Naine järves 
ehk detektiivid

I OSA
 

1.

Kui ma haavatut sidusin, vaatas ta mulle otsa nii jubeda ja tühja pilguga, et mul hakkas hirm. Ma küsisin temalt:
"Kes teid tappa tahtis?"
Ta pomises midagi ja sulges silmad. Just siis ilmus mu vaatevinklisse missis Fromsetti nägu ja ma ütlesin:
"Tere hommikust! Kuidas sa magasid?"
"Tere hommikust, mu kallis. Kuid kuidas saabki hästi magada pärast sellist päeva, mis meil eile oli. Aga kes see on?" tegi ta suured silmad.
"Ta on haavatud. Ma sidusin ta oma särgiribadega kinni."
"Aga kust sa nüüd uue särgi võtad, kui me linna läheme?" küsis ta üllatunult.
"Siis kui haavatu terveks saab, siis maksab ta särgi välja."
"Kas me siis niikaua siin oleme?"
"Tuleb nii välja jah. Kas sul küllaldaselt toitu on?"
"On. Aga äkki võib Käharpea sulle mõne särgi anda?" "Lähme vaatame."
Läksime paadi juurde. Käharpea lamas selle põhjas ja kiristas hambaid. Vihast oli ta näost veelgi punasemaks läinud. Kui ta meid nägi, tuli tema suust kaeblik ulgumine ja kohe selle järel vihane röögatus.
Ma ootasin, kuni ta vait jääb ja küsisin temalt:
"Kulla mees, kas sa ei võiks särki laenuks anda?"
Vastuseks oli veel hullem röökimine.
"Ta on vihast hulluks läinud," märkisin ma, kui me olime Käharpeast eemaldunud.
"No mis siis saab? Ma lähen siis linna särki ostma."
"Aga linnas varitseb meid politsei. Küllap me oleme kuulutatud tagaotsitavateks."
"Proovime ennast ära maskeerida."
Niiviisi vestlesime missis Fromsettiga kuni hommikusöögini.
Meie hommikueine oli tagasihoidlik: jõime kanget kohvi, mis meid ergutas ja sõime peale singileiba. Magustoitu ei olnudki.
Isegi lauas läks vestlus edasi. Ma ütlesin:
"Minu arust oleks kõige mõistlikum Käharpea tappa, sest mis me laseme tal piinelda. Homme on tal juuksed hallid, ülehomme on ta viha kätte ära surnud."
"Aga kui me langeme vangi?"
"Trellide taga oleme varem või hiljem."
"Kuid siis on ju karistus sedavõrra rangem."
"Ma arvan, et kui meie haavatu igapidi usaldusväärne mees on, korraldab ta meie asja ära."
"Siis ei jää meil muud üle, kui oodata, millal ta terveks saab."
"Nojah."
Õnn, et missis Fromsettil oli huvitavat kirjandust kaasas ja me süvenesime kohe selle lugemisse.
Kuid me jätsime kogemata arutamata probleemi, mis siis saaks, kui me ennast ära maskeerime ja hiljem ikkagi linna läheme.
Kui me parajasti lõunat sõime, tuli see talle meelde ja ta küsis seda minu käest.
Ma vastasin:
"See pole halb plaan, aga kuhu me siis haavatu paneme?"
"Kui keegi küsib, siis vastame, et leidsime ta ja oleme teda hospitali viimas," soovitas missis Fromsett.
"Oi, aga üldse on meil maskeerimine võimatu. Kui me ei saa mulle särkigi muretseda, mis siis veel maskeerimisest rääkida!" tuli mulle järsku meelde.
"Nii et siis ikka ootame," ohkas naine.
Kui me hommikusöögi olime lõpetanud, tõusin ma lauast, võtsin pihku suure kööginoa ja teatasin, et mõne minuti pärast võtan ma Käharpealt elu.
"Aga kui me laseksime tal piineldes siiski ära surra?" osutas missis Fromsett veel nõrka vastupanu.
"Kui me tal ära surra laseksime, arvab politsei ikka, et meie ta tapsime. Seal on tööl ju sellised lurjused, et nemad meile ei halasta."
"No mine siis," oigas missis Fromsett ja jooksis metsa, sulges silmad ning kõrvad.
Mina võtsin noa tugevamini pihku ja astusin paadi juurde. Paadis lamas Käharpea. Ta oli vihast nii jõuetuks jäänud, et isegi enam karjuda ei jaksanud, kuigi olime talle palju süüa andnud. Ta juuksed polnud enam oma loomulikku värvi, vaid olid pulstunud ja hallid.
Kui ta nuga nägi, hakkas ta korisema. Peitsin noa ära, et teda rahustada. Peitsin noa kuni pidemeni ta rinnakorvi.
Ma polnud iialgi veretööd tinud, sellepärast hakkas mul Käharpeast isegi kahju. Aga mõeldes sellele, et ka tema mind tappa tahtis, ei muretsenud ma enam ja viskasin ta vette. Kui ta mul käes oli, tundsin ma vastikust, sest köite soonimise kohad olid väga sügavad, seevastu olid pingutusest üles kerkinud sooned väga kõrged.
Ma olin verine, sest kui noa välja tõmbasin, voolas ju haavast verd ojadena.
--------
Siis, kui Käharpea moondunud lõust vee alla oli vajunud, taipasin, et olen kõige julmem ja külmaverelisem mõrvar.
Pesin ennast puhtaks ja läksin missis Fromsetti juurde, kes ikka veel võsas kükitas ja hakkasin heast peast edasi-tagasi sammuma. Ta jälgis mind natuke aega ja siis läks minu astumisele kaasa.
Niimoodi patseerisime me kuni õhtuni. Siis heitsime rahutult magama. Raamatusse me ei heitnud ühtegi pilku.

