Niisiis, seadsime sammud (rattad) Järvamaa poole, kus teatavasti asub Norra. Lähenetud sai lõuna poolt, sest nii on põnevam.
Sinnakanti jääb ka Endla looduskaitseala idaserv, mille kõige iseloomulikumad matkamagnetid on allikad. Kui kuskile kopp või labidas maasse löödi, siis purskas maast vesi välja - nii nagu juhtus nõukogude ajal Oostriku jõe ääres ja mõisa-ajal samuti sama jõe servas. Puurauk purskab siiamaani ja kraavihallide poolt tabatud veesoon ehk Valtri kaev pulbitseb tee ääres samuti.
Käisime ära ka ühe sügavaima allika - Sopa allika juures. keset üsnagi tavalist metsa avaneb maa sees järsku tohutu auk, kristallselget vett pilgeni täis. Augus turritavad mädad palgiotsad. Kuna sinnasamasse oli peidetud ka geopeituse aare, külastasime ka metsaalust. Uue platvormi ehitusest olid saejäägid osavalt sambla alla ära peidetud ja neid me ainult leidsimegi, aaret ennast aga mitte.
Öö hiilis lähemale ja kui me põhja poole sõitsime, siis ei saanud peatumata Tammsaare muuseumi juures Järva-Madise lähedal. Kuid muuseum oli juba ammu kinni, päikeseloojangul aga nägime, et suured linnuparved suunduvad kõik soo peale. Loomulikult suundusime meie ka ja sattusime rändlindude peatuspaigale. See oli nagu matsalu - uduse soojärve ääres oli tuhandeid linde, enamus küll aimatavad õõvastavate häälte järgi, nagu sauruste pargis. Linde tuli aina juurde ja kui vaatlejatega juba harjutud, sumatati otse ees süüstlaskumisega järve. pardid, haned ja igasugused muud linnud, kes tegid nutva lapse või möriseva koletise häält otsustasid soojärve ääres öö mööda saata, et edasi põhja poole liikuda. Nii nagu meiegi - ainult et valget aega ära ootamata. Külm soo oli aga tekitanud udumüüri, millest läbi tuli peaaegu käsikaudu sõita. Ühe väikese eksimusega jõudsime ikkagi linna tagasi - kus udust ja niiskusest polnud enam jälgegi.
Ah et Norra? Vaata ka seda Geopeituse aaret, seal on teisigi samamoodi nimega kohti Eestis.
