Sentimentaalne lugu: 20 aastat hiljem Rumpo poolsaarel

Vormsil oleme me käinud üsna palju kordi, aga kui nüüd meenutama hakata, siis sel sajandil ainult talvel. Ikka üle mere - kas autoga, jalgsi (jalgsi), uiskudega või soome kelguga. Kuid suvisemal ajal ning praamiga toimus viimane külaskäik alles täpselt 20 aastat tagasi. Hirmus jah, kuidas aeg lendab.

Aasta oli siis 1994.

Nõidade kokkutulek. Esoteerika kõrgaeg.

Sel ajal polnud Telegramme ega Alkeemiaid, olid Paradoks, Päikesetuul ja Kolmas silm. Lisaks hulk orientaal-, astroloogia- ja vaimsuseklubisid. Kogu see kirju seltskond sai kokku Vormsi saarel.

Praamilt maha astunud, valgus vitste, pendlite ja võlukepikestega seltskond kadakate vahele laiali. Hakati otsima energeetiliselt "õiget" kohta telgi püstipanekuks. Ootasime oma seltskonnaga selle rituaali ära ja kui vaimsemad läksid võssa ragistama, paigaldasime meie oma telgi keset ilusat muruküngast, kus olevat veesoon all ja sellepärast energeetiliselt ei sobi. Kuna olime ka laevas maganud, siis ei peljanud veesoont ära.

Laagri osalustasu oli 1994. aasta kohta üsna krõbe - 100 krooni. Sellepärast tiirles 126 registreeritud osaleja ja nõia-ravitseja ümber ka hulk piraat-nõialaagrilisi, kes lootsid oma probleemidele vitsa- ja pendlimeestelt lahendust leida. Kuna saarel elas ka Vormsi Enn, siis mõned ründasid ka tema aiatagust - Enn aga kasutas kavalat trikki. Juhatas eesvärava taha kogunenud seltskonna lahkelt edasi - "astuge edasi, tulge siia, palun," - ja avas neile teisegi värava, kust kõik läbi jalutasid, kuid pärast end Ennu tagavärava tagant leidsid, sest Vormsi Enn oli juhatanud nad oma aiast läbi tagumise värava kaudu välja.

Kuid see ei seganud nõialaagrilisi ning teisel päeval jalutati Svibyst Rumposse. Meie Jüriga (ülemisel pildil esinemas), muide, forsseerisime öösel ühe sadamalähedase lahe, kuna mõtlesime otse lõigata. Esialgu oli kõik ilus, aga ühel hetkel algas kaldaroostik ja paljajalu oli seal väga valus ragistada. Kui kallas juba peaaegu käeulatuses, kukkusid pardijahtijad haavlipüssidest tulistama ka. Õnneks pihta ei saanud.

21. august 1994 olevat ka Jeesuse  "tegelik" 2000. sünnipäev olnud ja mõnede kohalviibinute teadmiste järgi järjekordne maailmalõpu kuupäev, kuid järgmisel hommikul oli siiski maailm alles.

Aastal 2014 ei õnnestunud neid kivikirju enam leida.

2014.

Nüüd on kõik hoopis teistmoodi ja tegelikult ka üsna samamoodi.

Seekord oli kohal Looduse Omnibuss. Võib-olla oli seltskonnas ka esoteerikuid, keegi pendli ja vitsaga ringi ei liikunud. Vormsil on moodsad prügimajad, kogu ringtee on asfalteeritud, pood pakub kohalikku veini ja levinud tarbekaupu, üle saare levib WiFi. Puud on suuremaks kasvanud. Lagedust on vähem. Ka Rumpo poolsaarel on nendes kohtades, kus enne lahedalt kadakate vahelt merele sai vaadata, nüüd tihe kadakamüür ees. Majad on aga peaaeg endised. Mõnel on värvi värskendatud, õlgkatust natuke kohendatud. Hullos on peeneks hekseldatud nõuka-aegsed sovhoosi-ehitised ja keskusesse on tekkinud bensiinijaam.

Vasakul Vormsi kirik 1994. aastal (värskelt valge), paremal juba natuke kulunud 2014. aasta välimus.

Kirik on peaaegu täpselt sama, nagu 20 aastat tagasi. Puud on oma võrasid ainult kirikumüüridele natuke lähemale ajanud ja värv natuke maha kulunud. Rõngasristid on mõned sentimeetrid sügavamale mändide alla samblasse vajunud. Roostetanud Žigulide asemel on talumehe õuel natuke vähem roostetanud Opelid ja BMW-d.

Rumpo poolsaare tee 2014. Hoopis kõrgemate kadakatega kui 20 aastat tagasi.

Liikusime bussiga Rumpo poolsaarele, kus botaanikute mureks on kunagise samblike maailma kadumine. Keegi ei tea, miks. Kadakad vohavad ning lambad ja šoti veised üritavad neid piirata, kohati edutult.

Siin aga üks lugu talvisest Vormsilkäigust:

Tekst ja fotod: KAIDO EINAMA