Ida–Harjumaa: Tuumapommi sahtist rahvuspargi mõisani

Vaatamisväärsused:

  • Jägala juga (kõrgus 8m)
  • Kiiu tornlinnus
  • Kostivere kivikalmed
  • Saha kabel ja rõngasrist
  • Kolga mõis

 

Päevaleht, märts 1995.

Kaido Einama

 

• Põhja–Eesti Turismiühenduse väljasõit põhjarannikule•
15. märtsil alustas Tallinnast "Viru" hotelli lähedusest
sõitu reisibuss. Mitte turistidega, vaid turismitöötajatega,
kes läksid tutvuma kohtadega, kuhu hiljem oma kliente
saata. Enne, kui välis– või siseturist Ida–Harjumaa
turismiobjektidele lasta, prooviti kõik omal käel ära
— alates tuumapea raketišahtist Tallinna kälje all ja
lõpetades Lahemaa Rahvuspargi mõisakompleksidega.

 

 

Giid Veljo Ranniku, kes Ida–Harjumaad väga põhjalikult
tunneb, alustab reisijuhendamist juba Tallinnas, kui
buss veel pealinna liiklusummikutes läbi Lasnamäe Peterburi
maantee poole suundub. "Ma soovitan turistidega Tallinnast
välja sõita Narva maanteed pidi," teatab giid mikrofoni,
kui jõuame Kadrioru majade vahele, "šokituristid
võiksid siit keerata otse läbi Mähe Muuga sadama taha,
flotoliivade vahelistele kehvadele teedele. Kõik head
ja halvad sirguva riigi asjad on seal ühekorraga näha..."

Radioaktiivsus Lauluväljaku külje all

Pealtnäha täiesti ohutul maastikul Lauluväljaku külje
all teatab Veljo Ranniku, et kohe oleme jõudnud piirkonda,
kus majade keldrites on radioaktiivne ja maapinnal on
paljandunud diktüoneema — sama aine, millest Sillamäel
uraani välja võeti. "Näete, siin on paljandunud diktüoneema,"
viitab ta pealtnäha täiesti tavalisele kivinõlvale.
"Ühe tonni kohta on selles kivimis 20 grammi uraani.
Kuid ei maksa arvata, et kohalikud elanikud sellepärast
kiilad on. Keldrites küll ei maksaks kaua elada, sest
seal on radooni sisaldus üsna kõrge."

Õnneks siiski Lasnamäe nõlval uraanirikastamistehase
toormaterjali kaevandama ei hakatud — isegi Sillamäe
400 grammi tonni kohta sisaldav diktüoneema ei tasunud
tehases töötlemist ära.

Niagara Jägalas

Loodusturistid keeravad pärast Jõelähtme teeristi Koogi
küla poole — mitte kohalikku mahajäetud sõjaväeosa vaatama
(mis on rohkem šokituristide objekt), vaid Jägala juga
imetlema. Eriti meeldivat see giidi arvates soomlastele,
sest põhjanaabritel on rohkem kärestikke, lausa ehedat
Niagara–tüüpi koske neil polegi.

Söögikohad — õiges ja vales kohas

Ainukene metsa sees asuv kõrts harjumaal on "Musta kassi
kõrts" Peterburi maantee lähedal Tallinnast väljasõidu
suunal. See olevat turismitegelaste arvates halb — motell
või söögikoht tuleb ikka ehitada linna sissesõidu suunale,
kes ikka väljasõidul kohe sööma või magama läheb.

Paremas olukorras on kuulus peatuskoht "Kiiu torn",
mis ei asu küll suure tee ääres, kuid on selle eest
eksootilise välimusega ja "müüv". Sinna tullakse kasvõi
spetsiaalselt Tallinnast.

"See on tüüpiline vasalli tornelamu," selgitab
giid, kui reisiseltskond tornis firmajooki "Kiiu torn"
maitseb. "Maja seisis kaua tühjana, lõpuks otsustas
Kuusalu kolhoos hoone ära restaureerida. Rahvas räägib,
et siin maksti töömeestele nii hästi, et Tallinna Neitsitorni
ehitus venis — ehitajad käisid sealt Kiiu tornis haltuurat
tegemas. Maja sai nii hea, et enam traktoriste sisse
ei lastudki. Kohvitati hoopis ministreid ja muid tähtsaid
pealinna külalisi."

Keskaegses ehitises juhatatakse tähelepanu veel sellelegi,
et kõik käänakud ja sissepääsud pööravad vasakule: nii
sai maja kaitsja hästi mõõka kasutada ja sissetungijal
oli raskem relvaga rünnata.

Kolga mõisas asuva restorani õige või vale koha üle
võib ka lõputult vaielda, kuid see pole mõisaomaniku
või restoranipidajate jaoks oluline. Lagunenud hoonesse,
kuhu saab sisse toestatud laega räämas fuajee kaudu,
on ehitatud soliidne restoran luksusliku sisustuse ja
luksuslike hindadega, et see teeniks tasapisi raha kogu
kompleksi restaureerimiseks.

Käimlad — haruldane kultuurinähtus

Kõige valusam mure turistide sõidutamisel Tallinnast
eemale on loomulikult käimlad. Iga rahva kultuuri hinnatakse
just nende asutuste järgi. Tundub, et Eestis on mõnes
kohas suunaks võetud oma kultuuritust mitte välja näitamiseks
ka käimlad ära kaotada või külaliste jaoks kinni panna
("Tuleb siia üks bussitäis ja ummistab meie potid
ära...").

