Avaldatud KesKus-is, nr. 3 1997. 

Noorpoeedi juhtkiri
(Meediategelikkuse sünd)

I

Kõik sai alguse esmaspäeva hilisel õhtupoolikul. Toimetuse akna tagant kostis kasside maruline sügiskontsert ja lehe trükkiminekuni oli jäänud viis tundi.

Problemaatiliselt kohusetundlikud ajakirjanikud - enamuses naised - klõbistasid arvutisse viimaseid sigaretikonist välja imetud täpsustusi, problemaatiliselt süüdimatud - enamuses mehed - hakkasid viskiklaasi kõrval koostama enneolematut vaimusünnitist, mis seekord kindlasti pidi olema suurepärasem, kui keegi eales seni kirjutnud.

Igaüks nohistas omaette, kuni kellelegi meenus, et ükski neist polnud seekord viitsinud juhtkirja välja mõtelda. Sündmusi oli olnud piisavalt palju ning täheühikute norm saadi niigi täis. Keegi ei avaldanud soovi lisatööd teha.

Ajalehe Tähtis Mees muutus murelikuks ja pakkus abi närvilise õhkkonna loomisel pingutusi tegevatele ajakirjanikele teema väljamõtlemisel. Tähtis Mees oli pragmaatik, sellepärast sai toimetuse seisukohavõtt pealkirjaks: "Majanduse kindel allakäik Eestis."

Tähtis Mees pani ette, et juhtkirja kirjutab Noorpoeet Jõgi, kes luuletajana endale juba nime teinud. Seetõttu toimetusse kirjutavaks maskotiks võeti. Pealegi oli tal poeetiline maailmanägemine ja avangardistlik stiilitunnetus.

II

Järgmise päeva lõuna paiku istusid kolm veel täielikult välja puhkamata ajakirjanikku toimetuse nurgas asuva laua taga, oodates nõupidamise algust.

Naljamehe raske oreooli kandmist nautiv Kotkas pöördus ettevaatlikult ajakirjanik Regi poole: "Oled sa lugenud Jõgi eilset juhtkirja?"

Regile meeldis püüdlikult jätta endast muljet kui targast, tugevast ja kõiketeadvast naisest. Seekord ta lihtsalt itsitas.

"Lugesin küll, aga mitte lõpuni."

"Ka mina jätsin pooleli," naeratas Kotkas julgemalt. Ajakirjanik Mägi põimis käed jalad risti ja mõtles, et nii on diivaninurgas päris mõnus soe oleskleda. Kui ainult nõupidamisel keegi ei märkaks ta kohalolekut.

"Hea küll, et ta on Jõgi ja muidu tore inimene, aga sellist asja ikka avaldada ei tohiks, " jätkas Regi," vaevalt, et keegi peale tema enda seda üldse läbi lugeda suutis. Aga selline shit viib lehe maine alla. Mis meist küll mõtlema hakatakse!" 

Ajakirjanik Regi pööras end just Mägi poole, tahtes tollelt küsida, kas tema sai Jõgi juhtkirja lõpuni loetud või mitte, kui sisse tormas kultuurikülje toimetaja Tuul. Ta jäi keset toimetuseruumi seisma ja vaatas sõjaka pilguga ringi, just nagu valmistudes võitlema kogu häbiväärsuse, ketserluse ning valestimõistmisega, mis sinna aja jooksul kogunenud. Hetkega leidis tema pilk kolm nurgaluas konutavat kuju. 

"Kas te olete Jõgi juhtkirja lugenud?" 

Parasjagu tundsid kõik kolm end Tuule pidevast tähelepanunorimisest tüdinuna ega vastanud midagi. 

"Kuradi hea juhtkiri. Ma küll lõpuni ei lugenud, aga kuradi hea juhtkiri oli! Ah, milline mmm...ism...ism...ism........," 

Tuul tegi kätega liigutuse, nagu tõmbaks kardina enda ees seisvalt mõtteliselt aknalt, hingas sügavalt sisse ja kolme segadusse aetud kahtlustava pilgu all vajus erutusest kokkku. Tal oli joomisest nõrk maks. 

