Jalgsimatkad

Kust leida kaarte Eestis rändamiseks, kui eesmärgiks on jalgsimatkad: Orienteerumiskaardid, Natura kaardiserver, Harju kaardiserver, Eesti euromatkarajad - kaart. Maa-ameti kaardiserverist leiab nii aerofotod kui maaüksused. Mida kaasa võtta? Vt ka skaudi matkavarustust.


Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see vinge rabarada. Kuigi ega alguses sellele rajale sattudes polegi nagu midagi erilist - rabarada nagu rabarada ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee rabas ja rabajärvede ääres. Kui Kakerdaja rabas veel seda pikka laudteed polnud, siis võis Meenikunno üks pikimaid olla. Ah jaa, Marimetsa laudteed ei maksa ka muidugi unustada oma mitme vaatetorniga.

Ilumetsa meteoriidikraatrid avastati alles 1938. aastal, aga need olid juba varem rahvale teada Põrguhaua nime all. Meteoriidi enda ainet pole leitud, kuid pinnaseproovid vihjavad siiski üsna kindlalt taevase keha kokkupõrkele.

Matkaja jaoks on meteoriidikraatrini tehtud kõik, mis matkaraja puhul võimalik. Lifti kraatrisse ainult veel pole. Parklast algab lai laudtee, mida saab nii lapsevankri kui ratastooliga lõpuni läbida. Teed palistavad puuskulptuurid, raja esimeses pooles on matkaonn, kus asub näitus meteoriidist ja infostend. Majake pole küll mõeldud ööbimiseks, aga hädavariandina on seal võimalik end öösel isegi külili visata.

Taevaskojast on Reisijutud.com lehel olnud juttu teenimatult vähe. Tegemist on ju väidetavalt Eesti TOP 5 hulka kuuluva vaatamisväärsusega, nii et viga tuleb parandada. 

Taevaskoja-laadseid pinnavorme leidub ka mujal Lõuna-Eestis, näiteks Toolamaal ja Leevakul Võhandu ääres või Süvahavva kandis, kuid Taevaskojas on need hiiglaslikud liivakivipaljandid kõige suuremad. Kõige mugavam on neile ligi pääseda läbi Taevaskoja küla sõites ja mitte lastes end eksitada erinevate puhkekohtade siltidest. Ikka otse edasi üle raudtee läbi asula pruuni sildini, mis juhatab Saesaare parkimiskohani. Suvel on seal looduskeskuse putka ja väike suveniiriputka koos hädavajaliku näksimiskraamiga. Ning kuivad tualetid.

Enne matka on hea välja trükkida ja kaasa võtta see Ahja jõe ürgoru kaitseala voldik.

Jah, Pakri poolsaarel oleme me tihti käinud. Seekordne teekond aga sai eelmistest matkaradadest pisut teistsugune. Küll oleme käinud rattaga, küll kajakiga, küll jalgsi. Nüüd siis jälle jalgsi, aga seekord mitte nagu tavaliselt poolsaare tipuosas, vaid pisut keskmaa suunas. Tipp jäigi lausa vallutamata, aga sellest pole midagi, sest tiputeekond on varem kirjeldatud siin

Alguseks sobiv koht on põhjasadama juurde jääv trahter "Peetri Toll", kus saab teha hommikukohvid ja pärast tagasi tulles seljanka (testitud, hea) või prae. Siis jätkub teekond Peetri mägedes - kunagise Peeter I kindlustuse küngastel.

Küngaste otsast saab näha suuri parkimisplatse, kuhu saabuvad idapoolsete autotootjate uued autod, mis lähevad edasi teist teed pidi natuke lähemale itta.

Nõva kandis on pikad ja ilusad liivarannad, laulvad liivad, jäänukjärved ja suured rabad. Kõik, mis üheks mõnusaks matkaks vaja, on ühes kohas koos. Ja ilus on aastaringi, sest männimetsad pole kunagi liiga lagedad ega kõledad.

