Matkarajad

Naissaar on üks suuremaid saari Eesti põhjaosas ja kohe Tallinna külje all. Sinna saab Tallinna sadamast laevaga, vastavad graafikud selguvad igal kevadel. Naissaar on nii suur, et ka kiirelt kapates ei jõua tervet saart ühe päevaga läbida (kui, siis rattaga), sellepärast on mõistlik ühel päeval ette võtta saare lõunaosa, teisel aga põhjaosa.

Naissaar on kaitsealune, seal on keelatud väljaspool telkimisala ja majutusasutusi lõkke tegemine ja ööbimine. Sadamas on kaitseala keskus, kus suvehooajal on saanud mõnikord ka süüa. Naissaarele viib reisilaev Monica.

Matsalul on kaks nii-öelda tippaega: kevadel, kui rändlinnud saabuvad peatuma teekonnal lõunast põhja ning sügisel, Matsalu loodusfilmide festivali aegu, kui võetakse suund põhjast lõunasse. Linde saab jälgida vaatetornidest, aga ka mereäärsete luhtade servast. Alljärgnev autotee aitab jõuda huvitavamate kohtadeni, kuid autost jälgimine pole muidugi õige jälgimine - linnud hoiavad eemale. Jalgrattaga aga võib üsna märkamatult läheneda, viimasel hetkel ratta põõsasse visata ja edasi, binokkel ning kaamera kaelas, juba jalgsi hiilida.

Alustada saab Matsalu Rahvuspargi keskusest Penijõe mõisas. Mõisa teisel korrusel on väljapanek, kust saab ka vajaliku info, mis suunas edasi liikuda. Kohe mõisa tagant algab ka esimene matkarada Kasari jõe luhtade äärde, mis pakub paari vaatetorni üle luhtade lindude vaatlemiseks. Edasi saab juba sõita träkis märgitud teid pidi.

Matsalu põhjakallas pole nii tuntud kui lõunakallas, kuid põhjakaldalt leiab ka mitu vaatetorni ja ilusaid kordatehtud külasid. Kõige eksootilisemad on aga põhjakaldal asuvad budistlikud stuupad. Need asuvad erahoovis, aga on teelt siiski natuke näha.

Liiapeksi on ammu kummitanud Peterburi teel selle küla sildist mööda sõites - kaartide järgi on see sõlmpunkt, kust saab lahemaalt matkates edasi Kõrvemaa poole. maanteelt paistab lõunasse suunduvat ka ilus mets.

Seekord võtsime kätte ja kaardistasime Liiapeksi matkaraja, aga kuna eesmärk oli trekking ehk samasse kohta tagasi jõudmine, siis ei läinud Järvi järvede poole ja Aegviitu, vaid hoopis pöörasime Kemba poole ja et liiga nüri poleks tagasi marssida Peterburi maantee äärt pisi, siis sai väike ring teest põhja pool Viru rabas ka tehtud.

Kui muidu ongi Viru raba ring liiga lühike, on Liiapeksi sinna lisamisega koos paras kerge päevamatk - 14 km.

Paljassaare poolsaar on hea koht Tallinnast välja minemata huvitavasse linnuriiki ja metsikusse loodusse sattumiseks. Alusta Katariina kai juurest, kus isegi 2010. aasta lumerohke talvega oli kõik lahti lükatud. Jätka mööda Pikakari randa kuni linnuvaatlustornini (vana nõukogudeaegne piirivalveehitis) ja kui keeluaega pole, lõika otse üle linnulahe poolsaare teise haru otsa. Seal kulgeb väiksese pankranniku serval kaarjas tee Kopli-poolsele kaldale, kus asub hiiglaslik veepuhastusjaama tünn. Vaata allolevat kaarti ja pööra õigelt kohalt vasakule, sisemaale, nii saab otse sirgele teele tagasi, mis viib Pikakari juurde. Võib ka otse kallast mööda jätkata, aga nii jõuab veepuhastusjaama mullaharimisväljakutele.

Aegviidu-Jänijõe matka võib lisaks tõukekelkudele läbida ka suuskadega, jalgrattaga või jala. Lõuna-Kõrvemaale viiv rada on üsna inimtühi võrreldes Põhja-Kõrvemaa Jussi järvede või Paukjärve ümbrusega, oleme sealkandis isegi karu näinud jalgrattamatkal.