2.

Öösel tõusis meie "heasüdamlik" haavatu, kes tegelikult oli täiesti terve, ainult pahatahtlik inimene, üles ja hakkas tasakesi hiilima meie homseks valmispandud leivakannika poole, käes elavhõbeda purk.
See mees oli Brownwell politseist. Nüüd tahtis ta meid nii ära mürgitada, et me haigeks jääme ja end politseile kätte anname. Ta võttis leival ühest kohast koore ära ja nakitses sealt natuke leiva sisu välja ja pistis asemele ELAVHÕBEDAT. Brownwell asetas leivapätsi tasakesi oma kohale ja läks leiba mugides omale kohale.
-------
Järgmisel hommikul oli ilm väga ilus, kuid augustikuu ilmad on väga muutlikud. Kord on ilm sombune ja sajab vihma, kord paistab sulaselge päike.
Kui me üles tõusime, olime väga mornid ja me ei rääkinud üksteisega sõnagi. Olime näost kahvatud ja hingepõhjani tüdinenud ning väsinud.
Läksime paati ja võtsime leiva, et seda pooleks jagada. Kuid missis Fromsetti kätest kukkus leivapäts vette. Tal ju käed värisesid ja oli halb tunne. Küll õngitsesim, aga leiba kätte ei saanud.
Lõpuks märkasin ma väga imelikku tõsiasja: leib ujus pinnal, kuigi polnud tuuleõhkugi.
Mu peast vilksatas läbi mõte, et see leivakannikas on elavhõbedat täis.
Aga äkki jäi leivatükk peatuma. Mul jäi hing kinni. Elavhõbedaga täidetud leivatükk ujub pinnal ja peatub seal, kus asub LAIP. Nüüd avastab haavatu Käharpea laiba.
Ootamatult hüppas meie haavatu jalule ja tormas paadi juurde. Näis, nagu oleks ta täiesti terve.
Kuid vähe veel sellest, mees kargas paati ja surus täiest jõust aerudele. Eemaldus rannast.
Ma võtsin maast kive ja hakkasin nendega paati loopima. Kuid paat põikas kivide eest pidevalt kõrvale ja kadus varsti silmapiiri taha.
Ma ütlesin missis Fromsettile närviliselt: "See mees on politseist. Ta ainult teeskles haavatut."
Kuid vee all, kuhu leib peatuma jäi, oli tõesti laip. See polnud Käharpea oma, vaid tõenäoliselt missis Kingsley.
Sumasin natuke vees, kui kuulsin mootorpaadi mürinat.
"Politsei!" karjatas miss Fromsett.
Hakkasime kiiruga asju kokku pakkima, ma saatsin missis Fromseti minema ja jooksin vastassuunas.
Politsei peatus leivakannika juures. Nad otsisid meid.
"Mina arvan, et nad varjavad end neis põõsastes," ütles Webber.
"Kahtlased põõsad tõepoolest," sõnas selle peale Degarmo. Samal ajal otsustas Webber näidata neile oma julmust ja hulljulgust ning ta tormas põõsastesse. Degarmo sööstis talle järele, kuid äkki käis röögatus. Politseid tõusid ehmatusest paadis püsti. Vaikus. Degarmo sammub verisena ja longates põõsastest välja. Ka teised politseid, eesotsas Eddiega läksid ettevaatlikult põõsastikku. Nendele avanes kurb vaatepilt: Webber lamas sodi peaga rändrahnul.
"Pistame selle jubeda põõsastiku põlema," soovitas Eddie. Kõik olid nõus. Otsiti tikke, aga ei leitud.
"Ma oskan klaasi pealt tuld tõmmata!" hüüdis üks politseinikest ja võttis taskust välja tiku. Momendi pärast põles juba terve põõsastik.
"Nüüd asume asja juurde. Hei, vennad, tõmbame laiba välja!" hüüdis Eddie ja hüppas pea ees järve. Politseinikud ootasid, et kohe kaob ta vee alla jailmub laibaga välja, kuid seda ei juhtunud. Eddie jalad jäid veepinnale siputama. Politseinikud sülitasid paberossid suust ja tormasid vees sumades Eddiet välja tõmbama. Vaevalt olid nad selle lõpetanud (Eddie vahtis suu lahti, meestele otsa) karjus Eddie: "Lollid, miste metsa põlema pistsite?!"
"Appi! Appi! Appi!" pistsid politseid kisama.

3.

