Hiina

Raamat, mis räägib riigist, kus elab 24 protsenti kogu maailma rahvastikust, peab olema mahukas nagu entsüklopeedia. DK "Silmaringi reisijuht" Hiina kohta ongi seda. Ja sisult on see ka põhjalik nagu entsüklopeedia - joonised, skeemid, kaardid, muidugi ka ohtralt pilte.

Pikk ülevaade ajaloost on vajalik nii turistile kui giidile, sest hiljem Hiinas ringi sõites põrkub igal sammul mõne suursuguse dünastia mälestusmärgile. Siiski algab raamatu tekst pisut naiivsevõitu stiilis. Umbes nii, nagu meil nõukogude ajal püüti püüdlikult ja veidi võltsilt halvustada kapitalistlikku korda. Seekord on Briti autorid üritanud sotsialistlikku korda näidata veidi samamoodi naivistlik-propagandistlikes toonides: õhk on käegakatsutavalt paks, vanamehed lennutavad vanamoodi lohesid, mis aga on tehtud supermarketi kilekottidest, neoonreklaamid kutsuvad lääne moodi tarbima, kuigi äärelinnades elatakse vaesuses jne. Aga siiski - raamat on asjalik ja põhjalik. 

Kuigi elektroonikatootjad teatavad aina uutest "rohelistest" keskkonda ja energiat säätvatest elektroonikamudelitest, on Hiinas üks linn, kus tegutseb 5500 elektroonikajäätmete sorteerimise tehast ja kus on maailma kõrgeim toksiinide tase - inimesed surevad vähki.

Ajakiri Time tegi pildigalerii sellest elektroonika surnuaiast, kus hiinlased olematu palga eest mürgiseid metalle aparaatide - mobiilide, arvutite, telekate, pleierite seest välja urgitsevad. Neljandal pildil on süsimusta veega kanal - toksiine paksult täis, sest vette kogunenud tahm on pärit trükkplaadipõletamistest ja muust keemilisest töötlusest, et väärismetalle elektroonikast kätte saada.

Majutusega Shanghais probleeme pole - nii nagu linn on täis pilvelõhkujaid, leidub seal ka hiiglaslikke hotelle. Blue Horizon pole nii suur kui kesklinna hiigelhotellid, kuid asub Pudongi uues linnaosas ja seega linna tuiksoontest pisut eemal. Shanghai Expole minekuks on ta sobiv valik - 1,6 km näitusehallideni. Taksoga ca 25 krooni, jala - alla poole tunni.

Blue Horizon on neljatärnihotell, kuid asub üsna mittemidagiütlevas kohas. Isegi kõnnitee pole asfalteeritud hotelli juures, hotelliesine ise aga, nagu pildilt näha, on esinduslik. Taha jäävad kallimat sorti korterelamud.

Macau kohta hankis MTÜ Reisijutud delegatsioon infot Aasia turismimessilt nende boksi külastades. Kuna enamus turistidest on pärit Hiinast, siis mõistagi olid materjalid valdavalt hiinakeelsed, kuid väike ajaloobrozhüür oli ka inglise keeles - "Macau World Heritage", pühendatud sellele, et 2005. aastast on Macau vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Macau oli kaluriküla ja sadam, mis otsapidi seotud siiditeega - selle sadama kaudu laaditi siidi Rooma jaoks. 1513. aastal maabusid portugallased oma maailmavallutuslike plaanidega ja tegid Macaust oma residentsi Hiina kaldal.

Alates 1999. aastast on Macau Hiina eriadministreerimispiirkond (nagu Hong Kong), seal elab 557 000 inimest, parim viis läheneda on laevaga Hong Kongist. Võrreldes Hong Kongiga on tegemist vaikse, rahuliku sadamalinnaga.

Foto: http://www.ebeijing.gov.cn

Peab ütlema, et Reisijutud.com visiidil Aasia turismimessile Shanghais jäi meie kohtumine Pekingi turismifirmadega ära. Aga tegime taas nii, nagu teistegi ärajäänud kohtumistega, et läksime ise nende boksi.