Esimesena toibus üllatusest ajakirjanik Mägi, kes käbedalt Tuule pikali kehale lähima laua otsa ronis, jalad rätsepaistessa pani ja lapselik-süütus rõõmus käsi plaksutas - ometi midagi huvitavat ses hallis sügises. Siis sai temas võitu ligimesearmastus ja ta leidis, et Tuulele kuluks praegu ära paar tugevat kõrvalopsu. Ta armastas oma vanatüdrukustaatuse eest meestele salaja kätte maksta. 

Et ainuke teadvuse juures olev meesterahvas ruumis oli Kotkas, siis vaatasid Regi ja Mägi tema poole. 

Kotkase pilku ilmus ebamugavus ja ta surus end tugevamini diivanisse. Lõpuks pomises, et on täielikult patsifist ega ole nõus kasutama vägivalda. Küll pakkus ta välja, et võib solidaarsusest ka pikali heita või Tuule kõrval kükke teha. 

Sisenes nõupidamist juhatama tulnud Tähtis Mees. Poisikeselikult naerdes lehvitas ta käes vastilmunud lehenumbrit. 

"Kas te olete juba lugenud Jõ....ju...." 

Tähtis Mees jäi tardunult põrnitsema ruumi keskele kogunenud inimtroppi. Sekundi pärast hüppas ta paari pika sammuga kohvimasina juurde, kus oli eelmisest päevast järele jäänud külm vedelik, haaras kannu ja lartsas selle sisu hooga Tuule elutusse näkku. 

Kultuuritoimetaja, kes pidevalt kirjutas oma leheküljel pingviinide elust, avas silmad ja peale esimesi imestunud sõnu: "Issand, kui pruun maailm," küsis ta murelikult häguse tilga otsa jõllitades: "Kus mu prillid on?" 

"Ma pistsin nad nahka, " itsitas Mägi kahjurõõmsalt laua pealt. Tuul tundis vastupandamatut soovi Mägile üks korralik maksahaak anda. Mägi käitus alati täiesti ootamatult ja üldse mitte nii, nagu peaks üks naisterahvas Tuule arvates käituma Tuult nähes. Aga et Mägi siiski oli naisterahvas, ei tohtinud teda lüüa. Käsi kasvab pärast hauast välja ning koerad käivad selle peale pissimas. Et selline lahendus polnud kultuurne, hakkas Tuul hoopis nutma. Ja kui ta silmi pühkida tahtis, oh rõõmu - prillid olid ees. 

Tuul oli solvunud - Mägi peale, Tähtsa Mehe, Kotkase peale. Ta tundis, et teda on alandatud. 

Nii pühkis ta oma prillid vastu pükse puhtaks ja teatas, et tema haarem ootabki teda juba. 

Tuul tahtis just hoogsal sammul välisukse taha varjuda, kui helises telefon laua all magava Toimetaja laua peal. Laua alt sirutus käsi telefoni poole. Hetke pärast tõusid nähtavale veel nina ja kaks suurt silma: "Majandusministeerium!? Noorpoeet Jõgi?" Ei teda pole ja nähtavasti täna ei tule sest ta magab kodus....tööväsimust välja. Mis sellega juhtkirjaga siis oli? Te ei saanud kõigest päris hästi aru, kuigi lõpuni ei jõudnud veel lugeda? Teile tundub, et seal on faktivigu? Ja - jah, vaadake, ma just tõusin laua eeee... tagant ega saa päris hästi aru," lõpetas Toimetaja uuesti uimaseks muutudes. Teel ukseni seisatunud Tuul pöördus tagasi, haaras ninaga lauale toetunud Toimetajalt telefonitoru ja sisistas mahasurutud vimma ning tigedusega: "Minu nimi on Tuul, Aksel Tuul, kindlasti olete minust kuulnud. Minu tutvusringkonnas on palju prominentseid näitlejaid, lauljaid, kunstnikke. Ma olen kultuuriajakirjanik, ma olen suurajakirjanik. Ma olen asjatundja ja ütlen teile, et see oli suurepäraseim juhtkiri, mida keegi kirjutanud on. Ärge arvake, et ma end teie jutust petta lasen. Võin täie kindlusega teatada, et seal pole ühtki faktiviga. Lugege kõigepealt juhtkiri korralikult lõpuni!" Tuul virutas toru hargile ja rühkis asjalikku nägu tehes välja. 