Varsti ilmus nähtavale laev-isekustuti. Loodeti, et nüüd on nende põgenikud käes. Varsti oli niipalju kustutatud, et võis alustada jälitamist. Mehed läksid põlendikule, kuid ei leidnud sealt isegi tulest tuhmunud konti. Mis see siis tähendab! Nad põgenesid! Enne tulekahjut! "Oh meid küll!" ütles Degarmo.
"Mis sa vingud! Me saame nad veel täna õhtuks kätte!" ütles Eddie.
"Muide, praegu ongi õhtu!" lisas üks politsei vahele.
"Sina jää vait," käratas Eddie. "Vähemalt homme on ta meil peos!"
Metsavaht segas vahele: "Jätke vaidlus ja asuge asja juurde. Teie põgenikud põgenesid niimoodi hoopis kaugele ja eks ajage neid siis mööda laia maailma taga. Pealegi on järves kaks laipa. Kui te kohe asja juurde ei asu, siis kutsun teise politsei ja lasen neil peale põgenike veel teidki kinni võtta! Laske käia!"
Degarmo ärritus: "Pea mokad maas, vanamees! Sina julged meie kuulsuse au määrida! Pistame su kinni või! Ja nüüd käi oma lõhkise künaga minema, enne kui hilja!"
"Kül ma ise tean. Ega ma nii loll ole, et lasen igasugustel jätistel oma met..."
Rohkem metsavaht ei jõudnud. Ta sai sellise obaduse mööda pead, et kaotas nägemise. Degarmo kargas mootorpaati ja kihutas avajärve poole. Meeste pead kopsatasid vastu paadi serva. Eddie sai sellest kole vihaseks ja läks Degarmole kallale. Laev hakkas metsikult vingerdama ja mehi lendas lehtris igasse kaarde. Varsti oli mootorpaat madalal kinni ja Degarmo ja Eddie lendasid kibuvitstesse... Teised mehed, kes olid kaldale ujunud, upitasid samal ajal paati välja. Degarmo ja Eddie olid vihast lõhki minemas. Nad olid räbalates (kibuvitsa põõsas kaklesid nad edasi). Mõlemal olid sinikad silma all. Teised politseid andsid neile uued riided ja lepitasid nad ära. Degarmo tegi ettepaneku Eddiel rooli taha minna, kuid Eddie raputas pead. Üks politseinik istus rooli taha, kuid lendas sealt kohe minema. Eddie istus rooli ja sõitis kogu seltskonnaga Käharpea mõrvamiskoha poole. Nad kihutasid nii suure kiirusega, kui palju mootor välja võttis.
"Pea kinni, enne kui õnnetust ei juhtuks!" sai Degarmo vaevalt öelda, kui mootorpaat kihutas raginal randa. Eddie käed ümber rooli lõtvusid ja ta langes rannaäärsesse vette. Degarmo nägi, et ta nägu on kuidagi moondunud ilgeks lõustaks. Varsti langesid kõik politseinikud üksteise järel minestusse. Degarmo tegi suured silmad: mürk? kiired? Kas teevad põgenikud nalja? Degarmo kallutas end üle paadi serva ja mis ta nägi: käharpäise inimese laip oli nüüd mootorpaadi all! Sisikond oli kogunenud ülesse rinda! Õnneks ei uskunud Degarmo oma silmi ja jäi meelemärkusele.
***
Eddie ärkas. Ta tõstis pead ja nägi, et kogu see politseisalk, kes oli järvele seiklema tulnud, lamas ühes pikas rivis, ainult Degarmo patseeris ümber selle rea, visates kord ühele, kord teisele pangetäie vett kaela. Praegu oleks põgenikel paras aeg kogu politseisalk vagaseks teha. Kõigepealt Degarmo, siis kogu rida teadvuseta inimesi.
Degarmo muudkui kallas ja kallas vett kaela. Eddie, kui ta oleks lamanud, oleks talle vesi kõrvast sisse voolanud. "Degarmo on ikka loll küll," mõtles Eddie, "ei märka isegi kunstlikku hingamist teha."
Eddie tõusis ja teatas sellest Degarmole. Eddie mõtles, et sellest tuleb suur tüli, kuid ei tulnudki. Degarmo võttis õpetust kuulda ja tegigi seda. Hetke pärast kõlasid metsas lasud. Politseinikud himustasid linnupraadi. Nende soov täitus. Kui nad olid einestanud, asusid nad paati ja põgenesid sellest koledast järvest eemale.
***
Mööda jõge sõites sõitsid nad tagasi. Peatuti ühes jaamas. See asus Los Angeleses.
 
 

II OSA

TUTVUSTUSEKS.

Degarmo avastas uue kurjategija nimega Aabram Iisral. Kurjategija jälitamise protokoll:

