Ei ole midagi uut Eesti ostjate reisiharjumustes. Sel nädalal Tallinnas ja Tartus toimuval Osturallil lähevad Wris Reisibüroo soodsatest reisipakkumistest enam kaubaks traditsiooniliste hittidena linnareisid, spaapuhkused ja laevapiletid. Päikesereisidest on sihtkohana taas populaarsust kogumas Egiptus.

(Sisuturundus)

Uudistes ja telesaadetes näidatud reisipadi Ostrich Pillow on tavaliselt tähelepanu saanud kui kurioosum: kes nii imelikku asja julgeks avalikus kohas kasutada? Nüüd on õnneks olemas ka traditsioonilisem ja moekam mudel, mida võib lausa igapäevaselt kaasas kanda ja mitte varjata.

Tuletame meelde, mismoodi magati algses traditsioonilises Ostrich Pillow´s:

Augusti lõpus sai valmis maailma pikim matkarada - Kanada idarannikult läänerannikule. Nüüd on kõik jupid 100% koos, lisaks saab veel mõnes kohas läbida mitu haru.

24 000 km pikkune rada läbib 13 provintsi ja erinevaid maastikke: linna-, metsa-, põllumajandus-, mägi- ja tasandikumaastikke. Kokku läks aega selle tee tegemiseks 25 aastat.

Päris jala siiski rannikult rannikule ei saa, kuid autot pole ka vaja. 26 protsenti on rajast n-ö veetee, seega kanuu või kajakk võib olla vajalik. 

Rahvusvaheline rannikurada E9 algab laadoga kandist ja kulgeb rannikut pidi Portugalini. "Hiking Route Along the Baltic Sea Coastline in Latvia – Estonia" on 1100 km pikkune Eestit ja Lätit läbiv rannikurada, mis on osa E9-st. Nüüd käib selle rannikuraja aktiivne tähistamine pea iga päev uuel lõigul.

Kiipsaare nurk. Foto: (CC) Evelin L. / Wikipedia

Nii põhja kui saab, võib minna mõõda Purekkari säärt, aga (peaaegu) nii läände kui võimalik Kiipsaare nukki pidi. Harilaiu matkarada on nagu Vilsandi suure maa peaproov. Pole vaja läbi mere autokastis või kajakiga saarele minna, merest küll saarena 1000–2000 aastat tagasi kerkinud maatükk on nüüd kindlalt ühenduses Eesti suurima saarega.

Floridasse ei reisi ilmselt praegu mitte keegi, kuid paljud on seal ootamatult lõksus. Mõned kruiisifirmad panid reisijad maha just orkaani eel Florida suurlinnades, kust teised paaniliselt lahkuvad.

Kui vaadata erinevaid kaarte ja pilte, siis on lahkumine näha. Lennukid väldivad piirkonda, laevad on kas sadamas tormivarjus või mõnedel Kariibi saartel ka kaldale uhutud, Google Mapsi kaartidel on tohutud ummikud, mis kulgevad põhja suunas. Loomulikult ei ole kohalikel turismiesindajatel muud soovitust kui kaduda nii kaugele kui võimalik, ehkki võimalusi selleks on aina vähem.

Lõunalaagris Petseri külje all asusid Eesti Wabariigi aegadel 1930ndatel sõjaväe harjutusväljakud ja laagrid. Ohvitseridel olid suurejoonelised villad, sõduritel korralikud kasarmud, ratsavägi oli võimsates tallides. Harjutati täpsuslaskmist, distsipliini ja lahingupidamist.

Nüüd on sellest kõigest järel vaid mälestus. Vaid mõni üksik vundamendijupp või rohtu kasvanud paraadtrepp annavad tunnistust kunagisest sõjaväelinnakust. Üks kelder on ka veel säilinud koos laguneva puu-uksega.

Kohtade tähtsus muutub aja jooksul. Kunagi käidi Tartusse hoopis teist teed pidi. Siis hakkas viima maantee üle Pirita jõe Tartusse pisikest kivisilda pidi üle Pirita jõe Saula kandist. Nõukogude ajal sai seal peatuda väikeses parklas, kus sirutati enne Tallinna jõudmist jalga ning jalutati siniallikateni. Nüüd on allikateni ja hiiepaigani viiv rada ära peidetud 2 x 2 maantee äärde jäävate kogumisteede rägastikku, kuid kohale jõuab ikka.

Lähed õhtul magama ja ärkad hommikul Berliinis? Päris nii see bussiga ei käi, aga sinnapoole küll, kui kasutada "ratastel hotelli" ehk Cabin bussi.