Mis maksab?
Klubi "Kajamaa Kütid" hinnakiri, mis kehtis 2001. aasta kevadel:
- Stardimaks täiskasvanud 100, lapsed 50 kr
- Vibu rent 100 kr
(lisaks rendile saab varustust ka osta, hinnad võivad suvel muutuda)
Rada
Läbisime loomaraja ligikaudu järgmises järjestuses (loomad märklaual):
Jänes, pesukaru, karu, metskits, suur jänes, orav, karu, hirv, **, hunt, **, mäger, metsis, metskits, ahm, metssiga, faasan, põder, metssiga, jänes.
Reisijututuba ja OK Jutukas vibu laskmas 05. mai 2002
Kaido Einama, Kaido Pääsuke
Kui me Järve autoteeninduse ees parklas 11:00 kogunesime, valitses linnaliikuluses kaos. Lennujaama juures valvasid radiofitseeritud politseinikud, siia-sinna kihutasid vilkuritega furgoonid. Rootsi kuningas oli liikvel.
(kui tahad kohe vibulaskmiseni jõuda ja meie seiklused jalgrattal vahele jätad, kliki kohe siia)
Õnneks sai vastutuules Järvevana teed pidi Järvele, kuigi teepeenra pidev joon on selles suunas kulunud ja rekkajuhid arvavad, et kahe sõiduraja jaoks on kogu asfaldipind, jalgrattur sõitku tolmus.
OK Jutuka Kaitsi kutsel saabus lõpuks duatlonile - vibu pluss jalgratas - siiski vaid kolm osalejat. Teistel oli erinevaid ettekäändeid loobumiseks: tegemata jäänud asjad, haige tagumik, liiga pikk vahemaa, asumine geograafiliselt ebasobivas punktis või ettekäänete tagant kumav oluline põhjus - laiskus.
Kaits teadis, kuidas Kajamaale jõuda, kuna oli autoga maad vaatamas käinud. Tema sabas suundusime Vabaduse puiesteele, kus kuni Valdeku poeni on kenasti jalgrattarada kõnniteele joonistatud. Vaheldust sirgele teele aitavad luua otse keset kõnniteed asetatud bussipeatuste ootepaviljonid. Pühapäeva hommikul siiski bussiootajaid polnud.
Valdeku poe juures putkas täiendas 1/3 reisiseltskonnast oma joogivarusid, samal ajal köitis aga teiste tähelepanu tohutu rahvahulk poe kõrval loomakliiniku ukse taga. Seal seisid erinevat tõugu penidega loomaomanikud. Velskri juurest väljus ka kassiomanik, süles hämmastusest suurte silmadega kass. Loomaomanikud ajas kokku tasuta vaktsineerimiskampaania. Posti märgava koera omanik selgitas, et marutaudi vastu saab süsti tasuta, vist ka teiste asjade vastu.
Kui velskri juurest Valdeku teed pidi Männiku poole suundusime, võtsime sappa ühele piigale, kes väntas meiega ühes suunas. Tema ahtaksesest seljakotist vaatas välja sülekoer, kah süstitud.
Kogu Nõmme jalgrattateed on kenasti liiklusmärkidega ja viitadega varustatud. Meie suundusime tyraditsiooniliselt rajalt kõrvale Kraavi tänavale, et sealt Pääsküla rappa edasi pöörata. Kena asfalt-tee lõppes ära ja sattusime ühe lahtise koera küüsi, keda pererahvas üritas tagasi hoida, keegi oli samas ka mändidealuse omapärasel moel vaoliseks kündnud. Sealt üle saanud, jätkus kena jalgrada mändide all, maastikuratastele vägagi sobiv koht käikude proovimiseks. Forsseerida tuli ka väike oja jalga märjaks tegemata.
Kaitsi lapsepõlveradadel edasi kihutades jõudsime sirgeid metsasihte pidi turbaväljadele. Enne neid aga oli tee, mida kohalikud nõukogude ajal väga ei julgenud kasutada -- kunagi ei teadnud, millal metsavahel mõni vihane vene tank vastu võib tulla.
Meile tanke vastu ei tulnud, kuid püssilaskmist oli metsavahel kuulda küll. Teatavasti on Männiku polügoonil ka paintballimängijad ja lasketiir, nii et sõjategevust jätkub.
Turbaväljade juures oli suvises leitsakus kuivama jäetud hulk turbabrikette. Möödusime neist ja pugesime tõkkepuu alt läbi, vaatasime peale läbironimist, mis kirjadega siis seal vastutulijaid ehmatatakse. Selgus, et olime seestpoolt lähenenud sildile, mille kulunud tekst teatas vene keeles midagi seismajäämisest ja laskmisest.