Eddie!
1. Juhul, kui kurjategija mind tapab, võta ülesanne enda peale.
2. Protokol on järgmine:
3. Joodik nimega Aabram Iisral lasti töölt lahti. Kuna mees oli hirmus laisk, ei saanud ta uut töökohta. Ta lihtsalt ei viitsinud ka uut kohta otsida.
4. Tänaval hilisöösiti kakeldes leppis ta mõne mehega ära ja nii hakkaski Aabrami taolistest meestest väike jõuk tekkima.
5. Kurjategija üritas minu silme all kallale tungida ühele leedile ja sellest ma hakkasingi teda jälitama.
6. Kui lähen puhkusele*, võta töö üle.
-------------
* - ta teadis, et läheb varsti puhkusele.
-------------
7. Kurjategija tulistas kaks kuuli, mis olid eesmärgiga tappa mind, kuid kuulid tapsid minu hea abilise jälitamisel, minu koera. Ma tulistasin mõrvarit. Purustasin tema kohvri nurga. Midagi tilkus sealt välja. Hiljem jõudsin järeldusele, et see oli wiski.
8. Põgenikke* pole kohanud.
-------------
* - mind ja Fromsetti.
9. Kõik.
10. Kohtumiseni, kui ainult veel kohtume!
11. Degarmo...
12. Eri.

Selline paber sattus minu kätte. Ma näitasin seda Fromsetile.
"Peame ruttu ära sõitma," otsustas Fromsett. "Nad ei ole meid veel kohanud. Varsti kirjutavad kindlasti ajalehes: "Taga otsitavad. Nii- ja- niisugune välimus, nii-janii-ohtlikud, teinud kahju nii-ja-nii-palju."
"Mina arvan ka, et peaksime põgenema."

1. 

2.

3. 

Abram sai valust võitu ja punus vanade majade juurde. Seal jooksis ta mööda hoove, pillates iga natukese aja tagant maha selliseid plastmassist tükke:
Eddie tormas lõõtsutades järele: "Pea kinni! Pea kinni! Ma lasen su oma käega maha!..." kuid Abram kadus maja uksest sisse. Hetke pärast kadus ka Eddie. Tükk aega kolistasid nad pimedas trepikojas. Eddie jäi põlvini rotisõnnikusse kinni, aga Abram läks pööningule. Eddiel õnnestus talle järele saada, katuseluuk paisati lahti ja Abram hüppas kanakuudi katusest läbi. Eddie kadus pööningul ära. Kui ta uksest välja tuli, siis läks just muretult vilistav Abram minema. Eddie asus teda jälitama. Ka tema vilistas, kuid murelikult. Nii jälitas Eddie teda rongijaamani. Seal märkas teda Abram.

4. 