"Skiso, " mõtles Toimetaja, "täielik skiso," ja andis endale lubaduse, et ei lase enam ühtegi Tuule pingviiniluuletust liiklusleheküljele sokutada. 

Järgmisena helistati haridusministeeriumist, kirjanike-ja ajakirjanike liidust, päeva edenedes veel üsna mitmest kohast. Toimetaja otsustas anda neile Noorpoeedi koduse numbri. Söögu ise oma supp. 

Keegi oli aga eelmisel päeval telefoninumbrite kaardid nimede all segamini ajanud. Vahetusse olid läinud Tuule ja Jõgi telefoninumbrid. 

III

Kümme kuud hiljem istus perekond Smith Ameerika väikelinnas oma mugavas kodus. Mees, kohalik ärimees, naine - koduperenaine. 

Mõni aeg peale lehe sulgemist oli ajakirjanik Mägi kogemata kombel tutvunud Eestis vanapoisist Ameerika ärimehega. Kumbki ei viitsinud enam tuuleveskitega võidelda ja nii nad abiellusidki. 

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, luges proua Mägi-Smith hommikusi lehti söögi ajal. Et ta ameerikalikku ajakirjanduskeelt totraks pidas, ei jäänud see talle kuidagi külge. Parema mõistmise huvides luges pr Smith iga lauset kaks korda - paremalt vasakule ja vasakult paremale. 

Seda harjumuslikku toimingut ei teinud pr Smith erilise süvenemisega. Äkki ta võpatas. Tema teadvusse oli jõudnud sõna: ainotsE. Ta kontrollis üle - tõepoolest: Estonia. Kohvitass kukkus pr Smithi käest põrandale. Vaip pritsis kohvi täis ja tass läks klirinal katki. 

"Are you all right?" ümises hr Smith pilku oma lehelt tõstmata. 

Pr Smith ei viitsinud vastata. Nagunii peaks mees kohe lõpetama, sest poole minuti pärast võtab mees, nagu tavaliselt sellel kellajal, vannitoas tableti Lyon-men, minuti pärast kohendab koridoripeegli ees lipsusõlme ja suudleb naist. Hetkeks tekib pr Smithil soov häirida meest sellega, et ta ei astu neid kümmet sammu, jõudmaks õigel ajal koridori. 

Aga pr Smith ei leidnud sellel mõtet. 

Kahe minuti pärast astuski mees uksest välja, 36 sekundi pärast kuulis naine auto ust sulgumas ning 27 sekundi möödudes langes aiavärav kinni. 

Pr Mägi-Smith puhastas põranda kohvist ja tassikildudest ning võttis lehe. 

"Eile lükkas Pullizeri ajakirjandusauhinna määramise komitee tagasi Eesti taotluse esitada parima välismaise juhtkirja auhinna saamiseks Eestis tuntud Noorpoeet Jõgi kolumn "Majanduse kindel allakäik Eestis" kuna komiteele oli mõistetamatu nii juhtkirja sisu kui vorm. Komitee esimees ütles, et ta pole veendunud, et nii suured mõistmisprobleemid võiksid olla kuidagi seotud eestlaste rahvusliku hingelaadiga. Komitee tegi oma otsuse hoolimata teadmisest, et juhtkiri on suurt heakskiitu pälvinud nii Eesti ajakirjandus kui poliitikaringkondades. Eestis moodustatud Jõgi Juhtkirjakomisjon on eriliselt tõstnud esile algusest seitsmendat rida: "Mõh, hopp, labajalg," ja teise poole seitsmenda veeru kolmandat rida: "Nämm, pauhh, öäk, hoo!" 

"Kahju, et mul Noopoeet Jõgilt midagi mälestuseks pole," mõtles pr Smith, "näiteks nõnd nööpi või tema suitsetatud koni. Annaks selle hr Smithile firmasse reliikviaks. See mõjuks hästi tema imagele, tõmbaks ostjaid ligi.