New Orleans: jazz ja voodoo

Kolme torniga kirik on new Orleansi üks vanimaid ehitisi.Estraveller, Estravel AS kliendileht, Juuli - September 2002

Kaido Einama

Ameerika üks omapärasemaid linnu New Orleans asub Mississippi suudmes keset lõputuid soid, mis kubisevad alligaatoritest, kilpkonnadest ja vesimadudest.

Sel kevadel toimus seal iga-aastane rahvusvaheline turismiüritus Pow Wow, kus sõlmitakse valdav enamus USAsse kogu maailmast reisipakette pakkujate turismitehingutest. Voodoo, jazzi, Mardi Grasi, kreooli köögi ja paljude kultuuride segunemise linnas oli ligi 6000 osalejat 70st riigist. Louisiana osariik, kus New Orleans asub, loodab tänu sellele üritusele teenida lähiaastatel turismist lisaraha mitusada miljonit krooni aastas, siis kui ajakirjanikud, reisibüroode esindajad ning turismiorganisatsioonide juhid kodumaale naasevad ning oma muljeid New Orleansist vahendama hakkavad.

Linke:

Limusiinid, jänkid, aga ka prantsuspärased pitsilised rõdud ja soomaastikust pärit lopsakad potitaimed New Orleansi tänavapildis.Mississippi kaldal olev linn sai alguse paarsada aastat tagasi, kui Kanadast väljarännanud prantslased Kariibi mere soistel kallastel seigeldes otsustasid mööda Mississippit ülesvoolu sõita ja otsida mädasoos mõni kuivem koht, kus laagri saaks üles panna. Praeguse French Quarteri kohal oligi maalapp, mis üleujutatud soost ainsa kuiva pinnana välja ulatus. Bussiekskursioone peavad New Orleansis käinud enamasti mõttetuks - kuigi tegemist on USA linnaga, on see kokku surutud üsna kitsale alale ja kõik olulisemad vaatamisväärsused asuvad jalutuskäigu kaugusel.

Bussiga soovitatakse sõita vaid unikaalsetele linnakalmistutele, mis asuvad kesklinnast eemal kriminaalsetes piirkondades. New Orleans on USAs tuntud ka oma äärelinnades vohava kuritegevuse tõttu, mille jälgi aeg-ajalt ka turiste täis French Quarteris võib kohata. Öösiti on mõni pimedam tänav täis kodutuid ja joodikuid. Kalmistud on omapärased selle tõttu, et inimesi maa sisse matta ei saa - niipea, kui labidas mulda lüüakse, on kohe vesi vastas.

Sellepärast on surnuaiad täis keerulisi kabeleid ja suurejoonelisi hauaehitisi, kuhu surnud maapinnast kõrgemal maetakse. Selles linnas sündis jazz. Vanalinn on täis proffe tänavamuusikuid.

Jazz sündis Prantsuse Kvartalis

Peamine vaatamisväärsus linnas Prantsuse Kvartal - French Quarter on Ameerikale täiesti ebatüüpiline. Kitsad tänavad, metallpitsidega kaunistatud romantilised rõdud, seal rippuvad lillesülemid ja taimed meenutavad pigem vana head Euroopat.

Kohe lennujaamas paigutataksegi meid kahte gruppi: need, kes lähevad vanalinna ehk French Quarterisse, ja need, kes lähevad mujale.

Nimelt meile, kes me vanalinna poole läheme, on järele tulnud spetsiaalsed, vist veoautost ümberehitatud pisemad bussid, kuna tavaline ekskursioonibuss Prantsuse Kvartali kitsastele ühesuunalistele tänavatele ei mahu.

Pitsilised rõdud on pärit linna asutajatest, põhjast sisserännanud prantslastest.Vanalinna läbiv Bourbon Street ütleb palju igale jazzisõbrale. See on jazz-nimelise muusikastiili sünnikoht ja iseenesest mõista on praegugi kogu tänav täis jazzbaare, kohvikuid ja restorane, kus õhtupoole võtavad kohad sisse üliprofessionaalsed jazzmuusikud. Õhtul kogunetakse ka French Quarteri teise olulise, jõeäärse peatänava äärde: Decartur Streetil on hulgaliselt bluesikohvikuid. See muusikastiil sündis New Orleansist põhja pool, samuti Mississippi ääres asuvas St Louisis.