19,4 km saab läbida kõrvalepõigetega Liivoja ja Jänijõe kanti, tagasiteel riivab rada ka Mustjõge. teel on mitu vana talukohta, veel mõni aasta tagasi olid ka majad säilinud. Nüüd aga on põhilised peatuspunktid huvitav puutüügastest metsaga loduala, maaliline Jänijõe org, paar ürgorgu põhjas voolavate ojadega ning Mustjõel asuv turismitalu ja Ukuaru.

Ei möödunud nädalatki, kui me jälle tõukekelkudega merele sattusime. Seekord oli värsakelt hangitud Kicksparki kelguga kohal ka Jüri. Tema ostis terasraamiga kelgu. Indrek pakkis kokku oma Tallinna Dünamo suusavabriku suuskadele ehitatud innovatiivse eesti kelgu, mis püsis ka tempos.

Jääkaart midagi veel väga ei lubanud, aga mõnikord on oma silm rohkem kuningas kui satelliidipildilt joonistatud kaart. Sõitsime Viimsi tippu paremale jäävasse liivaranda, kus loksus tõesti vesi otse kaldasse ja närvilised luiged tõusid meie saabudes veest pladinal õhku. Talve polnud merel näha peale selle, et kahel pool teed olid poolemeetrised lumevallid ja autot polnud kuhugi jätta.

Tõukekelk pole mitte ainult hea vahend talvel kinnisõidetud lumega külateel poes käimiseks, vaid karmimatele ka korralik spordivahend uisumaratonidel osalemiseks. Seekord aga proovisime, kas merematkal ka tõukekelk abiks on. Näiteks Pakritele on väga tüütu üle jää vantsida, tõukekelguga aga oli see vähemalt poole vähem tüütum, sest kiirus oli enam kui kahekordne. Maksimaalne 15 km/h, keskmine 7 km/h. Pealegi on kerged Kicksparki soome kelgud mugavad ka selga võtta, kui suurem lumetakistus ees ootab.

Esimesele jäämatkale läksime üheksakesi. Lisaks Reisijututoa seltskonnale oli kambas ka Kickbike.ee esindaja Ilo, kes võttis Lõuna-Eestist kaasa ka kogu tõukekelguvarustuse. Alustasime Kurkse sadamast, kus nädal aega tagasi tegime eelluuret.

Kõrvemaal Suursoos oleme varemgi käinud. Näiteks siin on matkarada ja träkk ümber Suursoo (peaaegu). Kuid seekord lähenesime põhja poolt - Pikklauka juures olevalt parkimisplatsilt. Lühem ots sobib ka lastele.

Nagu karta oli, tuli kummikuid kasutada ja kes ei kasutanud, said jala märjaks. Pikklauka juures on laudtee algus tihti üle ujutatud ja lauad algavad keset vett. Siiski sai ümber lääne suunast, soise metsa all olid kuivenduskraavide kaldad natuke kobedamad ja viisid laudteeni välja.

Suurupi matkarada on üks osa Euroopa Liidu nõuetele vastavatest euromatkaradadest, jääb Euroopat läbiva E9 euromatkaraja kõrvale, mis algab Laadoga äärest ning jõuab Portugali lõunatippu välja mööda mereääri. Suurupilt saab Vääna kaudu eurorajale lõpuks välja. Muidugi pole E9t veel võimalik katkematult läbida, kuid Eesti põhjarannikul on raja lõigud juba suhteliselt hästi ühendatavad. Nii näiteks võibki Suurupi rajalt hoopis Keila-Joale minna Harku-Viti raja asemel.

Suurupi rajale läksime rannakaitsepatarei nr 2 suure betoonpunkri juurest. Selle kõrval on nüüd ka (NATO?) sidekeskus. Garaažide ja vana sõjaväeosa kuuride vahelt jõuab rada mereäärsele kaldarajale, kus praegu rallitavad põhiliselt ATVd. Üllatavalt vähe eramaasilte oli. Vaid tagasiteel, kui möödusime Suurupi pangast, oli nõukogudeaegsete suvilate juurde mere poole üks hoiatav silt pandud. (Vt ka E9 esimese lõigu avamist Keila-Joal)