(Sisuturundus)
Kodutunne kõlab eestlase kõrvus nagu kelluke. See sõna kutsub tagasi millegi juurde, mida paljud meist tegelikult kunagi ei omanud. Või vähemalt mitte sellisena, nagu seda ette kujutame. Ma olen üks neist tuhandetest, kes pakkis oma asjad ja lahkus, otsides midagi, mida Eesti mulle pakkuda ei suutnud.
Ma ei lahkunud dramaatiliselt. Ei olnud pisaraid Tallinna lennujaamas ega sentimentaalseid lubadusi tagasi tulla. Oli lihtsalt praktiline otsus: tööpakkumine Berliinis, korralik palk, võimalus hingata natuke teistsugust õhku.
Esimesed kuud välismaal olid nagu laksu all. Kõik oli uus, huvitav, erinev. Berliini tänavad pulseerisid elust viisil, mida Tallinna vanalinn kunagi ei suutnud. Tavalised kohvikud olid avatud kella kolmeni öösel, inimesed rääkisid vabalt oma tunnetest, keegi ei küsinud, miks sa pole veel abielus või miks sul lapsi pole.
Võõrsil tekkinud vabadus
Iroonilisel kombel leidsin ma välismaal selle, mida otsisin terve oma nooruse Eestis. Sain olla vabalt mina ise. Mitte kellegi tütar, mitte kellegi endine klassikaaslane, mitte "see tüdruk, kes...". Lihtsalt mina.
Berliinis ei teadnud keegi mu perekonna ajalugu. Keegi ei teadnud, et mu vanaisa elas läbi nõukogude aja ja jättis mulle päranduseks hirmu muutuste ees. Seal olin ma lihtsalt üks tuhandetest expat'idest, kes proovis leida oma kohta maailmas.
Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Umbes kolmandal aastal välismaal hakkasin ma tundma nostalgiat asjade järele, mida ma Eestis kunagi ei hinnanud. Rukkileiva lõhn hakkas meelde tuletama vanaema kööki. Saksa metsad, kui ilusad need ka poleks, ei suutnud asendada Lahemaa rabasid.
Hakkasin peaaegu haiglaselt Eesti uudiseid jälgima. Lugesin kõike poliitikaskandaalidest kuni väikeste valdade probleemideni. Isegi optibet reklaamid Eesti spordiülekannetes tekitasid minus kummalise koduigatsuse. See oli absurdne, aga tõsi.
Uue Kodu Loomine
Kodutunne ei ole geograafiline mõiste – selle mõistmiseni jõudsin ma alles viis aastat hiljem. See on kombinatsioon harjumustest, inimestest, lõhnadest ja tunnetest, mida saab luua ükskõik kus.
Mu Berliini korterist sai aegamööda kodu. Ostsin Eesti kunstnike töid, tõin riiulitele eestikeelseid raamatuid, kutsusin sõpru külla pelmeene tegema. Lõin oma väikese Eesti diasporaa.
Identiteedi taasavastamine
Paradoksaalselt sain ma eestlaseks alles siis, kui Eestist lahkusin. Välismaal elades mõistsin, kui sügavalt on mu isik seotud sellega, kust ma tulen. Iga kord, kui keegi küsis mu aktsendi kohta. Iga kord, kui pidin selgitama, kus Eesti asub. Iga kord, kui keegi ütles: "Ah, Tallinn on nii ilus!" tugevnes minus side koduga.
Paljud küsivad, kas ma plaanin tagasi tulla. Sellele küsimusele vastamine on aastatega üha keerulisemaks muutunud. Eesti, kuhu ma tagasi tuleksin, ei ole enam see Eesti, kust ma lahkusin. Mu sõbrad on samuti mujale kolinud, kohad on muutunud, hinnad tõusnud.
Kodutunne on õpetanud olema kahes kohas korraga. Berliinis tunnen igatsust Eesti järele, Eestis külas käies tunnen igatsust oma Berliini elu järele. See on rändaja saatus kuuluda korraga mõlemasse kohta ja mitte kummalegi täielikult.
Minu lugu pole unikaalne. Tuhanded eestlased on leidnud kodutunde väljastpoolt Eestit. Me oleme kosmopoliidid, kes kannavad Eestit endaga kaasas kuhu iganes läheme. Me loome väikseid Eestisid oma kodudes üle maailma. Hoiame rukkileiva kapis, sõidame Bolti taksoga, ümiseme emakeelseid laule, mida keegi teine ei mõista.
Võib-olla ongi see tõeline kodutunne – võime luua kodu ükskõik kuhu, kandes endas seda, mis teeb meist eestlased. Mitte riigipiirid ega pass, vaid midagi sügavamat. Midagi, mida saab mõista alles siis, kui oled selle kaotanud ja uuesti leidnud.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