Ka meie Fromsettiga läksime lahku. Mina põgenesin mööda maad edasi, ikka mägede poole. Mulle tormas järele keegi politseinik, kelle nime ma ei mäleta. Kuid siis jäin ma seisma. Olime kuristiku serval. Politseinik otsis käeraudu. Ma nägin ta vööl verist nuga ja kui ta koti lahti tegi, olid seal sees väikesed kilekotid, kottides kuld- ja hõbeehted. Kõik see näitas, et politseinik on MÕRVAR! Ma tegin ennast tähtsaks.
"Ma arreteerin teid mõrva eest!"
"Mina teid!"
"Mina teid!"
"Mina teid!" jne.
Asja lõpetas kaklus. Ma panin politsei raudu, hiljem lukustasin ma ta sinna lähedusse küüni ja ütlesin, et istugu seal 25 aastat. Vaevalt olin ma ukse lukustanud, kui mind joosti pikali. Kui ma toibusin, nägin, et Eddie ajas Aabramit trussikute väel taga. Abram tilkus üleni. Hetke pärast kadusid nad metsatukka. Äkki haaras raske käsi mu õlast... see oli DEGARMO!!!
*******
Ma istusin vanglas. Äkki ragises võti lukuaugus. Sisse astusid kaks meest.
"Tere!"
"Tere! Kes te olete?"
"Advokaadid. Meil on sulle mõningaid ettepanekuid," rõõmustasid advokaadid.
"Laske aga tulla!Ega mul endal mingeid ettepanekuid kahjuk ei ole."
"Nii et siis asi on selline (---)*"
-------
* - järgnesid advokaatide ettepanekud, mida kuulete kohtuistungil.
-------
"Olen nõus. Millega saan teid aidata?"
"Rahaga. 3 dollarit."
"Hästi. Polegi teab kui palju."
"Niisiis, mis on teie süü? Ausalt! Me ainult kaitseme sind!"
"Minu süüks on see, et politseile ei meeldi ma. Nad on vihased, et ka mina olen nuhk."
"Ausalt, või muidu me keeldume kaitsmast!!"
"Rohkem pole mul midagi rääkida."
"Jutustage meile teie nuhiaja algusest!"
"Üks tehase direktor tülitas mind kohvikus ja küsis, kas ma ei tahaks saada kuriteo uurijaks, mis toimus selles linnas. Ta lubas veel head palka. Ma olingi nõus, sõitsime sündmuspaigale ja politsei ei lubanud peale oma ametivendade sinna mingisuguseid muid kriminaliste. SEE OLI MINU ESIMENE KONFLIKT POLITSEIGA. Ma uurisin kuritegu veel natuke..."
"Jätkake, jätkake!" ütles advokaat, kui ma katkestasin, sest (advokaat kirjutas kogu aegüles) pastakas läks rikki. Ma andsin talle uue pastaka ja jätkasin: "Ma leidsin hiljem palju protokole teisest kuriteost, mis nähtavasti oli esimesega seotud. Lõpuks võeti mind..."
Rohkem ma ei jõudnud. Mind katkestas valvuri kähe hääl: "Lõpetage! Teie aeg on täis." Advokaadid lahkusid.

