Jalgsimatkad

Kust leida kaarte Eestis rändamiseks, kui eesmärgiks on jalgsimatkad: Orienteerumiskaardid, Natura kaardiserver, Harju kaardiserver, Eesti euromatkarajad - kaart. Maa-ameti kaardiserverist leiab nii aerofotod kui maaüksused. Mida kaasa võtta? Vt ka skaudi matkavarustust.


Paunküla veehoidlat teavad kõik, kes Tallinnast Tartusse sõitnud. Peale Koset ja enne Ardut see vasakul pool ongi. Aga seda, et veehoidla uputas osaliselt Paunküla mäed ja voored, mis kulgesid pikalt nii siin-kui sealpool uut Tartu maanteed, seda arvatavasti teavad vähemad. Kaiu-Rapla poole teed jäävad voored jäid aga kuivale ja nende vahel on, nagu viimastel paarikümnel tuhandel aastal ikka on olnud, väikesed rabaribad ja rabajärvekesed, kaitstud maastikukaitseala piirangutega.

Piusa liivakoopaid teatakse umbes sama palju kui Taevaskoja. Mõlemad on liivast veel ka. Erinevalt Põhja-Eestist, kus domineerivad paest looduse monumendid, on kagu-Eestis enamus monumentaalseid objekte liivset päritolu.

Põlvamaa piiril on koobaste sissepääsu ette ehitatud platvormimajake, kuhu pääseb sisse vaid giidi valvsa pilgu all ja lunastatud pileti abil. Pilet 3,9 eurot, perepilet 7,70. Kaardiga maksta ei saa. Pileti saab osta sealtsamast külastuskeskusest.

Seega, kui pole sularaha kaasas, siis saab ka teha maapealse tiiru koobaste kohal. Pooleteistkilomeetrine pikkus on kontimööda kõigile, ka väikestele lastele. Ratastooliga või lapsevankriga läbimise osas sada protsenti kindel pole alguses asuvate treppide ja metsaaluse konarliku tee pärast.

Võhandu matkarada

Võhandu matkarada on eeskujulik rada tutvumaks Eesti metsaga. Kuid mitte ainult. Kagu-Eestisse sattunud tahavad muidugi kohe ka Taevaskojas ära käia, kuid Räpinas peatudes on eel-Taevaskoja ka sealtkandist võtta.

Nimelt Tartu poolt lähenedes üsna Toolamaa bussipeatuse lähedal näitab viit matkarajale ja kohe raja alguses see ongi - korralik liivakivipaljand otse Võhandu kaldal, puutrepp viib ilusti alla, kust saab kena vaate (pildil).

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see vinge rabarada. Kuigi ega alguses sellele rajale sattudes polegi nagu midagi erilist - rabarada nagu rabarada ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee rabas ja rabajärvede ääres. Kui Kakerdaja rabas veel seda pikka laudteed polnud, siis võis Meenikunno üks pikimaid olla. Ah jaa, Marimetsa laudteed ei maksa ka muidugi unustada oma mitme vaatetorniga.

Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati alles 1938. aastal, aga need olid juba varem rahvale teada Põrguhaua nime all. Meteoriidi enda ainet pole leitud, kuid pinnaseproovid vihjavad siiski üsna kindlalt taevase keha kokkupõrkele.

Matkaja jaoks on meteoriidikraatrini tehtud kõik, mis matkaraja puhul võimalik. Lifti kraatrisse ainult veel pole. Parklast algab lai laudtee, mida saab nii lapsevankri kui ratastooliga lõpuni läbida. Teed palistavad puuskulptuurid, raja esimeses pooles on matkaonn, kus asub näitus meteoriidist ja infostend. Majake pole küll mõeldud ööbimiseks, aga hädavariandina on seal võimalik end öösel isegi külili visata.

Taevaskojast on Reisijutud.com lehel olnud juttu teenimatult vähe. Tegemist on ju väidetavalt Eesti TOP 5 hulka kuuluva vaatamisväärsusega, nii et viga tuleb parandada. 

