Jätisejääger
Tsaariaegne mees

(katkend)

Mati Sorgu seisis vana bürokraadi ees, et saada kooskõlastust
oma patendile, vana bürokraat aga võttis natuke keelekastet
ja alustas oma lugu:

"Mina, vana tsaariaegne miis olin selle aja lõpul ohvitsiir,
vaat nii. Ei usu - rumal oled. Aga kui usud, siis oled
täitsamiis, selge? Olgu, sa ootad nüüd, mis edasi saab.
Ma siis jutustan."

Ehkki vana bürokraat keelekastest juba üsna pehme ja
pehkinud oli, tuli Sorgul talle vahepeal veel üks pudel
lahti teha.

"Kui mina olin ohvitsiir, olin ma üsna kõva miis. Vot.
Käisin ringi tähtsates seltskondades, parabellum vööl.
Ja kõik pidasid minust lugu, oi kuidas veel pidasid!
Olin siis esimene miis, keda igale poole kutsuti, jaa-jaa.
Kus oli tol ajal alles elu! Ikka ja jälle mõtlen selle
peale, mis siis oli ja ei saa aru, mis kuradima parleerung
siis praegu igal pool käib. Sellepärast ma oma kabinetis
ka enam eriti istuda ei taha, et mulle varsti sulg sappa
pannakse. Ütle nüüd, miis, mida tead sina tsaariajast?
Mitte mõhkugi, ütlen ma sulle.

Kuula siis nüüd, kuidas siis lood olid. Sel ajal ma
kohtusin priimade inimestega.

Ei tea täpselt, millal see oli, aga juhtus nii, et mina,
tsaari soldat, pidin ühel päeval Pärnust Kõrgeaususe
käsul jalga laskma, sest sakslaste tsepeliin oli sel
ajal paari pommikesega Pärnut hirmutanud.

Tõmbasin siis oma koli nööriga kokku ja - otsejoones
Piiteri linna, kus mind sel ajal rohkem vajati. Ja siis,
kujuta ette, liigub mulle linna peal kari soldatipoisse
vastu. Mina kui Pärnu kandis tuntud miis, jään ootama,
et millal siis auandmine ka tuleb. Aga säh sulle - nood
ei tee nägemagi, panevad aga padavai edasi. "Smirrrnaaa!"
käratasin siis nii, et uulits kajas. Ei midagi! Mõni
irvitas ainult. No mis sa teed selliste lontrustega!
Astusin siis lähemale, et neid kamraade väheke õpetada,
kui korraga märkasin: nende keskel sebib ringi mingi
osav sell, välimuse järgi jõukas ka, kes muudkui agiteerib.
No see oli küll liig mis liig ja siis ma võtsin sellel
soni ja vuntsidega nolgil lõua alt kinni, nii et hambad
ragisesid. Aga nood soldatijõnglased, kurinahad kippusid
seepeale mind kimbutama.

Kuid ega minagi siis vedel vend ole - andsin vastu,
nii et tolmas. Punt hakkaski tasapisi laiali vajuma
ja kui ma lõpuks jõu kokku võtsin, et oma rusikaga,
mida Pärnus nimetati hellitlevalt "Seitse ühe hoobiga",
lõplikult plats puhtaks lajatada, polnudki kedagi peale
selle vennikese, kelle lõugu ma pisut mudisin. Vaat
nii olid lood! Soniga mehike hakkas ka kiiresti veheldes
eemale hüppama ja ma jätsin ta väetikese rahule, sest
ta oli juba liiga palju muljuda saanud. Egas midagi,
astusin edasi ja nägin ümberringi lugupidavaid pilke
mind jälgimas.

Aga too vennike, keda ma seal uulitsal näpistasin, oli
kõva sell. Igatahes Piiterist ära tulles pidin juba
mina, vana ohvitsiir tema ees kannad klõpsti kokku lööma
ja "Zdorovje zhelaaju!" ütlema. Nii kõva miis
oli tema. Aga ega mul ainult selline asi Piiteris ei
juhtunud, seal oli neid parleerungeid iga nurga peal,
kui ma uulitsal ringi patseerisin.