5. 

KOHTUISTUNG

Mind rebiti vanglast välja kui kõige ohtlikumat ja julmemat kurjategijat. Minu ees oli räpane, pleki ja puuga üle löödud uks. See uks avati ja mind tõugati kitsasse aeda, mille keskel oli tool. See on SÜÜPINK! käis mul peast läbi.
"Kohus tuleb! Püsti tõusta!" ütles keegi asjamees. Kohus tuligi. Prokurör oli DEGARMO! Ma istusin liiga vara maha, mind tõsteti püsti ja ma pidin veerand tundi püsti seisma, kui Degarmo süüdistuskõne ette luges:
"1. Segab politsei tööd kuritegude uurimisel. Püüab varjata mõrva. Tapab inimesi. 1 mees ja 1 politseinik on tema käe läbi elu lõpetanud. Mehe tappis ta siis, kui too püüdis teda päästa surmasuust järve ääres. Pärast mõrva tõukas ta mehe vette ja uputas ta pealekauba. Kurjategija lükkas politseiniku kuristikku..."
Kuid nüüd segasid tema juttu vihased hõiked. Tunnistajad viskasid toolid hunnikusse ja hakkasid puntrasse kogunema. Siis tõusis puntra kohalt kätemeri. Kes näitas minu poole, kes Degarmo poole. Keset seda möllu lõi kohtunik kella ja teatas, et tõstku need käed, kes peavad õigeks minule surmaotsust. Tõusis tosin kätt. "Protesteerin! See on ebaaus...!" kuid kohtunik ei võtnud protesti vastu. Degarmo tõstis selle pärast protesti, et kindlasti oleks enamus teda süüdistanud, sest ta oli julma ja külmavereline mees. Süü langes Degarmole. Degarmo ei olnud nõus: "Ma protesteerin... ma ... ma ei ole süüdi... see mees seal keerutabennast välja," Degarmo sattus hoogu. "See mees on julm ja külmavereline mõrvar ja mingisugused pugejad ei hääleta siin midagi!" - "Pea suu! Rahvas süüdistab sind! Mitu inimest sa oled ise tapnud! Ah...!"
"Mitte ühtegi."
"Määrame 10 aastat vabadusekaotust!!!"
"Protesteerin!" Degarmo viidi minema.

6.

Kohtunik määras mind Degarmo asemele ja andis mulle sellesama paberi.

7.