veebruar 2003

Igas külas leiab poe juurest kontakti otsiva külamehe

Reisijututuba, 4. mai 2002

Kaido Einama

Selle kevade teine jalgrattamatk Jägala jõe kanti algas tunduvalt soojemalt, kui aprilli alguses. Lund ei sadanud, pilvi polnud ja õhus oli vaid öise äikese põhjustatud lämbust.
12 paiku traditsioonilises kohas - Lool asuva linnuvabriku muna all kogunedes võis seal märgata kohalikku ratturit. 40aastane vene keelt kõnelev meesterahvas putitas ratta kallal - probleemiks sadul, mis oli küll amortidega ja varustatud silikoonigeeliga, kuid ikka ajas tagumiku mõne kilomeetriga valutama.

Vastutuules nõiakaevule

OK jutuka listist, 28. aprill 2002 Kaits OK jutukast pani kirja Sellepeale oleks võinud kihla vedada, et huvilisi palju kohale ei ilmu, sest ka Tartus ei ilmunud "kohalikke" peale tiigrikutsu, slashi ja gety. Rahvas kus te omi rattaid peidate? Igatahes sai meid kokku 6 (loe: kuus), OK-jutukas oli esindatud kylamehe, maagi ja kaitsiga. Teised olid head tuttavad sh 2 naisterahvast.Kasulikke linke:

Jalgrattal Viimsist Kakumäele

Reisijututuba, 14.04.2002

Trillian Reisijutukast

Viimsi poolsaare tipust on alates 2002. aasta kevadest vabalt võimalik jõuda Kakumäe poolsaarele, ilma et peaks kordagi seiklema linna autoliikluses -- Eurotasemel jalgrattatee on otsast otsani valmis. Kohendada, parandada ja puhastada muidugi on vaja alati ja äärekivid võiks ka kohati madalamad olla, aga pühapäevaturistile on 3-5 cm äärekivi OK.

Ümber Ülemiste

See vaade pole Alutaguse metsadest. Petrooleumi tänava alguses, täiesti kesklinnas leiab täiesti klassikalise metsatee.

Reisijututuba, 17. aprill 2002

Trillian Reisijutukast

Ümber Ülemiste tiir jalgrattaga võib pikk olla 16-20 km, olenevalt sellest, kui pikalt järve lõunaküljel metsateedel vänderdada. See on tõeline maastikurada -- jalgrattateed on ringil vaid Tartu maantee ääres, asfalti Järvevana teel ja Vana-Tartu maanteel.
Alustame aga Tartu maantee-Järvevana tee ristist ja sinna jõuame ka mõne aja pärast tagasi.
Tartu maanteel kulgemiseks sobib linnast välja mineval suunal vasak teeserv, seal on korralik jalgrattarada, mis lennujaama juures on tihedalt teedest läbi hammustatud. Äärekivisid on tihedalt, aga õnneks mitte väga kõrgeid. Ratast logistavad need aga ikka.

Tallinnast Tabasallu, Harkusse ja tagasi

Kalamees.Kasulikke linke:

Reisijututuba, 15. juuni 2002

Trillian Reisijutukast

Tegelikult algas jalgrattatiir Lauluväljaku värava juurest ja suundus Paljassaarele, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Pigem ikka sellest, kuidas me Tabasalu poole läksime.

Paldiski maanteelt on marsruut lihtne ja kattub Kakumäe marsruudiga seni, kuni tee järsult paremale pöörab, sealhulgas ka jalgrattatee. 90-kraadisest kurvist aga kihuta otse edasi, Rannamõisa teeni välja. Siis paremale, Tabasalu poole mööda tiheda liiklusega, kuid mõnusalt laia ja sileda jalgrattateega Rannamõisa teed. Kohe silmad paremat kätte vana miilitsaputkat, kunagist Hukkunud Miilitsa Baari. Peale äravisatud tühjade purkide pole baaris suurt midagi.

Põdrajaht Lammasmäel

Eesti Päevaleht, Magasin, 1996

Kaido Einama

Oranzhid vestid lepavõsa vahel. Kunda Lammasmägi. Enn Vilepill paneb kõik kohaletulnud veerandsada meest nimekirja. “Nii, oleme siia kokku tulnud ühe põdra laskmiseks,” ütleb ta püssi– ja ajumeestele. “Meie oleme aga ahned. Võtame hoopis kaks looma, sest jahilubasid on kaks.”

Jahisektsioonide juhid lähevad metsa ja teevad kaks pauku. Õhtul jagatakse kahe põdra liha.

Hundijaht Pärnumaal

Eesti Päevaleht, Magasin, 3. veebruar 1996

Kaido Einama

Hundid on muutnud Eesti metsad ülerahvastatud ühiskorteriks. Lagedaks söödud võpsikust hiilivad talude poole ülbed võsavillemid, kes ei pea igiammust reeglit - kõik siin ilmas peab olema tasakaalus - millekski.
Põlendma metskonnas veetakse puude vahele punaste lipukestega nööre - lipuliine. Dzhiipide ja raadiosaatjatega mehed on nagu operatiivtööl: võsa vahelt tuleb jahimees buraaniga, kes on mõni kilomeeter eemal rabaservas jäljeluuret teinud. Piiramisrõngas huntide ümber hakkab kokku tõmbuma.

Karjalaskepäev

Eesti Päevaleht, Magasin, 1996

Kaido Einama

Aurab. Varblased siutsuvad. Algab karjalaskepäeva hommik Parasmäe suurfarmis. Õues on lund nabani, nii et seekord piimaandjad välja kepsutama ei pääse. Nad lesivad taltsalt oma lahtrites kell pool kaheksa hommikul ja ootavad. Mitte kevadet, vaid hommikueinet.

Õues juba müristabki silotraktor, mis paneb kariloomadel Pavluvi refleksid tööle. Ammumine muutub nõudlikumaks ja kui söödakoorem laudaväravast sisse vurab, on meelest pühitud nii kahtlased külalised, kes betoonpõrandal ringi uitavad ja laudaelanikega sõbraks saada üritavad kui ka lillelised unitsused kevadisest aasast.