest jääpraost, kus vesi rahulikult voolas ja lisapragusid tekitas.
Teisel katsel jõudis Reisijututoa ekspeditsioon salapärase Tõlinõmme vaatetornini. Oli see alles vesine ekspeditsioon, ehkki öösiti oli juba mitu korda alla -20 olnud.
Eelmine aasta enne jõule käisime Reisijututoa domeenisünnipäevamatkal Tõlinõmme torni otsimas ja ei leidnud. Nüüd, kui torni juures käidud, võib öelda, et siis oligi liiga vesine. Ja ka teisel katsel oli liigagi-liigagi vesine. Aga leitud ta sai.
Eesti Looduse ammune artikkel ütles, et ega Tõlinõmme järves suurt vett enam polegi. 1937. aastal lasti järv kuivaks, et rammusaid põllumaid juurde saada. Linnud tõmbasid seepeale järvelt minema. Nüüd mõned pardid ja luiged on küll tagasi, aga linnurohkusest, nagu kolmveerand sajandit tagasi, enam rääkida ei saa.
Seekord sadas lumi maha õige tihedalt, millest nüüd, nädal hiljem, on järel vaid kerge mälestus. Meie aga - lisaks siinkirjutajale Indrek, Kristian ja Jüri - hakkasime astuma Rehessaare rändrahnu suunas, mis asus kuskil Aegviidust lõunas Rehessaare sooserval. Lund oli pool meetrit, kohati rohkemgi.
Ja külma oli Aegviidus ka rohkem - kui Tallinnas päiksepaistelisel laupäeval vaid mõni kraad alla nulli, siis Aegviidus -8 ja lumi krudises. Rong oli üsna täis - näib, et ühistranspordi populaarsus kasvab. Eriti libedate teeolude ajal.
Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu.
Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale.
Lahkusin oma suvisest peatuspaigast Saaremaal plaaniga matkata Naistejärveni. Eelmisel aastal jõudsin pärast mõningast seiklemist samasse järvede gruppi kuuluva Koigi järve äärde, kasutades orienteerumiseks ainult Regio atlasest joonistatud skeemi. Seekord valmistasin retke põhjalikumalt ette, kuid Maa-ameti kaardi väljatrükid unustasin ikkagi maha. Seega tuli liikuda vaid mälu järgi. Vähemalt kompass oli kaasas.
Niisiis kõndisin, seljakott seljas, koos koeraga piki heinamaa-äärset kraaviserva. Võsasikust hüppas välja metskits ning jooksis üle niidu. Koer tahtis talle kohe järele tormata, kuid õnneks olin Lizzy-le veotraksid selga pannud ning veoliini pidi enda vöö külge kinnitanud, et ta mind sel moel edasi veaks ning liikumist kergendaks. Üsna varsti leidsin peakraavi ületuskoha, mille otsimisega eelmisel aastal kõvasti vaeva nägin.
Reede õhtul pärast töönädalat panin autosse oma ööbimis- ja fotovarustuse, võtsin kaasa koera Lizzy ning hakkasin sõitma Põhja-Kõrvemaa suunas. Järvi järvedele lähenedes kõlas autoraadiost “Symphony of Destruction”. Arvasin, et üsna kohe näen ka oma silmaga hävingu jälgi, kuna olin kuulnud, et hiljutine suurpõleng olevat ka sinnakanti ulatunud. Kõik oli aga endistviisi - mets kenasti roheline ning järvede äärsed lõkkekohad tihedalt autosid täis pargitud nagu tavaliselt. Kõnnu Suursoo ääres oli õnneks kõik rahulik - ei ühtki autot ega inimest. Kõndisime koeraga laudtee suunas, kui äkki ehmatas mind vali pasunahüüd. Pikklauka teises otsas oli sookurepaar, kes oma kohalolekust valjuhäälselt märku andsid.
Tormiga pole äge mitte ainult mere ääres lainete saabumist jälgida. Laupäevane Reisijututoa matk Marimetsa looduskaitsealale näitas raba ilu kõva tuule käes - isegi laukas loksus suur laine.
Pildid, nagu ikka, galeriis - kliki!
Plaan oli minna teel Teenusele läbi ka Marimetsa rabast, aga välja kukkus vastupidi - Marimetsa raba ja tagasiteel Teenuselt läbi. Sest matkarada on tõeliselt pikk - kõlbab täiesti terve päeva matkata.
Copyright 2026. All rights reserved
Designed by Zymphonies