Kohe peale tõkkepuud sõitsime üle rästiku. Tagasi minnes polnud aga raske liiklustraumaga loomast jälgegi. Arvatavasti oli tal kõht tühi ja ülesõit suuremaid vigastusi ei tekitanud.
Lagedate põldude vahele jõudes leidsime tee äärest prügiga kaetud iidse betoonpunkri. Taskulambid olid kaasas, pugesime punkrisse ja kolasime selle läbi. Mõnus jahedus valitses seal ja ohtralt kõrvalkäike olid täis külmkappe, televiisoreid ja pesumasinaid. Keegi viitsis oma vana kraami sügavale käikudesse lohistada.
Nüüd aga selgus, et Kaits oli plaaninud teises suunas liikuda, jõudsime me aga hoopis välja Pärnu maantee Tallinna piirini, seega tuli Kajamaale jõudmiseks sisse pisike ring. Ja jälle valitses liikluses kaos. Haarang. Õhtul Aktuaalsest Kaamerast selgus, et tegemist oli operatsiooniga "Võrk" üliohtliku kurjategija tabamiseks. Tõepoolest, trobikond politseinikke, automaadid õlal, tegid kõikidele autodele lauskontrolli ning vaatasid sisse ka. Sõistime sealt edasi, meie vöökotte läbi ei otsitud ja kinni ka ei peatatud. Kanama risti poolt lähenev hõbehall kurbade silmadega Mercedes, mille numbrimärk lõppes tähtedega ESS ja mille roolis keegi kandilisema soendguga tegelane, ehmatas haarangut nähes Saku teeotsas nii hirmsasti, et andis järsult pidurit. Tagasõitja pääses napilt sissesõitmisest. Põgeneda aga polnud kuhugi, kuigi ESS-number tahtis äärmisele rajale pöörata ja kuidagi kuhugi manööverdada.
Meie manööverdasime Jälgimäe teeotsale ja rühkisime vastutuules mööda igavat põllumajandusmaastikku Sakusse. Pöörasime Kiisa tee peale, sõitsime mõned kilomeetrid Kiisa teega paralleelset kruusateed pidi (raudtee pool) ja ületasime raudtee Kajamaa küla juures. Nüüd, peale mõnda kilomeetrit põldude vahel, olimegi Kajamaa vibulaskmiskohas.
Vibuga paberloomade jahil
Kajamaa karjamaal on pargitud üsna mitu autot, sest 11st hommikul algas Koldnoole vibulaskmisvõistlus algajatele. Kõigepealt püütakse tabada märklauda, 15, 30, 50 meetri kauguselt. Kõik lasevad oma nooled ära, siis minnakse kampas neid lagedalt väljalt otsima või märklaua seest välja tõmbama. Laskjatel on spetsvarustus: kolme sõrme nahast kaitse (maksab ca 15 kr), nooletupp, kolm noolt, käsivarrekaitse ja loomulikult vibu. Kas jäik (raskem pingutada) või pehmem. Käsivarrekaitse vajalikkus tehakse meile varustust jagades kohe selgeks: kui ei taha pärast välja näha nagu narkomaan, veenid sinised, maksab need peale panna. katsu sa seletada pärast, et käisid vibu laskmas.
Sõrmekaitsed on ka vajalikud, muidu kaua vastu ei pea nööri pingutades. Noolel on taga kolmiksulg, juhtsulg on teisest kahest tiivakesest teist värvi. See peab olema vasakul pool, kui noolt lased. Pingutada tuleb silmade kõrguselt, hea on oma pingutav käsi fikseerida, et sihtimisel tekiks kindel liin.
Kui oleme oma proovilasud ära lasknud, suundume võistlusrajale. See koosneb hulgast pabertahvlitest, mis kinnitatud märklaudade külge. Keha eest saab vähem, südame piirkonda laskmise eest rohkem punkte. Esimese noolega tabamuse eest saab ka rohkem ning kolmanda noolega tabamise eest vähem punkte. Kui keha või süda on tabatud, rohkem arvesse ei lähe.
Meeldejäävamad loomad olid jänes (üle kraavi tuli lasta), metssiga (nagu jahimeestel kombeks, lasti puu otsa ehitatud varitsusplatvormilt) ja metskits, keda tuli sihtida üle lombi. Igasugused pisemad linnud jäid küttimata, karule oli aga hea pihta saada. Puugirikkas lehestikus tuli paar korda ka võssa lennanud nooli otsida. Need kippusid maa sisse üleni kaduma, nii et tuttigi ei jäänud nähtavale.