Astusin siis ühel heal päeval sisse kõrtsu, teadmata
veel, kas tsaariaeg ikka kestab, või on juba uued mehed
võimul. Võtsin siis ühe paraja tripitski ja mida ma
näen! Ennäe, vana Puðkin ise istub minu vastas, nagu
sina, Sorgu praegu. No hüva, esialgu võttis see mind
isegi pahviks, kuid siis sain jälle julguse tagasi ja
kõnetasin seda tähtsat miist:

"Kuule sina, oled sa nüüd Puðkin ise või ainult tema
sarnase mordaga patsaan?" küsisin. Too sell aga läks
sellepeale näost punaseks ja kukkus sajatama. "Sina,
vana allakäinud soldat peaksid oma suud vähem pruukima,"
ütles ta, nagu oleks ise teab mis tähtis miis meie,
tsaari kannupoiste kõrval. "Mul on hea meel," ütles
ta, "et teiesugused mind piisavalt hästi ei tunne ja
oma räpase pilguga luulet lugedes seda ära ei teota,"
lausus vihane põskhabe mulle sülge pritsides. See oli
isegi minusuguse karastunud ohvitsiiri jaoks liig mis
liig.

Igati korraliku mihena võtsin salvrätiku ja pühkisin
viisakalt oma silmnäo puhtaks. Too Puðkin aga jätkas
samasugusel märjal toonil:

"Sa ei tea, kuidas mässavad lained, kuidas mõte võib
uidata mõõtmatutes kõrgustes ja samas jõuda siiasamasse
igapäevaste inimeste keskele! Mõttelend, mõõtmatu ja
üllas, ei ole teiesuguste jaoks! Te tõmbate oma nina
täis ja ütlete mulle, poeedile, näkku rämedusi ja möla.
Vabandage mind, kuid nii see kahjuks on."

Toibusin natuke sellest tihkest sõnalaviinist, mis mulle
kaela libises ja jätkasin oma "möla", nagu poeet suvatses
väljendada. "Sa ära halvusta siin midagi, ka meie oleme
inimesed. Kas te üldse teate, kus meie, kes me ei ole
poeedid, mõtted uitavad? Jah, ma ajan mõnikord pada
ja mölisen, nagu te väljendute, kuid ka minul on tõelisi
hetki, mil ma võtan ette tõsise mõtterännu. Lasen endast
läbi voolata tundmatutel energiatel, kogudes neist oma
peakolusse vajalikku infot. Jah, ma ei krabista neid
paberile, vaid lasen kõigel ilusti akumuleeruda, kasutades
seda vaid jao pärast, kord jagades kogutut teistele,
kord jälle hoides endale."

See pani ta päris mõtlema. Mina, vana ohvitsiir kasutasin
tekkinud momendi ära ja tellisin sellele põskhabemele
ühe napsi. Too aga uitas juba oma "mõõtmatutes avarustes"
ja patt oleks olnud teda segada.

"Mis siis ikka, patseerin vahepeal ringi," otsustasin
senikauaks, kuni tema mõtted taas siia kõrtsi maanduvad.
Kõrts oli teisi ohvitsiire ja soldateid ka täis, kuid
need olid nii nokastanud, et ei tundnud kuulsat külalist
ära.

Patseerisin veidi aega ja tulin siis tagasi, aga luulemiis
oli ikka veel mornilt mõttes, nagu oleks ta terve kala
koos soomustega alla neelanud. Ütlesin talle, et ma
võtsin talle ühe ðnapsi. Nüüd jõudis härrasmiis meie
keskele tagasi ja lausus: "Tänan. Olge hea ja istuge
veel korraks, teil on huvitavad mõtted."

Loomulikult olid mul huvitavad mõtted ja edasi istumise
vastu polnud mul ka midagi.

"Kuulake seda:

Uus sajand, veelgi kohutavam,
meid vaevab meie eluteil
veel mõõtmatumalt tiivad avab
morn lutsifer ja piinab meid." 

Pidin siis midagi ütlema selle peenutsemise kohta ja
ma ütlesin: "Ma ei tea, miks ma pean selle lihtsa sõnumi
just sellisel kujul kellelegi ette söötma. See on kuidas
öelda, ei enamat kui esteetiline - parleerung, või nii.
Sama hästi võin ma midagi sellist ette tinistada mandoliinel
või sirgeldada kõrtsiseinale hoiatava pildi."

"Te lähenete visalt, kuid tasapisi tõele," vastas Puðkini-miis.
"See on hea. Mõelge, ja te jõuate tõeni."

"Kui oleks, kuhu jõuda," pomisesin. Sinna meie jutt
tookord jäigi. Mina vana ohvitsiir pidin endalt varsti
mundri seljast koorima ja "kantseleisahtlisse" pugema...
Siin ma nüüd olen, härra Sorgu etteheitva pilgu ees..."