Matkarajad

Aegviidu-Jänijõe matka võib lisaks tõukekelkudele läbida ka suuskadega, jalgrattaga või jala. Lõuna-Kõrvemaale viiv rada on üsna inimtühi võrreldes Põhja-Kõrvemaa Jussi järvede või Paukjärve ümbrusega, oleme sealkandis isegi karu näinud jalgrattamatkal.

19,4 km saab läbida kõrvalepõigetega Liivoja ja Jänijõe kanti, tagasiteel riivab rada ka Mustjõge. teel on mitu vana talukohta, veel mõni aasta tagasi olid ka majad säilinud. Nüüd aga on põhilised peatuspunktid huvitav puutüügastest metsaga loduala, maaliline Jänijõe org, paar ürgorgu põhjas voolavate ojadega ning Mustjõel asuv turismitalu ja Ukuaru.

Ei möödunud nädalatki, kui me jälle tõukekelkudega merele sattusime. Seekord oli värsakelt hangitud Kicksparki kelguga kohal ka Jüri. Tema ostis terasraamiga kelgu. Indrek pakkis kokku oma Tallinna Dünamo suusavabriku suuskadele ehitatud innovatiivse eesti kelgu, mis püsis ka tempos.

Jääkaart midagi veel väga ei lubanud, aga mõnikord on oma silm rohkem kuningas kui satelliidipildilt joonistatud kaart. Sõitsime Viimsi tippu paremale jäävasse liivaranda, kus loksus tõesti vesi otse kaldasse ja närvilised luiged tõusid meie saabudes veest pladinal õhku. Talve polnud merel näha peale selle, et kahel pool teed olid poolemeetrised lumevallid ja autot polnud kuhugi jätta.

Tõukekelk pole mitte ainult hea vahend talvel kinnisõidetud lumega külateel poes käimiseks, vaid karmimatele ka korralik spordivahend uisumaratonidel osalemiseks. Seekord aga proovisime, kas merematkal ka tõukekelk abiks on. Näiteks Pakritele on väga tüütu üle jää vantsida, tõukekelguga aga oli see vähemalt poole vähem tüütum, sest kiirus oli enam kui kahekordne. Maksimaalne 15 km/h, keskmine 7 km/h. Pealegi on kerged Kicksparki soome kelgud mugavad ka selga võtta, kui suurem lumetakistus ees ootab.

Esimesele jäämatkale läksime üheksakesi. Lisaks Reisijututoa seltskonnale oli kambas ka Kickbike.ee esindaja Ilo, kes võttis Lõuna-Eestist kaasa ka kogu tõukekelguvarustuse. Alustasime Kurkse sadamast, kus nädal aega tagasi tegime eelluuret.

Kõrvemaal Suursoos oleme varemgi käinud. Näiteks siin on matkarada ja träkk ümber Suursoo (peaaegu). Kuid seekord lähenesime põhja poolt - Pikklauka juures olevalt parkimisplatsilt. Lühem ots sobib ka lastele.

Nagu karta oli, tuli kummikuid kasutada ja kes ei kasutanud, said jala märjaks. Pikklauka juures on laudtee algus tihti üle ujutatud ja lauad algavad keset vett. Siiski sai ümber lääne suunast, soise metsa all olid kuivenduskraavide kaldad natuke kobedamad ja viisid laudteeni välja.

Suurupi matkarada on üks osa Euroopa Liidu nõuetele vastavatest euromatkaradadest, jääb Euroopat läbiva E9 euromatkaraja kõrvale, mis algab Laadoga äärest ning jõuab Portugali lõunatippu välja mööda mereääri. Suurupilt saab Vääna kaudu eurorajale lõpuks välja. Muidugi pole E9t veel võimalik katkematult läbida, kuid Eesti põhjarannikul on raja lõigud juba suhteliselt hästi ühendatavad. Nii näiteks võibki Suurupi rajalt hoopis Keila-Joale minna Harku-Viti raja asemel.

