Ilmunud 11. septembri Eesti Päevalehes
Kaido Einama
Septembrist muutub Eesti Euroopa teede sõlmpunktiks. Kuid mitte inimestele, vaid rändlindudele. Kireva suleliste seltskonnaga samaaegselt ronivad sügisel veest välja lesilatesse hülged, keda on kõige parem vaatlema minna mootorita sõiduvahendiga, näiteks kajakiga.
“Suvel on siin igavam,” ütleb Seikleja.com-i matkajuht Bert, kui oleme oma kotid otse Hiiumaa praamilt kajakkidele vedanud. Kohe sadamast stardime merekajakkidega Hiiumaa laidude poole, et sügisel kogunevaid linde ja hülgeid vaatlema hakata. Enne, nagu ikka, tehakse instruktsioon meresõidu ohtudest ja oskustest. Nii umbes kümne minutiga on hülgevaatlejate meresõidu-oskuste teoreetiline osa läbitud ja istume kajakkidesse. Telgid, söögid ja muu kahe päeva varustus on pakitud veekindlatesse sektsioonidesse ninas ja ahtris.
Helekollased kajakid äratavad kohe ka sügiseselt rikkaliku loomastiku tähelepanu. Kuskilt ilmub välja merikotkas ja tiirleb meie kohal. Hakkame juba ennustama, millise aerutaja ja mis paatkonnast ta küünte vahele haarab. Saarerahvas pidi teda kutsuma Vanameheks, sest merikotkaid on nii vähe, et nad saavad endale kohe ka hüüdnimed.
Hülgeootuses hakkame binoklitega silmapiiri jälgima.
Esimesed, kes vaatevälja satuvad, on lehmad. „Justnagu dalmaatsia hülged,“ kommenteerivad bnoklita vaatlejad rannal rohtu söövat mustavalgekirjut karja. Sealsamas on keset merd paarikaupa kadakaid vette torgatud. Matkajuht Bert teab, et sealt läheb traktoritee läbi vee esimesele laiule. „Ükskord, kui me sealt kajakkidega läbi sõitsime, oli Hummer meres teed mööda laiule sõitmas,“ rääkis Bert. „Kindlasti oleks see uudisekünnise ületanud, kui merel meie ja Hummer kokku oleksime põrganud.”
Hanikatsile jõudes kraamime toidutagavara välja. Silmapiiril paistavad binokliga vaadates mustad kühmud laidude vahel – kivid. Osa kive on terava püstise tipuga – Bert kahtlustab, et need on hülged ja on valmis selle peale ka kihla vedama. Kõik reisiselskonnast vaatavad kordamööda binoklisse, kuid teised veel aru ei saa: on see õhu virvendamine või liigutavad kividel lesivad hülged päid.
“Sadamast põhja poole jäävad hallhülged, aga lõuna poole viigerhülged,” selgitab Bert. Esimesed on koeranäoga, 80ndate olümpiamängude regati maskotiks valitud viigerhülged aga kassinäoga. Ja kalameestel on mõlemaga kala kitkuda. “Teeb ikka vihaseks küll, kui võrgud on ära lõhutud ja kala seest ära söödud,” põhjedab giid rannarahva meelepaha. Viigerhülged on kartlikumad kui hallhülged ja Läänemerre on nad sattunud viimasest jääajast, kui kogu siinne meri oli põhjapoolsete vetega ühendatud.
Sööme Hanikatsi laiunukil oma lõunase supi ja läheme ekskursioonile. Maailma ilusaimateks laidudeks nimetatud maatükkidel on ka asustust. Hanikatsilt leiame looduseuurijate majakese. Kadakaste karjamaade vahel valitseb vaikus, tuulgi ei puhu enam. Kui hiigelsuured viinamäeteod teeksid häält, siis oleks saarel ilmselt väga lärmakas, sest neid leidub igal pool. Peab jalgade ette vaatama, et mitte mõnd suurt karpi katki astuda.
Kuskil saarel liiguvad vabalt ringi ka lambad, kes on laidudele toodud korda hoidma. Muidu võtab võsa võimust ja rannaheinamaad kaovad. Lambad end näole ei anna, kuid aeg-ajalt määgivad mõne kadakapõõsa tagant. Bert soovitab neid ka lõhna järgi otsida.
Jõuame läbi laiu sinna otsa, kust kahtlaseid kive juba hoopis lähemalt näeb. Vareserahul võib binoklitega päris selgelt eristada suurtel kividel lesivaid suuri hülgeid.
Kui oleme hülge-elu mõnda aega vaadelnud siis tundub, et huvi on vastastikune. Esimesed viigrid sulpsavad kividelt vette ja ujuvad lähemale kaema. Ümarad pead kord kerkivad, siis jälle vajuvad vee alla nagu. Pikksilmad ja binoklid kammivad silmapiiri, et õigel ajal kerkivaid päid tabada.
