Esimene tükike eurorada Eesti maastikul

Link:

• Euromatkarajad

Eesti Päevaleht, juuni 1996

Kaido Einama

Eesti esimene eurorada ehitati kirve ja viie kilo värviga. Kolm inimest, kes selle tähistamisest ja okstest puhastamisest osa võtsid, olid vabatahtlikud ja oma
tegevuse eest palka ei saanud.
Eurorajaks nimetavad matkajad tähistatud matkaradu, mis vastavad Euroopa standarditele ning on varustatud vajaliku teenindusega (telkimisplatsid, söögikohad, ööbimispaigad jne). Lohusalu matkarada kuulub rahvusvahelise rannikuraja E9 juurde, mis algab Portugalist ja jätkub Karjalas.

Laupäeva hommikul avati rada mõnesaja osavõtja juuresolekul
Keila–Joa mõisapargi mändide all, kust 15,5–kilomeetrine
euromatk algab. Lõpp on Kloogaranna raudteejaamas. Eesti
Matkaliidu Euroraja komisjoni esinaine Maie Itse alustas
sellest, kuidas jalgtee metsa all ja mere ääres meid
Euroopale lähemale viib: "See rada viib Portugali! (Näitab
käega metsa suunas.) Kuid vahepeal on hulk tähistamata
ala, nii et valged täpid otse kohale ei vii.

1994. aastal toimus Saksamaal Euroopa matkaorganisatsioonide kongress. Eesti vastu oli väga suur huvi, kuid me polnud valmis selliseks matkajate rünnakuks siiakanti — isegi ühtegi korralikku matkarada polnud neile välja pakkuda!"

Saksamaal avatakse uusi matkaradasid ministrite, presidentide ja valitsusjuhtide osavõtul. Keila–Joale oli võimuesindajatest tulnud vaid Riigikogu saadik Arvo Haug.

"Ärge muretsege, et ministreid pole, mina olen selle
eest asutusest, mis ministreid määrab," lohutab Arvo
Haug kohalviibijaid prominentse seltskonna puudumise
pärast. Riigikogu liige arvab nende puudumise põhjuseks
olevat selle, et valitsuses ja riigikogus rohkem istutakse
kui kõnnitakse.

Harju Matkaliit alustas euroraja rajamisega ise. Mingeid
rahasid ei eraldatud, oli vaid 5 kilo värvi, kirves
ja giid Veljo Ranniku asjalikud nõuanded.

Rada on tähistatud valgete täppidega. Iga täpi juurest
peaks järgmise täpini viima selge teerada. Kilomeetreid
tähistavad kollased täpid, pärast 10. kilomeetrit sinine
täpp. Vastavalt eurostandarditele peab iga 15 kilomeetri
tagant olema võimalus ööbida, rajal peavad olema ka
vastavad teadetetahvlid teeninduse kohta. Neid veel
ei ole, aga nad tulevad, on matkaliidu aktivistid kindlad.
Värvitäppe käisid nad märkimas vabast ajast.

Enne rajale minekut soovitakse head äraeksimist ja hoitatatakse 7. kilomeetril asuva suure ja raskestiläbitava veelombi eest. Mujal aga garanteeritakse, et rada on eurojalutajale täisesti läbitav.

"Kas kõik on kohal?" küsivad raja avajad Keila Joa kõrvalt
matkajaid eurorajale juhatades. "Issi on kadunud!" kurdab
keegi väike laps. "Ta on laisk, ta tuleb hiljem," lohutavad teda vanemad inimesed ja rühivad otsustavalt puutrepist
pargipuude alla.

Euroraja esimene tähistatud lõik Eestis algab Keila–Joa
mõisapargist. Täiesti idamaiselt müstilisena ilmub mõne
kilomeetri pärast parkmetsa all nähtavale mõisaomanike
hauaplats slaavipäraste kirjadega hauaplaadi ja kabeliga.
Rada aga jätkub pohlametsa all, jõudes Meremõisa lähedal
mereranda. Euroturistid saavad imetleda Lohusalu lahes
külitavat karilejooksnud laevavrakki, millest kohalikud
ettevõtjad kunagi baari tahtsid teha.

Liivasel rannal edasi rühkides jõuti Kloogaranna raudteejaama hiljem, kui arvata võis — kuigi 15 kilomeetrit rannaliival liikudes tegi osavõtjatest lõpuks tõelised liivalkõndimise spetsialistid, võttis pehme pinnas tempo alla. Raja lõpus sööstsid esimesed lõpetajad kõigepealt jäätiseputka juurde järjekorda. Kes ostis jäätist, kes õlut.

"Meie olime Euroopa matkajatest kaugel ees," kordab
Maie Itse raja lõpus seda, millest hommikul eurorada
avades alustas. "Välismaalased on hellitatud ette–taha
teenindamisega: näiteks mägimatkajatele antakse matkakeskusest varustus ja veetakse helikopteriga mägedesse, meie matkajad tassivad oma nöörid ja konksud ise seljas kohale. Selliseid matkajad vaadatakse mujal maailmas imestusega."

Maie Itse arvab, et just sellepärast ei tohi Euroopa
malle eestlastele lausa peale suruda, sest see tähendaks
tagasiminekut. Ta meenutab nostalgiliselt nn. piraatgruppide matku täiesti metsikus ümbruses (ei euroradu ega teenindust), kus matkajuht sai minimaalse tasu, kuid selle eest oli elu huvitav.