Tallinnast Narvani on turismibussi jaoks üsna keeruline
korralikku tualetti leida. Erinevalt soomlastest, keda
sugulasrahvana õnnestub kuidagi eestlastele omaselt
põõsa alla metsapeatust tegema ajada, peavad rootslased
ja sakslased seda kõlvatuseks: "Meie ei lähe (tõenäoliselt
eramaa) metsaalust reostama, see pole viisakas kohalike
elanike suhtes!"

"Sillamäe kultuurimajas on hea WC — kristall–lühtritega,"
jagavad kogenumad teadmisi teistele turismifirmadele.

Õpperada shokituristile

Peterburi mnt. 43. kilomeetril, tavalise männimetsa
vahel peatab giid korraga bussi ja ajab rahva välja
— "Nüüd näitan ma midagi, mis kindlasti soomlasi
huvitab ja ehmatab," teatab Veljo Ranniku kavalal
ilmel. Uudishimulik seltskond asub tema järel rühkima
männimetsa põdrasamblasel pinnasel sügavamale metsa,
kuni ette jääb okastraataed. Ületame selle tühiste kahjustustega,
lähemal uurimisel selgub esimeste militaarse päritoluga
kolakate olemasolu. Oleme endises nõukogude raketibaasis.
Mitte tavalises, vaid üsna tähtsas: "objektid" asusid
baasile ju üsna lähedal — Tallinn 45 km ja Helsingi
80 km. Viibime tsoonis, kus varem kehtis reegel "Tulistan
hoiatamata!".

Lisaks militaarmängudest kõikjale jäänud jälgedele on
baasis märgata ka hilisemate külastajate tegevusjälgi
— kaablipõletusasemed, kust vasekogujad oma saagi on
saanud, tükkideks keevitatud vanaraud jne.

"Siin asus juhtimiskeskus," juhatab giid meid
ühe maja juurest teise juurde, "siin aga garaaþid,
kust liikuvad raketikandjad öösiti ümbrusesse laiali
veeti. Keegi ei teadnud, et suure maantee ääres on selline
salajane objekt, ainult seenelised ja marjulised ehmatasid
teinekord, kui sattusid okastraataia äärde hoiatavate
siltidega tõtt vahtima. Lokaatorid, mis baasis töötasid,
kahjustasid ümbruskonna inimeste teadmata aastaid nende
tervist."

Erišahtis päris baasi keskel paiknes kunagi kesktegevusraadiusega
rakett, mis oli varustatud tuumapeaga. Suures torujas
šahtis asuvat relva nimetati "deduškaks", vajaduse korral
sõitis ta automaatselt avanevate väravate kaudu välja,
võttis püstiasendi ja startis. "Ooteasendis" raketti
aga pidid hooldama raketiväelased, sest seadeldis suitses
pidevalt ja kütusevarusid tuli pidevalt täiendada.

"Hirvli küla lähedal on veel üks sarnane polügoon,"
lohutab giid, kui bussi tagasi läheme, "seal on
kuratlikult huvitavad maastikud. Igal baasi ruutmeetril
leidub mitmeid kilogramme rauda."

Õpperada ökoturistile

Sõjaväebaasist kaarega mööda käivad ökoturistid võivad
aga peatuda Tallinnast välja sõites pisut hiljem Lahemaa
rahvuspargi piiril. Algavad õpperajad, mis viivad läbi
puutumatu looduse, rabade ja metsa. Kui just Loksale
ära ei eksi, siis saab militaarvaatamisväärsustest kindlasti
mõne aja rahulikult puhata.

Loksa lähedal aga jätkuvad sõjardite tondilinnakud veelgi
suurejoonelisemalt — mere ääres väga ilusas kohas on
asula, kus tegeleti meres asuvate laevade demagnetiseerimisseadmete
hooldamisega. Lähedal on ka laevaremonditehas, mis veel
töötab. Suplema minnes peab sealkandis arvestama merepõhja
vedelema jäänud poltide, naelade, laevakerede ja muu
supleja jaoks ebameeldiva kolaga.

Loodusesõbral tasub neist kohtadest siiski eemale hoida
ja minna näiteks Lääne–Virumaa läänepiirile — Käsmusse
või Võsule, mis oli kunagi Peterburi vaesema intelligentsi
suvituskoht. Võsul on praegugi mitu hotelli, "naiste
paradiis", kõrgemad hinnad ja hea liivarand. Sööklas,
mida reklaamitakse kui restorani, hoiatatakse: "Ärge
põrandast läbi vajuge!"

Ka Ida–Harjumaal võib teinekord millestki läbi vajuda.
Kuid mõnikord võib "vajuda" ka täiesti huvitavatesse
kohtadesse, eriti suvel: siis on põhjaranniku liivarannad
parimad kohad, kus privaatselt ja rahulikult ujuda ja
puhata saab.

KAIDO EINAMA

Autori fotod:

• PÕHJARANNIK: Mere äärde on tekkinud ka kaasaegseid
tornelamuid, mis Kiiu vasallielamust erinevad suurejoonelisuse,
kandilisuse ja praktilisuse poolest. Vainupea sadamas
on maja, mis lisaks peopidamisele on ka majakaks merelt
tulevatele laevadele.

• TUUMAPOMMI PESITSUSPAIK: Sellises maa–aluses šahtis
suitses "deduška", mis vajaduse korral väljus maa–alusest
punkrist automaatselt avanevate väravate kaudu, võttis
püstiasendi ja startis. Praegu imetlevad tühja šahti
šokituristid.

 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.