Seiklusrajal saab parima meeskonnakoolituse

Seiklusradade pakkujad: Veematkad: Villiste ja UAZ bussidega seiklusradade läbimised pimedas metsas. www.veematkad.ee Jõekääru kämping: pooleteisttunnine seiklusrada Pärnu lähedal. http://www.hot.ee/joekaarucamp/seiklusrada.htm Matkaexpert: seiklusrada meeskondadele. www.matkaexpert.ee/seiklus/meeskond.htm Kanuu.ee: maastikumängud, saun-buss. www.kanuu.ee Raudsilla: rabamatkad, seiklusrajad, ööbimine püstkodades. http://www.raudsilla.ee Allikas: Äripäev Äripäev, Puhkepäev, 14. veebruar 2003. Kaido Einama Väljas on üle 15 kraadi külma, hingeõhk aurab. Ligi kümneliikmeline seltskond piirab maskeerimisvõrkudes veneaegset UAZ bussi, millele hääled sisse antakse. Mootor undab, õhus levib värsket bensiinihaisu. Indrek Herman alustab esimeste seiklussafari turistide instrueerimisest eelseisvate katsumuste kohta. „Olge valvsad, ärge midagi vahele jätke,“ hoiatab ta legendi näidates. Orienteeruda tuleb rajal kaardita, legendil on vaid märkused stiilis 300 meetrit edasi ja siis paremale, üksiku puu juurest keera vasakule mäest alla jne. Keerulisemates kohtades tuleb arvutada või kompassiga suunda määrata. Hoiatatakse, et püss, mis autos kaasa võetakse, on samuti reisil vajalik. Isegi nöörijupp, kirves ja taskulamp kuluvad ära. Indrek tutvustab bussi: vana, kaheksakümnendatest pärit sõjaväeroheline vene ime on sõidukorras, kuid nõuab euroautodega harjunud juhtidelt vana vene tehnikaga taasharjumist. Reisijad aga peavad ära harjuma heitgaasivingu sisseajava salongiga ja kõvemate istmevedrudega, lärmiga, mis suhtlemist takistab ja teedega, mis kohati polegi tava-autole läbitavad, kuid mis viivad seiklusrajal kohustuslike kontrollpunktide juurde. UAZi juhtinud seiklusturist Tarmo meenutab pärast, et bussil hakkasid pidurid näiteks tööle kolmandal vajutamisel. Aeg-ajalt tuleb seiklusrajal ronida ka auto alla, hoiatab Tarmo. Kui midagi küljest ära kukub, vahekasti lülitusvarras näiteks. Mitu korda tuli kleeplindiga sulgeda ka auke salongi põrandas, et vingu liiga palju sisse ei pääseks. Kõik aga aitab kaasa meeskonnatööle: ühes olukorras on abiks üks, teises mõni teine meeskonnaliige. Näiteks kellel on täpsem silm, see laseb õhupüssiga märki, kellel teravam mõistus, lahendab ristsõna. Kergem meeskonnaliige tõmmatakse nööriga puu otsa ülesandes vajalikku asja ära tooma, tugevamad sikutavad samal ajal nöörist. Peale instrueerimist on Nelijärvelt startima hakates selge: seiklusrada tuleb läbida õiges järjekorras, sest igal leheküljel on vaid juhised, mitmendast teeotsast kuhu tuleb pöörata ja keerulisemates kohtades on ära märgitud ka mõni looduslik objekt, mille juurest otsida. Otsida on aga vaja numbreid. Legendiraamatus on leheküljed läbisegi, leitud number annab aga järgmise lehekülje numbri, mille juhiste järgi uude kontrollpunkti liikuda. Indrek Herman ja Veematkad koos partneritega on Aegviidu metsadesse peitnud kümmekond kontrollpunkti, enne kui seiklejad oma bussiga laagrisse jõuavad. Laagris aga ootab soe söök, staabitelk ja võimalus ööbida telgis: talvetingimustes, aga ümber sooja ahju. Kohal on ka saun-buss, milles leili saab võtta ja pärast järvejäässe raiutud auku sulpsata. „See on parim mistahes meeskonnakoolitusest nelja seina vahel,“ on Indrek Herman kindel, kui lahendame meeskonnatöö esimest ülesannet – bussi sissesaamist. Nimelt on ukselink