Siit leiad Reisijutud.com-i jalgsimatkade lood. Mõnedel on juures ka kaardid, videod ja Street View´ vaated.
Mina arvan seda, et maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti” (Maie Põld)
Septembrikuu viimase laupäeva ennelõunal astuvad kaks sõpra Karula Rahvuspargi keskusehoone trepile. Paraku on uks lukus ning silt ütleb, et infopunkt on avatud ainult tööpäevadel. Rahvuspargi kodulehelt jäi minule küll meelde midagi muud, aga võib-olla kehtis see ainult suvehooaja kohta. Lootsime saada lisainfot vaatamisväärsuste ja matkaradade kohta, kuid mis seal ikka. Eeltöö on ju tehtud, marsruudiplaan paigas, kaardid olemas.
Olime jälle matkaradasid salvestamas. tegelikult sai see ära tehtud juba enne pühi - 16. detsembril, aga nagu ikka läks aastalõpp kiireks ja paneme loo üles alles nüüd.
Ja träkk (ingliskeelne) siin.
Rada on Tallinna elanikule suhteliselt lihtne, välismaalane või kaugeltnurgainimene võib mõnes kohas sattuda kergelt hämmingusse. Kuid ei maksa karta. Sealkandis on olnud ka looduse õpperada (vt Iru õpperada, Jaan Eilart, "Looduse õpperajad" 1986. a.)
Kui reedel olime paadiga tormisel merel, siis laupäeval suhteliselt vaikses rabas. Muide, kui Soomaale sõita, on väga rahulik marsruut läbi Rapla-Järvakandi, seda soovitas ka Aivar Ruukel pärast, kuuldes, et me sealt tulime. Peale Raplat on peaaegu inimtühi tee Rakvere-Pärnu maanteeni välja. Seal aga väga hea asfalti mõned kilomeetrid Tori teeristini.
Olime Jõesuu kõrtsi ees kohal kell 14, nagu kokku lepitud. teised orienteerusid kauem - kõik polnud seal käinud. Kohvid tehtud, läksime edasi Karuskosele, jätsime autod 0,8 km enne talu parklasse ja suundusime Ingatsi matkarajale (Karuskose juurest on rada vee all, enne aga metsavahi teeristist minnes üsna kuiv, puulaastudega kaetud). Raba polnudki veel nii värviline kui Soomes Kuusamos, Eestis see veel värvilisem aeg alles tuleb peale esimesi külmi. Ja esimene suurem külm oligi kohe sel ööl, mis saabus peale matka.
Kaido Einama
Vaata ka pildialbumeid: esimene ja teine
Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.
Reisijututuba võttis laupäeval ette arvatavasti selle talve viimase jäämatka, sihuks oli kolme kilomeetri kaugusel rannikust asuv Hobulaid.
Lisama peab vist, et läksime jala, mitte autoga, sest autoliiklus oli laupäeval Väinameres veel päris tihe hoolimata 30 cm laiusest jääpraost, kus vesi rahulikult voolas ja lisapragusid tekitas.
Teisel katsel jõudis Reisijututoa ekspeditsioon salapärase Tõlinõmme vaatetornini. Oli see alles vesine ekspeditsioon, ehkki öösiti oli juba mitu korda alla -20 olnud.
Eelmine aasta enne jõule käisime Reisijututoa domeenisünnipäevamatkal Tõlinõmme torni otsimas ja ei leidnud. Nüüd, kui torni juures käidud, võib öelda, et siis oligi liiga vesine. Ja ka teisel katsel oli liigagi-liigagi vesine. Aga leitud ta sai.
Eesti Looduse ammune artikkel ütles, et ega Tõlinõmme järves suurt vett enam polegi. 1937. aastal lasti järv kuivaks, et rammusaid põllumaid juurde saada. Linnud tõmbasid seepeale järvelt minema. Nüüd mõned pardid ja luiged on küll tagasi, aga linnurohkusest, nagu kolmveerand sajandit tagasi, enam rääkida ei saa.
Seekord sadas lumi maha õige tihedalt, millest nüüd, nädal hiljem, on järel vaid kerge mälestus. Meie aga - lisaks siinkirjutajale Indrek, Kristian ja Jüri - hakkasime astuma Rehessaare rändrahnu suunas, mis asus kuskil Aegviidust lõunas Rehessaare sooserval. Lund oli pool meetrit, kohati rohkemgi.
Ja külma oli Aegviidus ka rohkem - kui Tallinnas päiksepaistelisel laupäeval vaid mõni kraad alla nulli, siis Aegviidus -8 ja lumi krudises. Rong oli üsna täis - näib, et ühistranspordi populaarsus kasvab. Eriti libedate teeolude ajal.
Et kogu lugu ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel laupäevasel õhtupoolikul tekkis meil mõte teha kodusaarele mööda rannikut ring peale. Meetod: jalgsi – et oleks õilsam, ning veini rüübates – et oleks pidulikum. Põhjus: et väljendada oma kiindumust Hiiumaa vastu.
Kui kogenenumad pärismaalased julgesid olla skeptilised meie esialgse plaani suhtes läbida vahemaa seitsme päevaga, loobusime asjatust praalimisest ja sõlmisime kihlveo kümne etapi ja umbes 326 kilomeetri peale.
Copyright © 2024. All rights reserved
Designed By Zymphonies
Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.