Kõige juurde käib loomulikult üks maailma parimaid kreooli kööke - pisut prantsuspärane, pisut mehhikopärane ja sisaldab tihti meie jaoks eksootiliste lihamaterjalidega roogasid: kilpkonnasuppi ja alligaatoripraadi.

Prantsuse Kvartalis toimuv Mardi Gras festival on kuulus üle Ameerika.

Siis kogunevad inimesed kostüümides linna peatänavale ja pikk rongkäik kohalike muusikute ja tantsijate saatel läbib kogu linna. Aga lisaks festivalile võib ka muul ajal kohata rongkäike: siis jalutab rivi ees mõni jazzbänd, nende taga aga Second Line’ina rahvas, valgeid rätte pea kohal lehvitades ja tantsides.

Võrgud riputatakse pea kohale, kui soo vahelt kala püüdmast tullakse.Piki Mississippit kulgevad ookeanilaevad Linna jõekaldal seisab ankrus hulk ratasaurikuid ja üks hiiglasuur Kariibi mere kruiisilaev. Selleks, et kruiisilaevad mööda laia Mississippit saaksid liigelda ja pisut sisemaale jäävat New Orleansi külastada ning veel kaugemale põhja edasi sõita, on üle jõe tehtud sild ehitatud väga kõrgele. Nii kõrgele, et linna vanemad rajoonid jäävad sillasammaste vahele kuhugi kaugele alla.

Autoga üle silla sõites näeb linna nagu aerofotolt, kui üle sillaserva vaadata. Jõeaurikud aga pole praktilised transpordivahendid, vaid nendega saab ligi 50 dollari eest sõita näiteks jõele einestama. Söök ja elav muusika on tasuta.

Päris ilma rahata saab jalakäija ka praamiga teisele poole jõge, kus algab tüüpiline Ameerika elukvartal: pisikesed villad tihedalt üksteise kõrval ruudukujulise planeeringuga lõpututes magalarajoonides. Maju kaitseb jõe eest tamm, silma järgi vaadates tunduvad aga majad ise jõe veepinnast madalamal asuvat. Õhtul, kui troopiline vihmavaling 35kraadises kuumuses linnast üle on käinud, süüdatakse vanalinnas gaasilambid, mitte elektripirnid.

Gaasilaternad heidavad kõnniteedele sinakat võbelevat valgust, ühtki säravalt valgustatud tänavat Prantsuse Kvartalist öösel ei leiagi. Sillutisekivid nühitakse aga pesupulbriga läikima. Kuumas ja kuivas lähevad muidu pärast haisema ja plekiliseks. Bourbon Streetil kihab elu See ajalooline tänav läbib kogu New Orleansi vanalinna. Isegi südapäeval leiab sealt hulga tänavamuusikuid ja arvatavasti on karm konkurents kõik kehvemad pillimehed välja tõrjunud, sest muusikat teevad ainult virtuoosid.

18 paiku õhtul aga on enamus baare rahvast täis ja kõnniteed veel rohkem muusikuid täis - ööelu käib nii baarides sees, New Orleansi stiilis pitsrõdudega majade rõdudel kui ka keset tänavat, kus autoliiklus spetsiaalsete tõkkepuudega õhtul eemale on hoitud. Päris Bourbon Streeti lõpus, enne kui ta Canal Streeti suubub, kostab saksofonitörts. Pill köhitakse puhtaks ja tühjal tänavalõpul hakkab mängima lüheldane mees, seljas roosa T-särk, kõhu peale kirjutatud suurte trükitähtedega PLAYBOY. Saksofoni mängib ta hästi ja südantlõhestavalt. Ise näeb välja aga karvane ja karm tüüp. Samasuguseid on ka baarides.

