Mai 2004

Antarktisel õpetavad pingviinid loodushoidu

Kaido Einama
Visioon, 2004 kevad

Keset jaanuari, kui tavaline inimene ihkab lõunasse, viis EMI EWT juht Tiit Tammemägi seltskonna ettevõtjaid nii lõunasse, kui üldse saab: Antarktisesse. Sest seal oli jaanuaris parajasti südasuvi ja palavus kohati tervelt mitu kraadi üle nulli. Maailmarändurid, kellel kõik maailma mandrid läbitud, käivad lõpuks ära ka Antarktise-reisil. Aga ka ettevõtjatel on sinna kindlasti asja, sest Antarktise elusloodus õpetab kõige paremini loodushoiust aru saama ja pingviinide seltsielu näitab ka inimesele tema veidrused hästi kätte.

Kevadine jalgsimatk Vormsil 21-23.05.2004

Kuna eelmisel aastal olime juba Vormsi läänepoolse osa läbi käinud, otsustasime sel aastal idapoolele ka ringi peale teha.
Esimesel päeval käisime läbi ida poole ning jõudes põhja poole einestasime Väike-Tjukal. Kõikjal oli näha jälgi metssigade tegevusest, neid seal vist üsna palju. Esimese öö veetsime neemel, kust paistis Suur-Tjuka. See on looduskaitse ala, kuid ilmselt turistide rohkuse tõttu väga risustatud, kuigi oli näha jälgi kohalikust koristustööst - pudelid ja muu rämps oli kokku korjatud ning vana rauast vaatetorni jalamile lõkkeasemele veetud.

Avalikustasime 3Mi aarde

Teatame uuest aardest, mis tegelikult juba poolteist aastat peidetuna on seisnud. 19.01.03 peitsid aarde Liis ja Valdur.

Koordinaadid: N 59° 15' 37'' E 25° 39' 05''

Asub pikalilangenud puu all (peal kasvavad väikesed kuused).

Aardes on pilt peitmisest, ohtralt PostIT tooteid ja köögilappe. Asjad on plekk-kastis ja peidukoht maskeeritud.

16.05.2004 leidsid 3Mi aarde Reisijututoa aardeotsijad Kaido, Taimo, Liina, Indrek ja Kaido (2). Teadsime aarde olemasolust, aga kuna sellest polnud geopeituse veebi veel teada antud, otsustasime ta ise üles otsida ja seejärel avalikustada.

Vene süst tuleb tagasi

Äripäev, Puhkepäev, 14.05.2004
Kaido Einama

Linke:

Vahepeal veekogudelt kadunud Vene süstad tulevad tagasi – neid leiab juba poest ja esimesed julged leotavad nende presenti ka Eesti jõgedel ja järvedel.

Proovime värskelt ostetud kahekohalist süsta Taimen varakevadisel Pirita jõel, ja nagu vene tehnikale kohane, on enne asja töökorda saamist hulk pusimist. Nimelt ei taha presentkate keskmise koorma-augu peal kuidagi püsima saada. Istumiskoht on ka kõva ja plastmassist, aga pehme magamisalusega saab selle muuta mugavaks tugitooliks.

Nahkhiirereis

Laupäeval 29. mail 2004
Reisi algus ja lõpp Tartus.

Nahkhiirte uurija Lauri Lutsari juhendamisel elame sisse salapäraste nahkhiirte maailma. Saame teada, kes need nahkhiired üldse on, kuidas nad elavad, hea õnne korral näeme nahkiiri ka oma silmaga aga kindlasti saab kuulda lendavate ja saaki püüdvate nahkhiirte kajalokatsioonisignaale, mis on inimkõrvale kuuldavaks tehtud spetsiaalse aparaadi - nahkhiiredetektori - abil.

Jalgrattaga Harkust Väänasse

Jalgrattaga harkust Väänasse mööda matkarada, alustasime Paldiski maanteelt...Harku-Vääna-keilaJoa-Kloogaranna vahel on ametlik, tähistatud matkarada. Seekord väntasime selle Väänani jalgratastel läbi.

Olgu öeldud, et mõne aja eest sai sedasama matkarada läbitud umbkaudu Vääna jõe kallastel, siis Vääna-Naage lõigu ja kunagi ammu ka KeilaJoa-Kloogaranna lõigu.

Pühapäeval või tegelikult mistahes muul päeval ka on Paldiski maantee Õismäelt keila poole ja vastupidi tihedalt autosid täis. Kui raudteeni on kuidagi rattaga pääsetud, siis tuleb pöörata paremale, Harku küla poole. Suuremat teed pidi muudkui otse, üle ojakese, kuni tuleb vasakut kätt vastu uus kirik. Sealt tulebki vasakule pöörata, siis (peale asfaldi lõppu) jälle vasakule ja jälgida tee äärde puudele/postidele joonistatud valge-sini-valgeid triipe. need on matkaraja märgid.