Vääna

Kaido Einama

Eesti Loodus 3/07

Vaata ka pildialbumeid: esimene ja teine

Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.

Teisel katsel jõudis Reisijututoa ekspeditsioon salapärase Tõlinõmme vaatetornini. Oli see alles vesine ekspeditsioon, ehkki öösiti oli juba mitu korda alla -20 olnud.

Eelmine aasta enne jõule käisime Reisijututoa domeenisünnipäevamatkal Tõlinõmme torni otsimas ja ei leidnud. Nüüd, kui torni juures käidud, võib öelda, et siis oligi liiga vesine. Ja ka teisel katsel oli liigagi-liigagi vesine. Aga leitud ta sai.

Vaata pilte siit: 2006 ja 2007.

Eesti Looduse ammune artikkel ütles, et ega Tõlinõmme järves suurt vett enam polegi. 1937. aastal lasti järv kuivaks, et rammusaid põllumaid juurde saada. Linnud tõmbasid seepeale järvelt minema. Nüüd mõned pardid ja luiged on küll tagasi, aga linnurohkusest, nagu kolmveerand sajandit tagasi, enam rääkida ei saa.

Pildid Reisijututoa sünnipäevamatkast Tõlinõmmele on siin.

Viti mõis.

Hüüru silla lähedalt sõitsime Vahiküla joani, millest alla sõita ei tahtnud... (Pilt: Kaido P.)

Praegugi leiab veel Vääna jõe sängist välja voolamas, nädalapäevad tagasi võis aga sõuda õuna- ja kirsipuude vahel, majadest rääkimata.

Sel reedel oli kindel plaan Vahiküla joast alla sõita, aga plaaniks see jäigi - see väike astang oli tõeline märatsev mägijõgi, proovisime Vääna suurvett hoopis ülesvoolu, Hüüru sillast alates.

Harku-Vääna-keilaJoa-Kloogaranna vahel on ametlik, tähistatud matkarada. Seekord väntasime selle Väänani jalgratastel läbi.

Olgu öeldud, et mõne aja eest sai sedasama matkarada läbitud umbkaudu Vääna jõe kallastel, siis Vääna-Naage lõigu ja kunagi ammu ka KeilaJoa-Kloogaranna lõigu.

Pühapäeval või tegelikult mistahes muul päeval ka on Paldiski maantee Õismäelt keila poole ja vastupidi tihedalt autosid täis. Kui raudteeni on kuidagi rattaga pääsetud, siis tuleb pöörata paremale, Harku küla poole. Suuremat teed pidi muudkui otse, üle ojakese, kuni tuleb vasakut kätt vastu uus kirik. Sealt tulebki vasakule pöörata, siis (peale asfaldi lõppu) jälle vasakule ja jälgida tee äärde puudele/postidele joonistatud valge-sini-valgeid triipe. need on matkaraja märgid.