Aarne Ruben
kirjanik
Piiterlased on alati väga uhked oma ajaloole ning vastandavad seda Moskvale. Õigupoolest on Piiteri suhteline lähedus ka tallinlasi ja tartlasi ikka hämmastanud: siitsamast, vaid paarisaja kilomeetri kauguselt algavad meeletud kunstiaarded.
Baltikumi poolt tulijad tutvuvad kõigepealt Narva triumfikaarega. Üks tänavaid, mis bussireisija selleni viib, on Marsssal Žukovi tänav, mida kummaltki poolt ääristavad Sergei Mironõtš Kirovi nimelise sõjatööstuse- ja valtspingitehase küllaltki kõrged müürid.
Kuusnurkse pargi ühes tipus asuv Kirovi tehas oli sõja ajal Saksa pommituslennukite peamiseks märklauaks. Parteijuhid pidasid tehast nii tähtsaks, et blokaadi ajal said selle töötajad veidi suuremat toiduratsiooni. Nõukogude Liit alustas sõda 1800 tankiga marssal Zhukovi andmetel. Kirovi tehas oli tankitööstuse fundamentaalnäiteks. Nagu Novokramatorskissegi, toodi Kirovi tehasesse Schliemanni press. Siin oli see suurem kui Siberis, kaaludes 10 000 tonni. Pressi alt käisid läbi toorikud: 100-160 tonni kaaluvad hõõguvkuumad plaadid. Siis võis neid nimetada veel “väikesteks”! See jutt näitab Nõukogude rasketööstuse mastaape. Tõsi, üsna sarnane tehnoloogia oli kasutusel teisteski Euroopa riikides.
Bussiga möödujale ei paista Kirovi tehase abihooned midagi suurejoonelist olevat.
Kes siis oli Sergei Kirov (1886-1934), kelle auks taoline gigant rajati? Kirovi surmapaik on Smolnõi, Leningradi parteimaja, mille aias samuti õnnestus viibida. Kirovi surma ettekäändeks tuues päästis Stalin valla 20. sajandi ühe suurima terrori, 1936-38. aastate hiigeltapatalgud. Eluajal olnud Kirov Stalinile väga lähedane inimene, kuid räägitakse, et Stalin ohverdas ta. Kirov püüdis mängida mitmekülgset nõukogude inimest, nõukogude inimese etaloni. Teatavasti võimleb korralik nõukogude inimene igal hommikul lahtise akna all raadio saatel, on hea sportlane, kunsti, kirjanduse ja eriti teatri erudeeritud tundja. Kes on olnud pioneer, selles on olnud ka terake Kirovit.
Sergei Kirovile meeldis teater tõesti, ta oli Leningradi Mariinski teatri trupi austaja.
Smolnõi väravatel on rasked marmorplaadid nende parteikollektiivide nimedega, kes Nõukogude võimu Piiteris rajasid. 1. detsembri 1934 hommikul sisenes Smolnõi (vn.k. Tõrvala või Tõrvaküla) neoklassitsistlikust peauksest tolmumantlis Kirov. Kergejalgne Kirov sööstis trepist üles ja teda saatev ihukaitsja ei jõudnud temaga sammu pidada. Kirovi arvukas saatjaskond aga koosnes niihästi Moskva kui Leningradi tšekistidest. Üksnes viimased olid Mironõtšile ustavad, esimesed olid aga kaitsemeeskonda pandud NKVD juhtkonna käsul – sellepärast on arvatud, et just Stalinilt tuli algne käsk oma suure sõbra tapmiseks. Konkreetseid tõendeid siiski tänini ei ole. Tsiteerime S.S. Montefiore raamatut “Stalin. Punase tsaari õukond”:
“Kirov pöördus trepikojast tulles paremale ja möödus tumedapäisest noormehest Leonid Nikolajevist., kes pressis end seina vastu, et teda mööda lasta, ning tuli talle siis järele. Mees tõmbas välja nagaani ning tulistas Kirovit kolme jala kauguselt kuklasse.”
Algas ajaloo suurim terror.*
Smolnõi väljakul näeme veel suurt linnavolikogu hoonet, mille trepp särab oma majesteetlikkuses. 1936. aastal asus seal osa partei Smolnõi algorganisatsioonist. Tõenäoliselt selles majas heideti just siis parteist välja eesti kommunistlikke kütipolke rajanud Jakob Palvadre, Jaan Anvelti peamine oponent. Toona järgnes parteist välja heitmisele mahalaskmine hämmastava kiirusega, “trotskist” Palvadre puhul oli see muidugi tõeline “kähkukas”.
