"Kuule, lähme rappa," ütlen üle õla. Väljas tibab vihma. Asfalt on märg ja Tallinna ummikud imevad viimsegi elumahla välja. Kui kuskile on kiiresti vaja minna, et pea tühjaks laadida, siis Viru raba on lihtne valik. See on nagu kiirtoit hingele – ruttu kohal, teeb kõhu täis, aga erinevalt burgerist ei jäta raskustunnet.
Peterburi maanteel lendab mets kahel pool autot vihisedes mööda. Suvel on siin märgid väljas – 110 kilomeetrit tunnis. Linn jääb seljataha kiiremini, kui arvad. Varsti juba paistabki Loksa teerist.
Pööran rooli ja... ohoo! Juba mõned aastad laiutab siinsamas ristmiku juures parkla, mis meenutab mõne keskmise kaubanduskeskuse oma. Mäletan veel hästi aastat 2017. Siis me trampisime vana metsaaluse parkla juurikate otsas, otsides kramplikult kohta, kuhu auto mändide vahele suruda. Nüüd on puhas luksus.
Enne matka on vaja teha logistiline peatus. Metsa ääres seisavad mitu kuivkäimlat, mõistagi. Kuna rahvast käib palju, ei pruugi need päris puhtuse etalonid olla, aga häda ei anna häbeneda. Vähemalt on neil siin korralik katusealune kohe kõrval. Kui suvine hoovihm peaks ootamatult krae vahele sadama, on seal kõrval ka vähemalt koht, kus kuiva nahaga pilvi vaadata.
Rajale astudes hakkab kohe silma, et poris sumpamise ajad on möödas. Killustikuga kaetud tee viib otse laia laudteeni. Ja ma mõtlen laia laudteeni. See on nagu metsa-kiirtee.
"Vabandust, kas mahume mööda?" ähib üks pereisa.
Ta lükkab enda ees lapsevankrit. Rattad kolisevad laudadel. Mahuvad küll. Siia mahuks ka ratastooliga, rulaga, või kui väga tahta, siis ehk jalgrattaga sõitma.
Vaatetornini on naeruväärselt vähe maad, kõigest 1,4 kilomeetrit. Edasi-tagasi sörkides teeb see alla kolme kilomeetri. Laisale linlasele paras amps. Päevasel ajal on siin rahvast muidugi murdu. Liigud nagu Stockmanni Hulludel Päevadel. Tuleb vastu spandeksites tervisesportlane, siis prantsuse keelt rääkivate turistide parv, seejärel keegi, kes püüab koerale meeleheitlikult selgeks teha, et laukavesi ei ole joomiseks.
Ja siis ta kerkibki: vaatetorn, suur, puidust ja massiivne. Sinna mahuks vabalt terve bussitäis turiste ja ruumi jääks ülegi. Paks katus on peal. Vihmahoo ajal seisavad inimesed seal külg külje kõrval, passivad rabamännikut ja ootavad midagi, või ei oota ja naudivad lihtsalt vikerkaart.
Aga tõeline maagia algab alles siis, kui vaatetornist edasi astud. Suurem mass vaatab tornist korraks laukaid, teeb oma "kohustusliku" selfie ära ja pöörab kannalt tagasi. Edasi läheb aga kitsam kahe lauaga tee. Tõeline raba, sünge, vaikne ja salapärane.
Rajal on tihedalt "boksipeatusi" – väikseid laiendusi, kus saad kummiku nina üle laua ääre lükata ja teistele teed anda. Seisatan ühes sellises. Minust astub mööda paarike, kes kõneleb inglise keeles. Mees kummardub järsku ja vaatab mätta sisse, nagu oleks sealt kuldraha leidnud.
"Look at this! Are these edible?" küsib ta oma kaaslaselt ja osutab sõrmega tillukesele punasele marjale.
Välisturistidele, eriti neile, kes pole nii kaugelt põhjast pärit, on see täielik eksootika. Marjad kasvavad niisama metsa all, tasuta!
Pikem ring viib sügavamale teisele poole raba. Seal on telkimiskohad, vana lõkkeplatsi tahmunud kivid ja tõeline rahu. Ainult üksikud jõuavad siia, kui just otse teiselt teelt autoga ei tule. Seened turritavad samblast välja, oodates kedagi, kes need korvi viskaks.
Vaata teekonda Google Mapsi kaardilt:
