Jägala

Matkarada on paras ühepäevane jalgrattaga sõita, kui alustada normaalsel hilishommikul. Õhtuks oled Tallinnas tagasi. Pikkuseks ca 60-70 km, olenevalt sellest, kui kaugelt Tallinnast alustada.

Meie alustasime Smuuli tee ja Peterburi tee ristist. Hea koht kohe Maksimarketis varud luua. Muuhulgas ostsime ka 8-kroonised nelja patarei komplektid GPSi jaoks - need olid Loole jõudes juba tühjad!

Olime kõik sellel marsruudil esimest korda. 21,6 km tundus natsa karm kevade esimeseks matkaks ja kummipaadid pole ka teab mis kimajad rahuliku vee peal, aga ära proovisime. Mõned lähevad veel pärast Võhandu maratonile ka.
Suurt kaamerat ei raatsinud vete peale võtta, oli mobla koos Aquapaci kotikesega. Colorado GPS ka, mis träkkis - vaata siia.

 Pildid siin.

Algas kõik Raja tänava sillalt Kehrast tehase kõrvalt. Alguses saatis Kehrale iseloomulik hais, hiljem saabus see vaid harvemate pahvakutena puhta õhu vahele.

Vesi on soe ja kõrgel, seega mis saaks takistada üht jaanuarikuist raftingut ette võtmast?

Õige, mitte miski. Seikleja.com tegi parvematka Pirital juba ära ja kutsub nädalavahetusel suuremale veehullamisele, kuulujutud räägivad, et ka Jägalal on veeseis üsna hea. Ning Pirita silla juures olla nähtud ujujat (?)!

Kõike seda ajal, millal käivad ka uisumatkad laukajääl... ka ärapööranud talvel saab palju ette võtta. Eelmine aasta teatasime raftinguhooaja algusest 10. aprillil.
 

Reisijututuba 1. aprillil nalja ei teinud. Sellist naljapäeva tunnetki polnud. Võibolla kui oleks päike taevas siranud ja muud meeleolu loonud võinuks asjad olla ka teistpidi. RJ võttis autorataste alla jätta seekord ligi  250 km, et vaadata Tallinnast idapoole jäävaid jõgesid.
Vt pilte "Joad ja jõed 1.04.2006" ja "Joad ja jõed II 8.04.2006.

Esimene jõgi oli kõigile teada tuntud – Pirita jõgi.  Jääminek oli seal küll päris kindlalt alanud. Suured jäälahmakad olid liikvel ja otsisid kitsaskohtadest läbipääsu. Kaane alt vabanenud jõgi oli kaldale meelitanud ka kalapoisi (-mehe).

Teine veekogu. Maardu järv. Tihedalt veel kalamehi täis. Võibolla ka kuskil vett jääpeal aga muidu rahu ise.

Kolmas möödutud paik. Jõelähtme. Kuidagi kuiv paistis kui mitte arvestada mõnda suuremat veeloiku külmunud põllul.

Nüüd saab iga aasta teha ära selle rattatuuri: alustame Loo muna juurest, teeme tiiru Maardu mõisa ja Kostivere tagant tagasi Peterburi teele, siis jääb ette Jägala juga, linnamäe elektrijaam, Ülgase, Maardu, Muuga ja tagasi Tallinna.

Varem oleme sellest ka kirjutanud.

Nüüd aga sai jälle midagi uut avastatud. Kuni Kostivereni tundus kõik üsna selline, nagu eelpoolnimetatud lingil kirjeldatud, vaid Loo alevis on vilgas ehitustegevus toonud juurde hulga vundamendiplatse ja pooleliolevaid villasid.

Kostivere karstialalt otsisime jälle kohta, kust jõgi maa alla läheb. Leidsime augu, kus jõgi korraks maa alt välja tuleb ja siis jälle maa sisse kaob. Suurt kadumist aga ei leidnudki...

Reisijututuba, aprill 2001

Kaido Einama

Nagu mõned päevad tagasi OK jutuka ja Reisijututoa ühismatkal, koguneme ka seekord Peterburi maantee Nehatu hamburgeriputkas. Kaugsõiduautojuhid näksivad mikorlaineahjus soojendatud burgereid, unine meeleolu. Seekord pole lumetorm, vaid jahedavõitu kevadine pärastlõuna. Valdo Kangur Noorte Matkaklubist räägib kiivritest ja betoonseinast raudoradega, millest tuleb kiirelt mööda saada, muidu on paat läbi.