Kaitsi vibulugu
(Kaits ehk kaido Pääsuke oli see, kes meid duatlonile kutsus ja räägib nüüd, mismoodi jahilaskmine välja nägi)
"Nooli lastakse kindlas järjekorras. Igal võistlejal on kasutada kolm noolt, ühe, kahe ja kolme triibuga varrel. Nooli lastakse märklaual olevate loomakujude pihta järjekorras esimese tabamuseni. Igal märklaual on tähistatud lastava looma või linnu südame- ja kehajoon.
Punkte loetakse järgmiselt:
- 1(esimese) noolega tabamus südamesse annab 15 punkti, kehasse 12 punkti
- 2 (teise) noolega südame eest saab 10 ja keha eest 7 punkti
- 3 (kolmanda) noolega südame tabamus tähendab 5 punkti, kehasse vaid 2 punkti. Kui kolme noolega märklauale pihta ei saa, läheb tulemusena kirja null punkti. Korduskatseid pole.
- Mäng käib aususe peale. Võistlejate laskmise järjekord ei ole tähtis, sihtida ning lasta võib ka kahekesi korraga kui mahub.
- Märklauad läbitakse järjekorras. Iga märklaua juures on järjekorra number ning kaks lipukest: punane ja sinine. Harjutajad nagu meie peaks märklauda sihtima järjekorra numbri juurest.
- Päris algajatele on vahemaa punasest lipust märklauani ja sinine lipp on märk edasi-jõudnutele, kes harjutus maa pealt on täis saanud ca 240 p.
Edasijõudnud kantakse ka kuhugi edetabelisse ja nende käekäiku ja arengut jälgitakse / võrreldakse teistega. Tulemuste üle peetakse arvestust.. Meie pidasime end piisavalt proffideks ja lasime sinise lipu juurest märklaudu. Sellest siis ka nii öelda kesised punktisummad, mis samas algajate kohta olevat isegi väga head.
Rada ei pea läbima aja peale, seega võib sinna kaasa võtta kasvõi piknikukorvi. Sihtimisjook algajatele aga traditsiooniliselt on kohustuslik.
Rada algab kohe lagendiku servas ja käib sinka-vonka läbi metsa tagasi väljakuni.
Esimene kelle peale saab kätt harjutada on väike jänes, temale järgnevad pesukaru teisel pool kraavi, karu lagendikul, metskits kuuse all, suur jänes metsa veerel, orav puuotsas, karu, hirv metsaisanda baari ukse ees, lind kivihunnikus, hunt, veel üks lind, mäger põõsa taga, metsis, metskits teiselpool järvekest, ahm, metssiga keda tuleb tabada varitsus tornist, faasan, teder puu otsas, kaval rebane, ilves, hunt, hirv kaugel lagendikul künka otsas, metssiga välja peal ja tabada tuleb teda künkalt ning lõpuks pisike jänes kraavis keset hobuste võidusõidu rada."
Kajamaalt linna tagasi
Kui olime laskmise lõpetanud, leidsime rohu seest ka esimese päris looma - konna. Poseerisime temaga ja ilma temata, pildistasime ning valmistusime tagasi Tallinna poole sõitma.
Olles kohapeal vibulaskjate ja korraldajatega läbi arutanud mitu marsruuti, valisime lõpuks Voore mõisa külastamise Keila jõe kaldal. Teekond tõotas tuua lisakilomeetreid, ja kohapeal pidada toimuma puhastustalgud. Jõudsime Kasemetsa majade vahele ja sealtmaalt algab teekond, kus enam ei kohta tee äärde poetatud olmejäätmeid, vaid sealkandis on kombeks metsa alla ära visata ka omi vanu autosid. Esimene, margilt ZAZ vedeleb peale Kasemetsa suvilaid metsa ääres kraavis. Auto juures kahtlustame, et oleme õigest teest mööda pööranud ja üritame tagasi sõita, kuid hiljem selgub, et ei olnud mööda sõitnud. Siiski, tänu eksitusele jõudsime lühemale teejupile, mis otse Saue suunas viis.
Üksnurmes oli tühi mõis, majakarbi kujul, hoovis silt: ärge tooge oma prahti parki ja ärge lõhkuge säilinut mõisahoones. Ainus sees säilinud asi oli aga trepp.
Kanamalt ületasime remonditava Pärnu maantee ja sealt viis jalgrada üle põllu otse Sauele, kus suvise leitsaku asemel lõi meile näkku karm talvine kargus. Õnneks oli Sauel korralik market, kus oma energiavarusid täiendada. Sealt üle raudtee jätkasime juba Tallinna suunas, üritades välja jõuda Harku raba tervisespordiradadele. Tallinna Kalda tänavale jõudes külm järgi ei andnud, vaid hakkas hoopis sadama. Sealt igaüks oma koju, nii me 66-kilomeetrine matk otsa saigi.