Asume ülivaikselt hülgekivide poole aerutama. Bert soovitab midagi laulda, siis uudishimulikud hülged tulevad ise uudistama. “Lausa “õllepruulija” peale nad ehk ei tule, aga proovige lihtsalt midagi meloodiliselt ümiseda,” soovitab Bert ja räägib laulurahvast, kellega kunagi hülged päris paadi külje alla meelitati.
Sõuame edasi ja korraga otsustavad viigrid nagu üks mees vette hüpata. Neile meeldivad suured kivid, kust on hea ülevaade ja kust saab kiiresti vette karata. Kivide umber peab olema nii meetri jagu vett. Niisama kaldale lesima nad eriti ei tule.
Nüüd algab jälle hülgepeade-mäng, seekord piirab kari meid igast küljest sisse, kuid hoiab ohutusse kaugusse. Binokliga aga on juba lähemate hüljeste võimsad vuntsid ja kassinäod näha. Kajakiseltskond hakkab vaikselt ümisema, mõni hüljes ujub selle peale veel veidi lähemale ja liigutab uudishimulikult vuntsi. Kuid ikka on nad selgelt näha vaid binokliga.
„Praegu on ideaalne hülgevaatlusaeg,“ sosistab Bert. „Septembris nad tulevad ja on mitu kuud kividel lesimas. Päeval ja öösel kaovad ära, õhtul kella kuue ajal on tagasi…”
Lõpuks hüljeste huvi meie vastu kaob ja me saame hakata ööbimispaiga poole sõudma. Peegelsiledas vees laidude vahel aerutades tundub tõesti, et tegemist on ühe ilusaima kohaga Euroopas, kui mitte maailmas. Giidi jutust selgub, et nii see arvatavasti ongi: lõuna pool on kõik saared asustatud ning täis ehitatud, Skandinaavia saared aga kaljused ja paljad. Lisaks on Eesti lindude jaoks midagi sellist nagu Frankfurti lennujaam inimestele: teede ristumiskoht, kust “istutakse umber” lindude marsruutidele põhjast lõunasse ja vastupidi. Nii palju linde, kui Lääne-eesti saartel sügisel ja kevadel, mujal eriti ei kohtagi.
Ööbime Kõrgelaiul, mis oma sopilise rannajoone ja paljude poolsaartega valiti kunagi seriaali “Robinsonid” filmimiskohaks. Randume seal, kus saatetegemise ajal pesitses võttegrupp. Bert näitab poolsaari, kus olid laagris eestlased, lätlased ja leedulased. Kuskil on ka sellel saarel lambad, kes suvel vabalt ringi uitavad, sügisel aga parvedele meelitatakse ja tagasi mandrile viiakse. Tänu lammastele saab puude all ka inimene liikuda, muidu oleks igal pool võsa.
Hommikuks on tõusnud mõõdukas tuul, kuid see on just õigest suunast – pöörame avamerele ja parajad poolemeetrised lained kiigutavad meid täpselt õiges suunas. Aeg-ajalt on lainete vahelt paista ka nüüd hülgepäid kerkimas, kuid päeval on neil muidki toimetamisi ja keegi lähemale enam ei tiku, laula palju tahad.
Seikleja.com-i reisijuht Bert arvab, et tegelikult läks meil hästi – sügisestel hülgevaatlusretkedel ei saa garanteerida hüljeste nägemist, kuid üsna tõenäoliselt on nad kivide otsas igal õhtul kohal.
Hiiumaa laidude maastikukaitseala külastamine
Kaitsealuste laidude külastajate arv on piiratud, mistõttu on vajalik eelnev kooskõlastus. Laidudel võib viibida loaga, mida saab Hiiumaa laidude kaitseala keskusest Salinõmmes. - Väikesaared (v.a. Saarnaki ja Hanikatsi laid) on lindude rände ja pesitsemise tõttu huvilistele suletud jää sulamisest meres kuni heinakuu alguseni (1. juulini).
- Lemmikloomade (koerad, kassid) kaasavõtt laidudele pole lubatud.
- Telkimine, lõkketegemine ja suitsetamine on lubatud vaid selleks ettenähtud paikades (Öaksel kaks, Saarnakil kaks, Hanikatsil üks ja Kõrglaiul üks laagriplats).
- Kaitsealusel maal (laiud ja Salinõmme soolak) on igasuguse sõiduvahendiga liikumine keelatud (v.a. järelevalve-, teadus- ja päästetööd).
- Kalastada võib ühe lihtkäsiõngega. Teiste harrastuslike kalapüügivahendite kasutamiseks peab olema kalastuskaart.
Allikas: Hiiumaa laidude kaitseala, www.laiud.hiiuloodus.ee
KAART: allikas www.laiud.hiiuloodus.ee
