Verine maks avas innuiitide südamed

Hülgemaks on Gröönimaal delikatess, kajakasupp aga tavaline roog
Eesti Päevaleht, 6. juuni 1998
REIN SIKK, Nuuk

Tõstsin auravast hülgest lõigatud verise maksa suu juurde ja hammustasin, saatjaks kalaturu innuiitide pilgud. Grööni tähtsaima delikatessi söömise mõju oli silmapilkne – hetke eest tõrjuvad olnud kalamüü-jad, linnusulgijad ja hülgenülgijad avanesid kui nõiavitsa väel. Nendega koos verisest maksast hammustaja võetakse omaks.

Kütt Marten Heinrich on elu jooksul tapnud 6000 hüljest. “Tavaliselt püüan aastas 300,” nentis kaks kümnendit end hüljestega elatanud turske mees, sigarijupp hambus. Maksa väljalõikamise järel nülgis Marten paari minutiga loivaliselt naha, avas kõhu ning hakkas tumedaid, veriseid lihatükke letile laduma. Need kadusid hülgesupist unistavate perenaiste kottidesse. Veerand tunni pärast oli loomast järel kalakastil lebav selgroog.

Must supp

Hülgesuppi keedetakse Grööni ja Euroopa moodi. Esimesel puhul liha ei pesta, see läheb potti koos verega. Eurokulinaarias pestakse veri välja, lisatakse rohkem vürtse. Mõlemal juhul valmib must ja vängelt lõhnav vedelik, mida proovimata pole mõtet Gröönist ära tulla. Marten teenib ühe hülge müügist 700 Taani krooni ja tema arvates tuleks hülgeid märksa enam tappa, sest siis oleks meres rohkem kalu. Tema püütud hülgeist valmistatud vestid maksavad poes 2000 Taani krooni ringis. “Hommikul vaatame ilma pealt, kas tasub kajakaid puhastama tulla,” selgitas linnusulgijaist abielupaar Lativinguaq ja Theodora Falkensen. Lõunaks oli Theodora jõudnud suled ära kiskuda 30 kajakalt. Linnud pisteti kolmekaupa kilekotti, kust sulgedega pead välja ulatusid ja tühjade silmadega maailma uudistasid. Kõrvalt kastist sirutusid välja vaala uimed. “Gröönlased ei osta kunagi alla kolme kajaka, nii saab iga pereliige ühe linnu,” selgitas linnumüügist elatuv Eva Fleicter. Ta ei mõistnud, kuis Euroopast tulnud püüavad vaid ühest kajakast suppi keeta.

Eva kätte usaldavad kajaka- ja pardikütid ning merekarbikorjajad heal meelel oma töö vaeva. Usinalt suhtleval ja linnurümpade vahele tõmmatavate kriipsukestega arvet pidaval Eval kulub paarikümne kilo merikarpide mahamüümiseks mõnikümmend minutit.

Eurooplased ehmatasid

Grööni jõudnud eurooplased pidasid innuiitide toitumisharjumusi kohutavaks. Kehtis kirjutamata seadus: tapa kõike, mis liigutab, ja söö ära. Kui keetmiseks pole aega, kõlbab tooreltki. Ent teisiti poleks suutnud see polaarjoone tagune rahvakild enesel elu sees hoida. Mandrijääl ju kartuleid ei kasvata ja polaarööd ilma hülge- ja vaalarasvata üle ei ela. Vahepealne gröönlaste eurotoiduvaimustus on ruumi andmas oma saare delikatessidele. Rahvast teeb murelikuks Taani-poolne Grööni toidu sisseveo piiramine. “Varem saatsin Taanis elavale emale 20 kilo Grööni toitu, nüüd tohin saata kilo,” oli üks turuline pahane.

Ta ei usu, et Grööni toit võiks Taanis mingit nakkust põhjustada, nagu seadusandjad kardavad. Taani tuleb Grööni toitu saata ka gröönlastest vangidele. Kordasaadetud kuritöö suurusest hoolimata saavad nad kord nädalas hülge- või vaalarasvaseid näppe lutsida. “Söön ainult Grööni toitu,” teatas kajakaid kotti pistev Eva Fleicter. “Turult vaatan, mida süüa teen, täna võtan merekarpe,” arvas proua. Tööpäeva järel sammub ta koju mööda linna keskväljaku poest, mille ees joob vahetpidamata õlut sadakond elu hammasrataste vahele jäänud innuiiti.

Samas kõrval müüakse laevadelt varastatud krevette, mida õlleka katuselt seirab kevadpäikest nautiv noortehulk.

Asukoht

64.170244, -51.73028799999997

64.170244 -51.73028799999997

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.