Perakülas, kus asub looduskeskus, on hea alustada Peraküla matka. Stardid iidsel munakiviteel, mis ehitatud tsaariajal Soome lahe kindlustuste teenindamiseks, peagi jõuab männimetsa, kust nii vasakule kui paremale pöörates satub väikeste metsajärvekeste äärde. Meie pöörame vasakule, kus Allikajärve ehk Tantsujärve ääres on kena puhkekoht varjualuse, ujumissilla ja lõkkekohaga. 

Jägala külast mööda sõites paistavad Piibe maanteele tontlikud paneelmajad ja mingi linnak, mis jätab külast väikese linna mulje. Kaardil on ka kõik üsna huvitav. Mitu silda, looklev jõgi, metsad ja militaarrajatised. Läksime seda elu maapinnalt kaema.

Alustada tasub erinevalt meist siiski jõe paremkaldalt, kuna Piibe maanteelt lähenedes on Jägala külast ülesvoolu jääval vesiveski vanal tammil hoiatav silt: jõe tammile minek eluohtlik. Tõesti, paisuehitis on üsna mäda erinevalt äsja üles kohendatud veskihoonest, kus paistab olevat aktiivne peremees. Seepärast tuleks autoga jõuda punkti A ehk algusse, mis jääb kohe Kuusalu valla piirile paremkaldale ja sillal pole vaja siis niisama koperdada.

Vasalemma-Klooga matkaraja logistikat on lihtne korraldada elektrirongiga. Tallinnast Vasalemma rongiga hommikul kohale, jalgsi 17 km Kloogale ja sealt õhtul elektrirongiga tagasi. Ühe korra pilet (üks ots) maksis mõlemal reisil 1,8 eurot (2011). Teele jääb ka üks trahter, kus keha kinnitada ja mitu poodi toidutagavarade täiendamiseks.

Vasalemmast alustades satub esialgu rahulikku, vaiksesse aedlinna, kuhu hommikuselt rongilt saabuvad vaid rataskärudega suvila- ja aiamaaomanikud.

Aegna on Tallinna kesklinn, kuhu pääseb laevaga. 2011. aastal väljus reisilaev Juku Kalasadama juurest. Igal kevadel tasub üle kontrollida, kus on selle hooaja stardikoht. 

Aegnale sõidab laev Linnahalli juurest alla tunniga. Mahutatakse 48 reisijat. See tähendab, et mõnel ilusamal nädalavahetusel võib isegi maha jääda. Seega nädala sees on kindlam. Nii tegime meiegi. Edasi-tagasi täispilet maksis 6,05 eurot. 

Naskali laht on üsna üksildane ja huvitav. Tapurla pool laiuvad tühjad liivarannad, Juminda tipu poole liikudes kerkivad otse mere äärest savised rannikupangad, millelt puud tormiga vette langevad. Vaikseid lahesoppe, militaarehitisi ja kalurite paadilautreid leidub ka.

Männimetsad peidavad ohtralt seeni, mustikaid ja pohlasid. Kaldavõsas ragistades on aga oht saada endale külge mõni puuk. Juunis on rand sääserikas. Asendi tõttu sobib päevitajatele rohkem hommikupoolikul.

Suurupi rand on peidetud suvilarajoonide ja uuselamurajoonide taha. Kohati on rannaäärsed teed kinni pandud ka militaristide poolt. Aga rannale pääseb jala siiski ligi ja autot pole vaja väga kaugele jätta. Küll võib see aga järelvalveta jääda üksikus kohas. Rand aga on valdavalt vaba nii jalutamiseks kui pikutamiseks.

Kaardil kirjeldatud rada algab pankrannikult peale väikest jalutuskäiku maantee äärest mere äärde. Rannapuhkuseks pole just ideaalsed tingimused, aga liivalapikesi leidub ja rändrahnude vahel saab lasta UV-kiirgusel oma naha kallal tööd teha, kuigi meri on adrune ja kivine. Pankrannik aga on huvitav - liivakivist materjal paigutub kohati väga huvitava mustriga, mitte siledalt laotudes nagu paljudes muudes kohtades. 

Syndicate content