üles öelnud ja bussi saab sisse vaid ust seestpoolt avades. Seltskonna väikseim liige saadetakse juhiukse kaudu üle istmete ronides salongiust seestpoolt avama. „Esimeses kohas leiate aarde,“ teatab korraldaja ja jätab meid Aegviidu maanteeotsale iseseisvalt orienteeruma. Natukese aja pärast arvab kaardilugeja, et paras aeg on buss seisata ja metsa minna. Kaardil näidatud teeotsal on jäljed – aardepanijad pole saanud oma kasti märkamatult metsa alla peita, nii on hea jälgi pidi otse peidiku juurde minna. Esimesed leiud – kaart, kompass, natuke padruneid ja muud vajalikku pistetakse bussi ja tee jätkub järgmise peatuskoha juurde. Palkidest vaatetorni otsast laepalkide vahelt leiame järgmise abimehe: ristsõna. Nüüd läheb vaja ka eelmisest kohast leitud aaret: piirkonna kaarti, kus juttu ka kohalikest vaatamisväärsustest. Ristsõna lahenduseks on järjekordne number, mis annab kaardilugejale õige lehekülje ja kihutame edasi, libedast mäest poolküljeli alla. Alkoholil pole talvises metsas rändamisel positiivset rolli. Eelmine aasta olid villisesafaril käinud turistid võtnud samas kohas talvises laagris viina, muutunud julgemaks ja siis villisega asulasse lisajookide järgi läinud, meenutab Indrek. Külma oli 20 kraadi. Bensiin aga sai otsa, eksiti ära ja väike viinaretk muutus korrapealt ellujäämisretkeks. „Õnneks meil organiseerijad tunnevad ümbrust ja peagi leidsime eksinud seiklejad metsast üles,“ meenutab Indrek. Suveks on seiklusretkede korraldajatel hoopis teised plaanid. „Praegu saab inimesi lasta vaid ronida ja lumes sumbata, suvel tulevad aarete järele sukeldumised, köitega jõe ületamised, paadiga saarele sõudmised,“ räägib korraldaja tulevikuplaanidest. „Praegu aga ei saa ju midagi ekstreemset teha: näiteks veega seotud ülesanded lähevad liiga karmiks, kui õues on 20 kraadi külma. Ja keegi ei viitsi ju mööda köisi jõge ületada, kui jää kannab ja teisele poole saab jalutades. Ilma aga ei tea, mis ette tuleb…“ Sellepärast on seiklusrada proovitud talvistes tingimustes teha võimalikult ilmastikukindel. Suvel aga ei garanteerita kuivaksjäämist, siis pole aga märgumine tervisele ohtlik ka. Seiklusorienteerumine talvel UAZ bussidega seiklusorienteerumisele mahub mitmekümneliikmeline seltskond. Ühte bussi mahub üle 12 inimese. Rada on vaja läbida legendi järgi, kus on kirjeldatud vahemaid ja teeriste ning üksikuid loodusobjekte, kaarti pole. Järgmise kontrollpunktini liikumise leheküljenumbrid saab kontrollpunktides ülesandeid lahendades. Näidisülesanne: Eelmisest kontrollpunktist said seiklejad kaasa 4meetrise nööri. Nüüd läheb seda vaja, sest meeskonna ees on lagendik postidega, mille keskmise, suurema posti juurest tuleb leida 130 cm kaugusel olev post. Selle otsa on kirjutatud õige leheküljenumber. Kui nöör on saadud 130 cm pikkuseks, pole õige posti leidmine probleem. Saanud teada numbri, leiab legendist järgmise kontrollpunkti juurde juhatava lehekülje. Maastikuauto UAZ Tarmo Riisenberg UAZ on vene päritolu maastikuauto, mida toodetakse alates 1958.aastast. Volga mootoriga sõidukit müüakse kahes versioonis: kastiga ja furgooniga. Furgooniga variant oli kasutusel vene sõjaväes ja nõukogude ajal kiirabiautona. Kolhoosidele mõeldud UAZ furgoone toodeti ka Eestis, Viljandimaal Nuias. Sõitvate UAZide hinnad algavad u. 4000 kroonist.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.