Lääne-Eesti on sooderikas, kuid tavaliselt jäävad need vesised alad raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Tuhu sood läbib tee ja ligipääs suuremalt maanteelt on hea. Seega võib siirdesohu siirduda üsna mugavalt. Ka teekond pole pikk - ligi 1,1 km. Laudtee teeb väikese kaare erinevates staadiumides soomaastikel ning pöördub sama kruusatee peale tagasi, kust tuleb siis algusse kõmpida.

Pärispea on üks kõige põhjapoolseimaid mandrikülasid Eestis. Poolsaare tipus võib matkata näiteks suvise pööripäeva paiku, kuna seal on kõige lühemad ööd mandril. Seda muidugi teoorias, sest ega silmaga ju vahet ei tee, kas öö saabub mõned minutid hiljem kui lõuna pool Eestis.

Nii sattusime meiegi Purekkari tippu mõned aastad tagasi ühele ajaloolis-öisele matkale, mis oli planeeritud päikeseloojangul algama ja päikesetõusul lõppema. Muidugi saab seda teekonda läbida ka igal muul ajal. Vaid Purekkari tippu ei pruugi iga kord kuiva jalaga pääseda, sest kõrgema veeseisu tõttu võib vahest poolsaar olla saarteks tükeldatud.

Käsmu on idülliline kaptenite küla Lahemaal Võsu lähedal, praegu küll rohkem suvitusküla. Käsmu matkarada kulgeb Käsmu külast mööda männimetsi Palganeemele, kust tagasi saab jalutada mööda mereranda vaadetega Kuradisaarele. 

Käsmu matkarada, mis allpool kaardile on kantud, erineb küll veidi RMK Käsmu matkarajast, kuid kulgeb selle erinevaid osi pidi. See tee pole väga pikk - alla 10 km, on vaheldusrikas - minnes kulged mööda metsateed ilusa männimetsa all rändrahnudest mööda ja poolel teel jõuad Palganeeme tippu, kus asus endine piirivalve-ehitis. 

Enamus kujusid, muuseume, platse ja losse on sarireisijatel juba nähtud. Mis edasi? Aeg on elamusreiside käes. Wris Reisibüroo juhatuse liikme Aili Kägu sõnul on eestlaste seas kasvanud nõudlus selliste reiside järele, mis pakuvad unikaalseid kogemusi ja elamusi. Populaarsust on kogumas ka reisid, mis pakuvad võimalust tegeleda meelepärase harrastusega või viivad osalema konkreetsele üritusele.

Linnarabadega on see lugu, et seal võib leida küll laudtee, turbapinnase ja vesiseid kohti, aga päris klassikaline raba nagu Kakerdajas või Soomaal see pole. Aga siiski on see matkarada, pealegi linnas. Tallinnas võiks ehk sellise rabatee teha ka lennujaama taha, kuhu turistid otse saaks liikuda, seal on ka selline pooleldi nagu raba, pooleldi lihtsalt kiduravõitu mets turba peal.

Pääsküla rabarada on kohati ka kummituslik. Kümmekond aastat tagasi raba põles. Sellest on alles söestunud tüvedega maastik. Põlenud puud kestavad kauem ja ei mädane nii lihtsalt.

Kui veel ilmad lubavad, tasub puhkusele minna kuhugi mitte väga kaugele, näiteks lõunapoolsetesse Balti riikidesse. Sinna saab oma või rendiautoga - jääb vabadus reisi planeerida ja kohti valida.

Professionaalsed fotograafid on hakanud üha enam rääkima, et parimad kaamerad on just meie taskutes ning ka mitmetes tuntud kunstigaleriides on väljas  nutitelefonidega tehtud pildid. Ajad küll muutuvad, kuid pildikvaliteet on endiselt oluline. Õige seadmega on võimalik oma puhkusemälestused väga kaunilt jäädvustada. Siin on viis ideed Huaweilt, kuidas seda täpsemalt teha.

Grupipildid

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see imeilus rabarada, ilmselt üks Eesti ilusaimaid. Kuid ega alguses sellele sattudes polegi nagu midagi erilist - raba nagu raba ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee ja rabajärvede ääres on selge, et Meenikunno on eriline koht.