Neevalinna ajaloos on verd palju. Kuid kõige eredamalt on mällu sööbinud siiski blokaad 1941-1944, mille käigus hukkus miljon inimest. Ainuüksi detsembris 1941 oli minejate arv 53 000. Mitte kellelgi, ka kõige tugevamal ei õnnestu jääda ellu 125 grammi leivaga päevas (töötaja ametlik norm neil kuudel; kes ei töötanud, ei saanud sedagi). Blokaadi ajal areteeriti 2000 kodanikku kannibalismi eest, 16 000 hukkus pommitamisel keldrites ja korterites, süütepommidega võideldes, tuld kustutades, juhuslikest kildudest tänavatel jms. Nevski prospektil leiduvad siiani valged roostes äärtega sildid: “Pommitamise ajal on sellel tänavapoolel ohtlik kõndida.” Veidi kõrgemal asuvad lamedad reproduktorid kaunimate siltidega: “Sellest translatsioonivõrgu reproduktorist kuulasid leningradlased blokaadi 900 päeva ajal Nõukogude Informbüroo teadaandeid.”
Piiterlased hoiavad piiramisaega hoolega meeles. Nende sündmuste tänini elavaid tunnistajaid nimetatakse seal üheselt: blokadnitsõ. Paraku pole linnasüdames neile ikka veel nii pompöösset mälestusmärki nagu leidub Kiievis. Piiteri lemmikausambamees on muidugi Peeter Suur, keda on mälestatud nii karikatuurses vormis (Petropavlovski kindluses kohas, kus poodi dekabristid) kui ka kõigile tuntud Vaskratsanikuna.
Kaasaja kõige tuntum peterburglane on mõistagi Vladimir Putin (sünd. 1952). Siinkirjutajal õnnestus näha kolme Putiniga seotud objekti, pisukeses poksiklubis Soome vaksali juures, kus tulevane president üheksa või kümne aastasena õige lühikest aega poksiga tegeles, ei saa väga kindel olla, sest samas majas asub praegugi teisigi lasteringe (see võib olla ka hoovipoolne maja). Poks ei olnud noorele Putinile õige tegevusala, teda kiskus judo poole. Kuid õieti alustas ta sambost, mis on nõukogudelik segu judo’st ja maadlusest ning mida demonstreerisid Hunt ja Jänes ka seitsmekümnendate aastate nõukogude menuseriaalis “Oota sa!”
Tuhmid vanemad, tõsi küll, nõudsid Volodjat, et ta harjutaks hoopis bajaani ja jätaks sambo maha. Olgem ausad: bajaanimängijast Putinist ei oleks Venemaa presidenti saanud. President ise kommenteerib: “Minu pere oli väga lihtne Leningradi pere. Elasime harilikus kommunalkas viiendal korrusel, koridoris jooksid alailma ringi rotid.”
Nevskil asub kino Oktjabr, kus noor Volodja Putin keskkooli ajal vaatas linateost Kilp ja mõõk, filmi luurajatest, mis ajendas teda valima KGBlase tee. Praegu on kino õige tagasihoidliku välimusega, teda ei ole suurmehe auks millegagi ehitud.
Või siis Suur Maja (Bolshoi Dom) Liteinõi 4 Robespierre’i kaldapealse lähistel, Leningradi KGB peakorter, kus juuratudeng Vladimir Putin täpselt kolmkümmend aastat tagasi KGBsse värvati. Leningradlased on kogu aeg liigagi hästi teadnud, kus asub Suur Maja. Kui sa seisad Liteinõil ja vaatad jõe poole, siis jääb see paremat kätt. Üheksakorruseline maja on suur ja paks, nõukogude stiilis ja torkab kohe silma. Paistab kätte kas või sellega, et selle katusel on terve rodu antenne.
President Putin on võtnud ka oma südameasjaks rajada kaasaegne euroopalik suurtee Udelnajast läbi kirdesse ja siis põhja. Seda nimetatakse Presidendi Teeks, selle rajamisel on mängus presidendi-institutsiooniga seotud fondid. Lai neljarealine tee viib linna lähedal üle ajalooliste kohtade. Kaugelt näeme veel trammiteed “lõpp-peatusega Udelnaja metsapark”, trammiliini juures olid aga samuti hoiatused pommitamise ajal uulitsail kõndimise ohtlikkusest. Kuid need ajad on minevik. Piiteris seguneb vana alati uue, vaene rikka, noobel mannetuga.
* - Kirov suri ja Stalin peab leinasaalis kõnet: “Kogu maal on kibe lein. Tapeti partei silmapaistev poeg seltsimees Kirov.” Kellegi hääl saalist: “Kes tapeti?” Stalin alustab uuesti: “Ei ole enam seltsimees Kirovit. Ta tapeti alatult ja nahhaalselt.” “Kes-kes tapeti?” küsib keegi taas rahva hulgast. Stalin jätkab häirimatult: “Suri kommunist ja partei ustav poeg, julmalt tapeti meie seltsimees Kirov.” “Kes? Keda? Keda?”
Nüüd Stalin vihastus: “Mis keda-keda! Tapeti seda, keda vaja!”