Astud mõnda lahtiste uste ja akendega Bourbon Streeti baari sisse ja enne kui silmad hämarusega harjuda jõuavad, leiad enda kõrvalt uksepoisi. Ta juhatab sind leti juurde ja kohe saad ka sissejuhatava kokteili, ilma et midagi ütleks või teeks. Kokteil on tavaliselt peaaegu saksofoni suuruses ja -kujulises klaasis, nimeks Hurricane. Kergelt mõrkja maitsega, vähese alkoholisisaldusega, marju ja puuviljatükke paistab ka klaasist. See esimene kokteil võib mõnes kohas olla tasuta, enamasti aga saab selle tasuta siis, kui sissepääsutasu nõutakse.

Mõnes baaris ongi müügil vaid joogid, toitu saab osta teisel korrusel paiknevast restoranist ja seda rõdul süüa. Voodoo ja Tarot’ kaardid Tundub, et New Orleans on ka maagiakeskus, sest vanalinna peaväljakul Jacson Square’il on klapptoolide ja kokkupandava mobiilse mööbliga koha sisse võtnud igasugused nõidujad, loitsijad ja Tarot’ kaartidega ennustajad.

Õhtul, kui turismiüritus vanalinna peaväljakul kohalike parimate restoranide degusteerimisõhtu korraldab, on lava ees tantsimas ka voodoo-nõiad, sama platsi serval on lugematu hulk suveniiripoekesi, kust saab endale osta voodoo-nuku ja muid käepäraseid vahendeid Aafrika musta maagiaga tegelemiseks. Loomulikult mitte töövahendeid, vaid suveniirtööriistakomplekte, mis kodus teiste reisitrofeede kõrvale riiulisse pannakse.

Tarot’ kaartidega ennustajad pakuvad eestlase päritolumaaks Saksamaa, mis ennustuse usaldusväärsust pisut kahandab, aga muus osas püüab ennustaja ära aimata, kellega tegu ja kaardid juba ütlevad, mis tulevikus saab. Voodoo-nõiad väljakul personaalselt kedagi ette ei võta. Pigem tantsivad kollektiivse õnne ja edu nimel. Soos on metsikuid elukaid New Orleansi ümbritsevatesse soodesse saab kesklinnast mõne soobussiga, erinevaid atraktsioone metsikus looduses pakkuvaid firmasid on nii palju, et hotellis nende kohta küsides sobrab teenindaja tükk aega sahtlites, et reklaammaterjalide pakk kokku saada.

Soo on meie mõistes tegelikult üleujutatud mets, kus kasvavad alt laienevad pudelikujulised puud. Vees ujuvad kalad, kilpkonnad, vesimaod ja alligaatorid, kes mõnelt saviselt künkalt end vette libistanud on õhtuse kõhutäite otsimiseks. Soomatkal saab selgeks, et alligaator pole nii ohtlik kui krokodill, sest ei jaksa inimest ühes tükis alla kugistada ja sellepärast ei vaata meid kui saaklooma. Kilpkonnad on soos ka suuremad kui diivani all peetavad kodused isendid, lisaks on nad vetikatest rohelised ja sooelust krobelise kilbiga.

Puud, mis kasvavad veest, hingavad juuretüügaste abil, mis ulatuvad veest välja nagu kummalised koonused. Vesi on aga nii paks, et vees hõljuvad roosade õitega taimed ei vaevu oma juuri põhja ajama, kasvades lihtsalt vee sees ujudes ja hankides toidumaterjalis sogasest veest. New Orleansist välja aetud usulahk, kes soosse ujuvmajadesse elama läks, on sel sajandil linna tagasi kolinud.

Majakestes, mis rohekas vees kössitavad, ööbivad vaid vahest harva jahi- ja kalamehed või veidrad puhkajad, kes kõrvulukustavate ööhäältega mädasoos mõne öö tahavad vastu pidada.

Asukoht

29.956961, -90.062163

29.956961 -90.062163

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.