Suurupi rajale läksime rannakaitsepatarei nr 2 suure betoonpunkri juurest. Selle kõrval on nüüd ka (NATO?) sidekeskus. Garaažide ja vana sõjaväeosa kuuride vahelt jõuab rada mereäärsele kaldarajale, kus praegu rallitavad põhiliselt ATVd. Üllatavalt vähe eramaasilte oli. Vaid tagasiteel, kui möödusime Suurupi pangast, oli nõukogudeaegsete suvilate juurde mere poole üks hoiatav silt pandud. (Vt ka E9 esimese lõigu avamist Keila-Joal)

Pakri pangaalune on kajakiga läbides päris põnev - maastikud on hoopis teised kui igapäevased turistid harjunud panga otsast vaatama. Pikkust ca 6 km, aga igaüks saab valida pikkuse vastavalt soovile. Meie läbisime edasi-tagasi, aga võib ka poolsaare teisele küljele auto vastu jätta.

Alustasime sukeldujate seas populaarse trepi juurest, jätkasime õõnestatud liivakivikoobaste juures peatusega, siis peatusega Geopeituse Kalju aarde juures, muidugi ei saa peatumata ka kuulsa varingukoha juures ning lõunapaus ootas Leetse rannas joa all.

Augustis lõplikult avatud Pääsküla rabarada sai nüüd siis läbi proovitud. Kui eelmine nädal oli kesklinnale lähim rabarada Rae rabas, siis Pääsküla rabarada on ilmselt kesklinnale lähim laudteega rabarada.

Nädalavahetustel ei maksa sinna vaikust ja rahu otsima minna - sel laupäeval oli sadu inimesi metsas ja rajal, ilus ilm, nädalavahetus ja hea reklaam on oma töö teinud. Samas - kõik ei tea veel, kus see rada asub ja ega ise ka ei teadnud. Vihjatud voldiku PDFil aga on kaart ilusti peal ja praegu läheb seda veel vaja, sest tähistus pole veel sada protsenti selge.

Tavaliselt vist läbitakse seda rada vastupäeva, aga kuna algus Hiiu tänava lõpus pole otseselt tähistatud, võib ükskõik mis pidi rajale minna. Ida poolt jalutades jõuab umbes poole kilomeetri pärast üsna eksimatult laudtee algusse. Siis aga - kui tuleb peagi laudraja lõpus raba läbiv tee - on kaart abiks. Sest ristuvat teed pidi paremale minnes läbib see tee raba otse ja jõuab kohe lõppu välja. Aga seda me ju ei taha.

Kodule lähem raba asub lennujaama taga - Rae raba. Täna siis sai see ära vaadatud. Tegelikult oleks selles rabas potensiaali ka ühel ametlikul, tähistatud matkarajal, aga seni, kuni seda pole, pakume me träkki.

Aga enne kaardi juurde asumist väike kirjeldus. Aarnel oli kaasas raamat, kus Sõjamäe tagust raba kirjeldati kui kohta, kus 20ndate alguses hukati mõned kommunistid. Rohkem kirjanduslikku tausta polnud kaasas.

Alustasime Suur-Pakrile lähimast maismaapunktist - Pedase ninast, kuhu saab pedase hotelli juurest, kui keerata kohe peale hotelli paremale. Mugav koht vettelaskmiseks, hea ka saarele sõiduks - vaid 3 km Suur-Pakri lõunatipuni.

Soojal suvepäeval rahvast jätkus - oli koerapissitajaid, perega jalutajaid, koeraujutajaid, kuid vette minnes oli plats suht tühi. Pedase nina tagant tuli hoopis välja kollaste kajakkide grupp, kedagi neist küll grupis ära ei tundnud, aga binokliga vaadates eristas seikleja.com kirju kajakkide peal.

Kolme kilomeetri pärast olimegi natuke peale kajakigruppi Storby kiriku juures, kus oli üsna kitsas randumisriba juba hõivatud, aga leidsime naabruses veel ühe väikese kaldariba roostiku vahel.

Peale mitmeaastast pausi alustas 360 kraadi jälle kajakimatkasid Tallinna lahel, mis aastaid tagasi oli nende üks kõige populaarsemaid atraktsioone.

Osalesime meiegi n.ö proovimatkal ja Bert rääkis, mis vahepeal kõik muutunud on.

Põnevust on natuke kadunud sellepärast, et nüüd on paljud sadamad ka ligipääsetavad maismaa poolt, Patarei vangla samuti.