Taevaskoja-laadseid pinnavorme leidub ka mujal Lõuna-Eestis, näiteks Toolamaal ja Leevakul Võhandu ääres või Süvahavva kandis, kuid Taevaskojas on need hiiglaslikud liivakivipaljandid kõige suuremad. Kõige mugavam on neile ligi pääseda läbi Taevaskoja küla sõites ja mitte lastes end eksitada erinevate puhkekohtade siltidest. Ikka otse edasi üle raudtee läbi asula pruuni sildini, mis juhatab Saesaare parkimiskohani. Suvel on seal looduskeskuse putka ja väike suveniiriputka koos hädavajaliku näksimiskraamiga. Ning kuivad tualetid.

Enne matka on hea välja trükkida ja kaasa võtta see Ahja jõe ürgoru kaitseala voldik.

Jah, Pakri poolsaarel oleme me tihti käinud. Seekordne teekond aga sai eelmistest matkaradadest pisut teistsugune. Küll oleme käinud rattaga, küll kajakiga, küll jalgsi. Nüüd siis jälle jalgsi, aga seekord mitte nagu tavaliselt poolsaare tipuosas, vaid pisut keskmaa suunas. Tipp jäigi lausa vallutamata, aga sellest pole midagi, sest tiputeekond on varem kirjeldatud siin

Alguseks sobiv koht on põhjasadama juurde jääv trahter "Peetri Toll", kus saab teha hommikukohvid ja pärast tagasi tulles seljanka (testitud, hea) või prae. Siis jätkub teekond Peetri mägedes - kunagise Peeter I kindlustuse küngastel.

Küngaste otsast saab näha suuri parkimisplatse, kuhu saabuvad idapoolsete autotootjate uued autod, mis lähevad edasi teist teed pidi natuke lähemale itta.

Nõva kandis on pikad ja ilusad liivarannad, laulvad liivad, jäänukjärved ja suured rabad. Kõik, mis üheks mõnusaks matkaks vaja, on ühes kohas koos. Ja ilus on aastaringi, sest männimetsad pole kunagi liiga lagedad ega kõledad.

Perakülas, kus asub looduskeskus, on hea alustada Peraküla matka. Stardid iidsel munakiviteel, mis ehitatud tsaariajal Soome lahe kindlustuste teenindamiseks, peagi jõuab männimetsa, kust nii vasakule kui paremale pöörates satub väikeste metsajärvekeste äärde. Meie pöörame vasakule, kus Allikajärve ehk Tantsujärve ääres on kena puhkekoht varjualuse, ujumissilla ja lõkkekohaga. 

Jägala külast mööda sõites paistavad Piibe maanteele tontlikud paneelmajad ja mingi linnak, mis jätab külast väikese linna mulje. Kaardil on ka kõik üsna huvitav. Mitu silda, looklev jõgi, metsad ja militaarrajatised. Läksime seda elu maapinnalt kaema.

Alustada tasub erinevalt meist siiski jõe paremkaldalt, kuna Piibe maanteelt lähenedes on Jägala külast ülesvoolu jääval vesiveski vanal tammil hoiatav silt: jõe tammile minek eluohtlik. Tõesti, paisuehitis on üsna mäda erinevalt äsja üles kohendatud veskihoonest, kus paistab olevat aktiivne peremees. Seepärast tuleks autoga jõuda punkti A ehk algusse, mis jääb kohe Kuusalu valla piirile paremkaldale ja sillal pole vaja siis niisama koperdada.

Vasalemma-Klooga matkaraja logistikat on lihtne korraldada elektrirongiga. Tallinnast Vasalemma rongiga hommikul kohale, jalgsi 17 km Kloogale ja sealt õhtul elektrirongiga tagasi. Ühe korra pilet (üks ots) maksis mõlemal reisil 1,8 eurot (2011). Teele jääb ka üks trahter, kus keha kinnitada ja mitu poodi toidutagavarade täiendamiseks.

Vasalemmast alustades satub esialgu rahulikku, vaiksesse aedlinna, kuhu hommikuselt rongilt saabuvad vaid rataskärudega suvila- ja aiamaaomanikud.

Syndicate content