50 aastat tagasi hakati Rocca al Mare kinnisvarast puutumata kaldapealsele vanu palkmaju kokku vedama. Vabaõhumuuseumisse said möödunud sajandite talud, mõni ka viimasest sajandist. Nüüd, 50 aastat hiljem on kogu see vabaõhumuuseum tihedas kinnisvara piiramisrõngas. Õnneks aias seespool ruumi jätkub.
Pildid ja klikitav kaart, nagu ikka, Võrgu-Aasa Galeriis.
Peab tunnistama, et 50 aastat tagasi oli Eesti NSV turismikontseptsiooni väljatöötamine päris professionaalne. Ja sealt edasi seitsmekümnendatel - Vana Toomas, Vana Tallinna liköör, need vanalinna laternad, tornid ja kilukarbisiluett. Päris hästi oli loodud oma imidž, mis erines teistest riikidest.
Ja vabaõhumuuseumis saab ka näha, kuidas kahekümnendatel asuti seda oma riigi imidþit looma. Näiteks kästi ehitada oma talule korralik kunstipärane värav. See tõstab väärikust ka muid asju paremaks teha. Ja majad soovitati rootsipunaseks värvida, et rõhutada Eesti kuulumist põhjamaade sekka. Paraku võõbati aga endiselt laudvoodreid kollaseks, harjumus oli visa kaduma. Eriti kollased olid asulad nõukogude ajal, kui värvivalikut oli ka vähe. Eks laod tellisid siis ikka kollast ja muid värve juba vähem.
Siis oli veel oluline köögid valgeks teha. Peenemad linnasaksad tegidki - isegi Lutheri vabriku mööbel värviti üleni valgeks. Maainimesed aga vaatasid, et see valge läheb kole ruttu mustaks ja olid endistviisi.
Siis ilmus veel tohutu hulk pereajakirju. Esikaanel trükiti ära maale - kodu kaunistamiseks soovitati need välja trükkida ja ära raamida. Nii tehtigi. Setumaal hakati veel tapeeti käsitsi trükkima ja rikkad piiritusevedajad põhjarannikul kleepisid papiga ülelöödud seintele setude tehtud kirevad tapeedipaanid.
Vabaõhumuuseumis oli väljas ka Rebala kandi pildinäitus praegusest ajast. Pildid vabaõhumuuseumi sobivatest majadest, millest paljud varsti kadunud, sest see kant on tohutu surve all kinnisvaraarendajate ja ehitusmaterjalikaevandajate poolt. Kes neid vanu rehielamuid ikka alles jätab. Tulevad karjäärid või moodsad karp-arendused. Siiski, nendivad näitusekorraldajad, on suvilaomanike seas moodi läinud aias ja majas eksponeerida vanu talutööriistu ja asju. Hea seegi. Vana vanker värava kõrvale, lillepeenar sisse. Või õlikannu ripptaim. Või lüpsikusse pojeng.
Väga palju oli vabaõhumuuseumis vene külastajaid. Ühed otsisid kinnitust sellele, et enne nõukogude aega elasid kohalikud talupojad muldpõrandaga onnides loomadega ühes majas. Punt eestikeelseid ringiluusijaid ehk jõmme aga üritas eest ära tõsta nööri, mis uste ees ja majadesse ikkagi sisse trügida. Alarm elava valvuri kisa näol hakkas kohe tööle.
Vabaõhumuuseumi tagumises otsas, kus maju vähem, vedelevad veel rohu sees palgiriidad. Tundub, et maju peaks olema seal rohkem, ehkki palgivirnad võivad olla välimuse järgi ka juba peaaegu viiskümmend aastat vanad. Sealtsamast paistavad ka 21. sajandi alguse eestlaste rehielamud teisel pool teed, mille seinte peamine materjal on kips. Rikkamad kasutavad alusmaterjalina kerget fiboplokki ja on rahul. Sest kinnisvarahinnad on peaaegu nagu Põhjamaades juba.
